Täiesti absurdne on olukord, et Eestis pole võimalik algatada ühe ametniku umbusaldamist, keda pole keegi presidendiks valinud, samas kui näiteks Donald Trumpi suhtes algatati umbusaldamine lausa kahel korral, kuigi tema poolt on hääletanud kümned miljonid.
Kümned tuhanded andekad eestlased on siit minema kolinud, meile muigavad aga rahulolevat vastu võimu külge klammerdunud ebaausad tegelased, kes on kas praegu kriminaaluurimise all või olid lähiminevikus, kes on pannud pihta miljoneid eurosid ja salastanud aastakümneteks nende varguste kohta käivad andmed.
Paljude Eesti juhtide moraal on jäänud Esimese Maailmasõja armeeköögi tasemele.
Ivan Makarovi moodi mõtelda on mõnus ja vaba.
Kui keegi ütleb, et see kõik on ju täielik hullumaja, siis väidaksin vastu: ei, tegemist on hoopistükkis uue normaalsusega.
Valitsuse infotunnil Marko Mihkelsoni küsimust kuuldes ei tahtnud ma uskuda oma kõrvu.
Loomata ja laulmata imelistele ballaadidele mõtlemisest valusam on tõdemus, et tänases Eestis poleks Urmas Alendril muusikuna olnud tema väärilist kohta, kuna ta oli eesti rahvuslane.
"Minu argumendid jõudsid kõlada vähem kui minuti, siis algas aga selline lärm, nagu oleks tegemist mingi feministeeriumi kihutuskoosoleku või interliikumise miitinguga: minu sõnu summutati, nagu segati N.
Venelased sulanduvad Eesti rahva sisse kõige paremini omasoodu, õppides keelt ja tehes koostööd eestlastega, mis on eesti keele paratamatut väljasuremist kuulutanud Yana Toomi õudusunenägu.
Eestlaste mustamine nendele nii tähtsal päeval oli teenimatu ja solvav, aga ka head venekeelsed inimesed said kannatada.
