Soome kristlikule poliitikule Päivi Räsänenile vaenuõhutamises süüdistuse esitamine on lääneriikides maad võtvale ideoloogilisele diktatuurile omane modus operandi, kus vaba ühiskonna alusprintsiipe näiliselt ei puututa, kuid neile rakendatakse sellised ideoloogilised tõlgendused, mis need teatud ulatuses tühistavad, kirjutab Veiko Vihuri.
Käesoleva aasta aprilli lõpus esitati Soome rahvasaadikule ja endisele siseministrile Päivi Räsänenile pärast rohkem kui aasta kestnud uurimist süüdistus vaenuõhutamises rahvarühma vastu.
Süüdistus hõlmab kolme episoodi: 17 aastat tagasi avaldatud kirjutises „Ta lõi nemad meheks ja naiseks" sisalduvaid seisukohti, küsimuse esitamist Soome kiriku koostöö kohta Helsingi homofestivaliga koos apostel Pauluse kirjakoha postitamisega sotsiaalmeedias ning ühes Soome rahvusringhäälingu raadiosaates antud kommentaare oma vaadete ja tegevuse kohta.
Kuna Räsänen esindab nn homoküsimuses traditsioonilist kristlikku positsiooni, ärritab see paljusid „progressiivsete" vaadetega inimesi ja tema peale on võimudele esitatud mitmeid kaebusi. Politsei on need läbi vaadanud ja otsustanud tagasi lükata, sest kristlikku õpetust inimesest ja seksuaalsuhetest kaitseb sõna- ja usuvabaduse klausel.
Soome peaprokurör Raija Toiviainen leidis aga, et Räsäneni seisukohad kujutavad endast pigemini vaenuõhutamist rahvarühma vastu, ning andis politseile käsu uuesti uurimist alustada. Rohkem kui aasta kestnud uurimine, mille käigus Räsänen käis, piibel kaasas, politseis korduvalt selgitusi andmas, päädiski süüdistuse esitamisega. Sõelale jäid kolm ülal nimetatud episoodi.
Tegemist on mitmetes lääneriikides maad võtva ideoloogilise diktatuuri tüüpilise modus operandi'ga, kus vaba ühiskonna alusprintsiipe näiliselt ei puututa, kuid neile rakendatakse selliseid ideoloogilisi tõlgendusi, mis need teatud ulatuses tühistavad.
Näiteks teatud mõtteavaldused ja väljendused, mis on n-ö poliitiliselt ebakorrektsed ja valitseva vasakliberaalse ideoloogiaga vastuolus, võetakse sõnavabaduse kaitsealast välja. Kõige mugavam on seda teha neid vihakõneks või vaenuõhutamiseks kuulutades. Formaalselt on sõnavabadus alles, kuid „vale arvamus" lihtsalt ei kuulu sõnavabaduse alla. Formaalselt on usu- ja veendumusvabadus alles, ent oma usuliste veendumuste väljendamine võib kaasa tuua kriminaalmenetluse.
Taolise lähenemisega annab hõlpsasti kehtestada ka tsensuuri, mida tsensuuriks muidugi ei nimetata. Näiteks hetkel on Eesti parlamendi menetluses meediateenuste seaduse eelnõu, millega pannakse tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametile (TTJA) ülesanne valvata selle järgi, et meediaplatvormidel ei leviks vihakõne. Tsensuuri ei ole, ütleb Eesti põhiseadus. Ja ometi tahab nn liberaalne võimuliit luua seadusega eeldused järeltsensuuriks, mille puhul hakkaks TTJA tehniline töötaja otsustama selle üle, mis on vihakõne ja mis mitte. Koos õigusega määrata rikkumise eest trahve.
Vihakõne kontseptsioon on hägune, sest puudub üldtunnustatud definitsioon. Uurimisorganid ja kohtud peavad hakkama mõistet sisustama. Kui absurdne ja ohtlik see on, saab just Päivi Räsäneni näitel selgeks. Räsänen ei ole ju teinud muud kui kartmatult väljendanud seisukohta, et homoseksuaalsed suhted on Piibli järgi patt. Sellest on tehtud sihilikult järeldus, et Räsänen ei pea homoseksuaale teistega võrdväärseteks inimesteks, soovib neid häbimärgistada ning kütab nende suhtes üles vaenulikke meeleolusid. Ja vaat see ei ole enam sõna- ja usuvabadusega kooskõlas.
