"Minu argumendid jõudsid kõlada vähem kui minuti, siis algas aga selline lärm, nagu oleks tegemist mingi feministeeriumi kihutuskoosoleku või interliikumise miitinguga: minu sõnu summutati, nagu segati N. Liidus lühilainetel Ameerika Häält, kõik karjusid minu peale korraga, ja koosoleku juht võttis minult sõnaõiguse, mille peale ma lahkusin," kirjeldab Ivan Makarov Eesti ametnike reaktsiooni, kui ta kaitses Eesti arengukava nõupidamisel Eesti rahvusriigi ideaali.
"Lenin tõstis palgi õlale ühe sundimatu kiire liigutusega, nagu oleks tegemist maast leitud Herzegovina Flor suitsukoniga" – endise luuraja Georgi Maksimovitš Renessanski memuaarid "Lenin laupäevakul"
Ühes vanas nõukogude anekdoodis tuleb indiaanlaste pealik oma hõimu ette ja ütleb, et tal on kaks uudist – hea ja halb, ning küsib, missugusest alustada. Indiaanlased vastavad nagu üks mees, et alustagu siis halvast. "Halb uudis on see, et nüüdsest peale hakkame me elama KK-s!" – teatab pealik. "Uuu-uuuu-ughh!" – ahhetab hõim vastu. "Hea uudis on aga see, et seda KK-t saab olema palju!" – ütleb pealik rõõmsalt.
Eestlastel tekkis reaalne võimalus tunda saada tolle indiaanlaste hõimu rõõmu säärase külluse üle: kui provokatsioonierakonna juht KK teatas veel Paide arvamusfestivalil, et toetab KK jätkamist presidendina, siis nüüd kordas sama ka rahapesuerakonna juht KK. Kolm KK-t oleks tolle Ameerika idülli kordamine eesti pinnal veel ka selles mõttes, et neist moodustub vabalt ka kaks KKK, ainult et negatiivina. Ja vana hirmsa KKK negatiiv on teadagi uus nunnu BLM.
Kui keegi arvab, et KK koht on mahepõllul, siis on ta kitsarinnaline, sest Rein Rannapi ühe häbiväärseima Ruja laulukese "Künna, künna, künna, äesta, väeta" sõnad "saaki korista" käivad tänapäeval mitte rammust poriste mugulate, vaid suitsukonide korjamise kohta.
Teadaandele, et Kersti Kaljulaid sõitis jalgrattaga maha 89 kilomeetrit, laekus Delfis kahe ja poole saja ringis iroonilist venekeelset kommentaari eestlaste sajakonna vastu, ehk umbes sama palju, kui konide korjamise loole. Esimene komm oli oma vaoshoituses kõige vaimukam: "Nüüd on mul selge, milleks Eestile on vaja presidenti". Küsiti, kas ta hakkab ka oma vene kolleegi kombel lendama kurgedega taevas ja sukelduma eelnevalt merepõhja peidetud amforate järgi sügavustesse, kas ta ei tahaks minna tööle Bolti või Volti jne.
Lõputuna näinud Brežnevi stagnatsiooniperioodi andekas anekdoodirahvas kasutas kaasaegses eesti foorumis ka eesti keelde raskesti tõlgitavat jalgrattanalja „крути педали, пока не дали", aga nii nende kommentaaride kui ka konide korjamise sama hulga kommide järgi otsustades ei tunne venelased mitte vähimatki tänu selle eest, et nende nimel sülitati eestlastele näkku taasiseseisvumispäeval roosiaias. Nii et tulevikus ei tasu ikkagi mõõta kõiki venelasi Maxima müüjatega ühe mõõdupuuga ja ka alahinnata venekeelseid kaubandustöötajaid, kes oma enamuses oskavad eesti keelt, on heatahtlikud ja viisakad, ei istu kassas loosungiga maikas ja ei marsi sealt jalgu trampides minema, kui kliendi nägu ei meeldi. Venelased panid tähele ka seda, et samal ajal, kui nende teise samba säästusid laristatakse igasugust ainelist vastutust kandmata, takistab Kersti Kaljulaid inimestele nende raha jäänuste tagastamist ja vehib aknast taskulambiga, korjab tänaval konisid ning väntab pedaale.