Räsäneni peale esitasid kaebusi tavalised inimesed, keda häirisid tema usulised veendumused. Seda tehes loodeti, et äkki õnnestub talle mingi paragrahv kaela keerata. Teiste peale kaebajaid leidub alati, ent diktatuurid ja autoritaarsed režiimid kasutavad neid oma huvides. Kui õigussüsteem ideoloogilistel või muudel põhjustel sellega kaasa läheb, ongi tekkinud olukord, kus inimest vintsutatakse kõigepealt rohkem kui aasta kestva „uurimisega" ja pärast tõenäoliselt läbi mitme kohtuastme. Isegi kui süüdistav peaks kunagi õigeks mõistetama, on teda korralikult ruineeritud.
Ja mis peamine, ühiskonnale on antud selge sõnum: ärgu keegi püüdku olla nagu tema. Ärge väljendage valitseva ideoloogiaga sobimatuid vaateid, isegi kui need pole otseselt keelatud.
Vabas ühiskonnas ei tohi asjad niimoodi käia. Demokraatliku riigi õigussüsteem, s.h politsei ja prokuratuur, peab tegelema reaalsete kuritegude toimepanijatega, mitte kellelegi ebameeldivana tunduvate seisukohtade esitajaga. Kuid kui õigussüsteem ise on ideologiseeritud, siis pole enam tegemist vaba ühiskonnaga, vaid ideoloogilise diktatuuriga.
Eesti meedia vahutab küll Venemaa opositsioonilise tegelase Navalnõi ebaõiglase kohtlemise teemal, ent Päivi Räsäneni kaasusesse suhtub üsna leigelt. Tõsi, Navalnõid püüti mürgitada ja nüüd istub ta vangis, kuid Räsänen on (esialgu) vabaduses. See aga ei tee olematuks fakti, et meile eeskujuks olevas naaberriigis, „igaval põhjamaal", kiusatakse põhivoolust erinevate usuliste ja moraalsete veendumustega poliitikut riigivõimu poolt taga ning üritatakse temast kriminaalkurjategijat teha.
Putini režiimi on suhteliselt mugav ja ohutu sõimata, kuna seda sanktsioneerivad ja õhutavad takka meie liitlased julgeoleku valdkonnas USA ja Suurbritannia, kes lähtuvad omaenese geopoliitilistest huvidest. Kristlaste tagakiusamine lääneriikides teatud seisukohtade väljendamise pärast pole aga teema, mis meie n-ö vaba- ja edumeelsele avalikkusele korda läheks. Võib-olla peakski mõne piibliga vehkiva usuhullu lühikeseks ajaks kinni panema, teistele hoiatuseks?
Diktatuuridele meeldib hirmuõhkkond, mida aitavad kehtestada hägused, võimudele sobivat tõlgendamist võimaldavad seadused. Diktatuurirežiimi ametnikud naudivad olukorda, et just neile on usaldatud vastutusrikas ülesanne ideoloogilised roimad välja selgitada ja välja juurida. Seejuures näevad „progressiivsetel" ideoloogiatel põhinevad diktatuurid end seisvat õigluse ja parema ühiskonna loomise teenistuses, s.t valguse ja helge tuleviku poolel.
Et meil ei hakkaks kehtima ideoloogiline diktatuur, on äärmiselt oluline väljendada toetust Päivi Räsänenile ja seista otsustavalt vastu sarnasetele arengutele ka Eestis. Üks võimalus seda teha on tulla neljapäeval, 13. mail, Toompeale Soome suursaatkonna juurde kell 12 algavale piketile. Teadku Soome ametivõimud, et nende tegevust jälgitakse ka lõuna pool Soome lahte. Ja tundku Päivi Räsänen, et võitluses sõna- ja usuvabaduse eest on tal mõttekaaslasi ja toetajaid ka Eestis.