Veel ühes vanas nõukogude anekdoodis tulid pensionärid rongkäigule plakatitega "Seltsimees Stalin, aitäh Teile meie õnneliku lapsepõlve eest!" Nooremad hakkasid naerma – mida te krõbid siin tänate: kui te lapsed olite, polnud ju Stalinit veel sündinudki!" Vanakesed vastu: "Just selle eest tänamegi!" Nii et eesti pensionieelikutel on ehk aeg tulla samasuguste plakatitega Kadriorgu, kuigi seal ei tunnistata nõukogude lapsepõlve olemasolu. Ja loota, et Eesti laste õnnelik lapsepõlv (taas)algab järgmisel sügisel, sest kolm KK-t ei liitu üheks pikaks… rahvusriigi lammutamise perioodiks.
Meil on millegipärast harjutud alahindama venelasi ja kogu venekeelset elanikkonda. Eesti on rahvusriik ja paljud venelased on sellega päri, vastasel juhul oleksid paljud võtnud vastu kutse ahvatleva riikliku Venemaa kaasmaalaste kodumaale tagasipöördumise programmi raames ja elanud põlistel vene aladel kasvõi Pihkva oblastis.
Minu argumendid jõudsid kõlada vähem kui minuti, siis algas aga selline lärm, nagu oleks tegemist mingi feministeeriumi kihutuskoosoleku või interliikumise miitinguga
Kõige huvitavam on see, et täna võitlevad rahvusriigi kui sellise vastu mitte ainult mõned Euroopa Liidu juhtfiguurid, vaid ka eestlased ise. Osalesin hiljuti ühel nõupidamisel, kus arutati Eesti arenguprogrammi aastani 2035. Üks selle kallal töötav ekspert soovis, et dokumenti jääks mõiste „rahvusriik", kuid teda kogu aeg katkestati: Eesti kohta ei tohi nii öelda, sest see võib riivata „teiste inimeste" tundeid.
See oli nii kummastav, et võtsin sõna ja ütlesin, et sellised väited ei ole mitte millegagi põhjendatud, kuna ei ole viidatud ühelegi küsitlusele; et mitte keegi pole seni ju solvunud rahvusringhäälingu või rahvusooperi peale; et mõiste rahvusriik on põhiseaduslik ja riigi areng peaks ju toimuma vastavalt põhiseadusele; et Iisrael kuulutas 2018. aastal ennast rahvusriigiks, sest juudid tahavad püsima jääda… Minu argumendid jõudsid kõlada vähem kui minuti, siis algas aga selline lärm, nagu oleks tegemist mingi feministeeriumi kihutuskoosoleku või interliikumise miitinguga: minu sõnu summutati, nagu segati N. Liidus lühilainetel Ameerika Häält, kõik karjusid minu peale korraga, ja koosoleku juht võttis minult sõnaõiguse, mille peale ma lahkusin.
Asi pole muidugi ametnike uskumatult madalas väitluskultuuris ja ebaviisakuses, vaid selles, et seal küll valutati kogu aeg südant sellepärast, et rahvusriigi mainimine võib riivata muulasi. Ja siis, kui ainuke muulane koosolekul üritas midagi selle kohta öelda, hakati tema peale röökima ja ei antudki rääkida. Sest just niipalju huvitas ametnikke muulase arvamus ja tema tunded.
Ja ametnikkond on teadagi tunduvalt pikaealisem, kui vahelduvad poliitilised juhid, seega istuvad ametnikud tihtipeale ministritele pähe ja juhi katse panna alluvad alluma, mis on ju igas struktuuris elementaarne, lõppevad vasakliberaalse meedia poolt korraldatavate lõputute talgutega, kus mõnest oma juhtkonna üritust saboteerivast kantslerikesest tehakse märter. Aga siinsete mitte-eestlastega on selline lugu, et nad väga hästi teavad, et elavad rahvusriigis, mida peavad oma koduks. Ja uustulijad teavad samuti, kuhu nad kolivad, see on nende vaba valik ja, nagu ütleb vanasõna, kala otsib, kus on sügavam, ja inimene – kus on parem.
See, et meil ei anta eriti sõna haritud ja konstruktiivse suhtumisega venelastele, on kas turumajanduse grimass – targad ja lojaalsed inimesed on igavad ja „ei müü" – või siis teadlik poliitika: mida rohkem on lahus eestlased ja venekeelne elanikkond, seda kergem on neid valitseda ning teineteise vastu välja mängida. Aga vene ajakirjanike hulgas kohtab ka väga huvitavaid erudeeritud isiksusi.
Literaat Mihhail Petrov avaldas hiljuti oma pisikeses portaalis suure artikli „Veel küsimusest poluvernikute ja janitšaride rollist rahvuspoliitikas". Mihhail Petrov on asjatundlik ja terava sulega vene saatkonna töö ja „vene kaasmaalaste" ühingute tegevuse kriitik, kuid analüüsib ka Eesti poliitikat. Ülalmainitud artiklis räägib ta eestlaste eksistentsiaalsetest hirmudest seoses võimalusega kaotada kaugemas tulevikus oma rahvusidentiteet praeguse eksliku rahvuspoliitika tagajärjel. Eesti ühiskonna lõhenemise üks põhilisi põhjusi seisneb Petrovi arvates selles, et kolmekümne iseseisvusaasta kestel kogunes Eesti ühiskonna etteotsa põhimõttelagedate janitšaride ja poluvernikute seltskond, kes süvendavad lõhet, varjates seda kõrgemate rahvushuvidega.
Laulva revolutsiooni ajal oli rahvale lubatud miljon eestlast juba kolmanda aastatuhande alguseks, kuid juhtus vastupidine – etniliste eestlaste osakaal võrreldes muulaste ja janitšaridega pidevalt väheneb. Mihhail Petrov viitab prognoosile, mille kohaselt kahaneb Eesti elanikkond sajandi lõpuks 800 tuhandeni ja väidab, et on andmeid selle kohta, et juba täna võib eestlaste reaalne arv olla alla 600 tuhande. 300 tuhat venelast, sakslast, juuti, ka teiste etnoste esindajaid – poluvernikuid ja potentsiaalseid janitšare, kes ainult positsioneerivad ennast eestlastena. See on midagi uut, et osa Eesti poliitilise eliidi politoloogiliseks iseloomustamiseks kasutatakse mõistet „janitšarid".
„Poluvernikud" on Petrovi teooria kohaselt enamasti passionaaritud, see-eest on nad enamuses. Nende teod on tingitud eranditult isiklikust või liigilisest alalhoiuinstinktist: reprodutseerida ennast elujõuliste järglaste näol. Janitšarid on hüperaktiivsed, nende tegevusjanu pole mõtestatud, eesmärgid illusoorsed ja nad asuvad maailmakorra muutmise nimel väljaspool ratsionaalseid selgitusi ja objektiivseid asjaolusid. Need eesti poliitika subjektid on halastamatud enda suhtes, oma hõimukaaslaste suhtes ja loomulikult ka oma reichi vaenlaste suhtes. Esiplaanil on neil ohvrimeelsus nagu passionaarsuse kõrgeim ilming ehk skisofreenia.
Peaksin täpsustama, et passionaarsus on vene ajaloolase, geograafi ja etnograafi Lev Gumiljovi etnogeneesi teooria kohaselt elusaine biokeemilise energia ülejääk, mis tekitab eneseohverdust, enamasti illusoorsete eesmärkide nimel. Etnos on inimese sarnane oma iseloomu ja elutsükliga, lapsepõlvest raugastumiseni. Passionaarsus kui etnose eluenergia on seotud geograafiaga ehk siis rahvad on nende elupaiga geograafiliste ja kliimaiseärasuste nägu, nendel on oma põlvkonnalt põlvkonnale edasiantav „käitumuslik stereotüüp" ehk rahvuslik mentaliteet, mis on hädavajalik etnose säilimiseks. Eesti keele ja rahvuse säilimine on kinnistatud meie põhiseaduses.
Teoretiseerida etnogeneesi teemal on teadlaste privileeg, mina olen aga Kiire moodi praktik, mis ei tähenda, et teoretiseeriva praktiku Mihhail Petrovi mõttekäigud ei pakuks minu jaoks huvi. Petrov toob mitme tuntud eesti poluvernikust poliitiku näiteid – Velliste, Luik, Kaljurand, Helme ja mõned teised, jättes sealt välja Kõlvarti, Toomi ja Savisaare isikud, kes kõik on ühe ja sama erakonna võtmefiguurid, aga see selleks. Petrov märgib, et siinsetel Venemaa kodanikel ja üldse Eestis elavatel venelastel pole õrna aimugi, milline on Venemaa sisestruktuur, millised on vaimsed kütked, kuidas suhestub riik usulahkude, oligarhide, sõjaväelaste, õiguskaitseorganite ja elamumajandusega ning mida tegelikult tähendab võimu vertikaal. Siit ka Venemaa sise- ja välispoliitika totaalne mittemõistmine Eestis elavate venelaste poolt. Venemaa läks kaasmaalastest mööda ja on nendest kaugel ees.
Mihhail Petrov arvab, et Eesti peaks püüdma normaliseerida suhteid Venemaaga. Venemaa omakorda peaks otsemaid alandama paatose astet Euroopa vabastamise osas „fašistlikust katkust" ja väljendama eelmise sajandi keskpaiku toimunud Eesti vabadusvõitluse mõistmist. Ükski Venemaa alustala ei pragune sellest, et Venemaa tunnistaks Eesti enesemääramisõigust. Riikidevahelisel tasemel on vaja garanteerida, et 1940. ja 1944. aastate sündmused ei kordu. Ei ole vaja võidelda Eesti poliitika vastu, vaid on tarvis desavueerida poluvernikuid ja janitšare, kes seisavad vastu koostöö edendamisele. On lõpuks vaja arvestada eestlaste rahvusiseloomu iseärasustega. Ja ühepoolselt tühistada majandussanktsioonid Eesti suhtes, avades tee põhjatule vene turule. Mihhail Petrov tõdeb, et tema mõttekäigust saab aru vaid piiratud arv vastasseisu osalisi mõlemalt poolt.
See inimene on unikaalne nähtus kohalikus venekeelses arvamusruumis: temaga ei pea kõiges nõustuma, aga tema silmaring ja sõltumatus nii Venemaa kui ka Eesti poliitilistest oludest ning sõltumatusest sõltumatutest väljaannetest lubab tal kirjutada köitvalt. Teised venekeelsed autorid ja portaalid tammuvad reeglina stampidel – väidetav diskrimineerimine, ennast väikseks ja solvunuks tegemine, eestlastele vastandumine, kus Venemaa poliitika kritiseerimine on enamasti tabuteema. Venekeelses meedias leidub Kremli kriitikat peaaegu eranditult eestlastest poliitikute ja arvamusliidrite esinemiste tõlgetes ja Venemaa enda opositsioonilise mõttelaadiga autorite copy-paste teel hangitud lugudes, kus foorumis on põhiliselt Olgino trollivabriku raevukad ja vihkamisest kõigi mittevenelaste vastu nõretavad kommentaarid.
Selles keskkonnas toimuvatest protsessidest arusaamine ja nende rakendamine mingi vankri ette on seni osaliselt õnnestunud vaid keskerakonnal. Nagu kirjutas 05. septembril vene Delfis Valeri Saikovski, „palju aastaid mängis keskerakond lihtsakest mängu, etendades psühhoterapeudi rolli: lubas, rahustas, peaaegu mitte midagi ei täitnud ja imiteeris võitlust. Keskerakondlane Yana Toom oli väga edukas illusiooni loomises, et Euroopa paneb peatselt paika siinsed venelaste õiguste rikkujad tänu tema lõpututele petitsioonidele, pikettidele ja pöördumistele, kusjuures „tõehetke" lükatakse kogu aeg edasi. Keskerakondlased varjavad hoolikalt seda, et veel 2004. aastal kontrollis Euroopa Liit eesti seadusandluse vastavust EL-i normidele, ja see tähendab, et ammu pole lootust, et „välismaa meid aitab" (Ostap Benderi legendaarne fraas – I.M.) Lisaks sellele ei tõtta keskerakondlased selgitama valijatele, et kodakondsuse ja hariduse küsimused kuuluvad rahvusvalitsuste ainukompetentsi."
Eestlaste ja venelaste suhtlemises on minu meelest kõige kahetsusväärsem see, et huvitavad nüansid võivad kaduda tõlkimisel ja mõningaid asju ja sõnademänge ei olegi võimalik tõlkida. Isegi Andropov ei taibanud, kui solvav on NLKP KK-le see eestikeelne abreviatuur. Paljud venelased ei saagi aru selle asjaolu sümboolsusest, et meie demokraatliku mudeli puhul võivad meid hakata valitsema kolm KK-t ja siis on tolle vana anekdoodi indiaanlaste rollis juba nii siinsed venelased kui ka eestlased.
Sest seda asja saab siis olema väga palju.