Ivan Makarov. Foto: Urmas Saard

Valitsuse infotunnil Marko Mihkelsoni küsimust kuuldes ei tahtnud ma uskuda oma kõrvu. Paberilt püüdlikult mahaloetud stampidest koosnenud sovetlik tekst rääkis sisuliselt sellest, et väike Eesti (NSV) peaks kartma suuremat venda. See ei olnud isegi Brežnevi stiilne verbaalne ja füüsiline vanadusnõtrus – see oli mingi 1960ndate väiksemat sorti nõukogude oblasti keskmise suurusega asula parteikomitee lapsepõlves naabrionu poolt surmani ehmatatud sekretäri lalin, märgib Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.

„Sotsialismi võib ehitada küll, kuid selleks on vaja valida riik, millest ei ole kahju“ – Otto Eduard Leopold von Bismarck 

Suured nõukogude satiirikud oskasid pilgata Nõukogude Liidu idiotismi nii, et isegi tsensuuri hammas ei hakanud nendele peale. Kaasaegses Euroopa Liidus poleks aga nendel midagi teha, sest esiteks on selle järjekordse vankumatu moodustise idiotism kohati isegi Hašeki kirjeldatud Austria-Ungari keisririigi omast hoomamatum, ja teiseks on „vihakõneseadus“ saanud endale toeks globaalsed tsensorkargud Google’i, Facebook’i jne näol.

„12 tooli“ raamatus on näiteks üks koht, mida võidakse ära keelata Eestis kohe, kui võimule naasevad kajaristid. Nautigem neid ridu seni, kuni veel võib.

Kontsessionäärid jäid mõttesse ja vaikisid. „Aga kas teile Mihkelsoni nimi meeldib?“ küsis oivaline Ostap ootamatult. „Missugune Mihkelson? Senaator?“ „Ei. Konrad Karlovitš Mihkelson. Nõukogude kaubandustööliste ametiühingu liige.“ „Ma ei mõista teid.“ „See tuleb tehniliste kogemuste puudumisest. Ärge olge lepatriinu!“ Bender võttis rohelise pintsaku taskust ametiühingu liikmekaardi ja ulatas selle Ippolit Matvejevitšile…

Kui ma vaatasin 16. detsembril valitsuse infotundi, ei tahtnud uskuda Marko Mihkelsoni küsimust kuuldes oma kõrvu. Paberilt püüdlikult mahaloetud stampidest koosnenud uskumatult sovetlik tekst rääkis sisuliselt sellest, et väike Eesti (NSV) peaks kartma suuremat venda, täitma kõiki keskuses sünnitatud norme ja reegleid, pelgama karistusi ja paljastama oma tuharad kohe esimesel nõudmisel.

See ei olnud isegi Leonid Brežnevi stiilne verbaalne ja füüsiline vanadusnõtrus – see oli mingi 1960ndate väiksemat sorti nõukogude oblasti keskmise suurusega asula parteikomitee lapsepõlves naabrionu poolt surmani ehmatatud sekretäri lalin: et seltsimehed, kui me ei täida kõiki keskusest tulnud juhiseid ja tsirkulaare, ei kasvata maisi meie troopilisel Tšukotkal, siis kutsutakse mind välja ja keeratakse mulle kujundlikult öeldes …., või hoopis keeratakse sealtpoolt kõik kraanid kinni ja saadetakse siia mingi Natasha Suu-Sõra Bertaud oma komisjoniga ja siis keeratakse meile kõigile …. siin kohapeal, mis on veel hullem, kuna linnas jääb ju sel juhul käimata.

Kuna komsomolikomiteede aeg on ammu läbi isegi Venemaal ja Tšebrikov ei tule enam Eestit inspekteerima, siis tuleks Marko Mihkelson edutada hoopis Euroopa Liidu mõnesse allüksusesse, et ta saaks seal samasugust teksti esitades Eesti jaoks spießrutenlaufen’id soola panna ja Silver Meikariga Berlaymonti maja lähedal pargis kükke teha. Kolimine Isamaast reformierakonda oligi maailmavaatelisest kapist väljumine, kuid ei oleks kunagi uskunud, et tark ja sõnaosav inimene, nagu seda kahtlemata on Marko Mihkelson, võib ja tahab areneda ajas mitmekümne aasta võrra tagasi – eelmise sajandi kõige lollimasse perioodi. Alles see oli, kui käisime temaga koos Peeter Kaldre juhitud Vikerraadio poliitilises saates rääkimas Venemaal toimuvatest protsessidest. Marko Mihkelson on alati olnud mõistlikult konservatiivne ja salliv eestimeelne inimene, ikkagi 16 aastat Isamaas. Mis nüüd lahti on? 

Eesti häda paistabki olevat selles, et me hakkasime kiireloomuliselt provintsistuma. Sest kui kohalikud poliitikud hakkavad suudlema keskuses vegeteeriva isanda Belgia mära nahast tehtud saabast, siis on kahtlemata tegemist äärmiselt ääremaiste vasallidega. Kui Jürgen Ligi kasutab jätkuvalt seadusandlikus kogus räpakaid väljendeid, siis jätab parlament mingi kolkavolikogu mulje, kuhu võib tulla maikas ja õllega. Kui noorte värvikirevate geide muusikafestivali ehk Eurovisiooni tuusikule reaalselt pretendeerib igavesest tuulelipust saare pinskar, siis isegi Venemaa tundub oma humoristlike „Buranovskije babuškatega“ urbanistlikuna. 

Kaja Kallase EPLi 16. detsembri „päevateema“ lugu “Vaenukõne tuleb kriminaliseerida, et kaitsta vähemusi enamuse vägivalla eest“ on illustreeritud lahtikaevatud massimõrva ohvrite hauaga, kust paistavad kondid – sellise asja peale pole tuldud isegi ikka veel ühe jalaga Teises maailmasõjas elavas Putini jäänukimpeeriumis. Sest selline traagiliste ja eemaletõukavate dokumentaalkaadrite kasutamine ühe parlamendierakonna seisukoha toetamiseks vaidluses teiste parlamendierakondadega oleks normaalse arenenud riigi peavoolumeedias täiesti mõeldamatu. See on ikka täiega provintsilik ja lisaks veel ka haige. Isegi kinnipandud Sputnik ei lubaks roimade ohvrite kontide eksponeerimist niivõrd naeruväärses kontekstis, nagu seda on peaministri portfellist ilma jäänud KK fantoomsed valud.  

Meie „liberaalse“ meedia ohvriks langes täiesti ootamatult ka viimast aastat presidendiametit pidav Kersti Kaljulaid: ainult Eestis on võimalik, et riigipead, milline ta ka ei oleks, pääsevad intervjueerima sellised provintsiaalid, nagu vene Delfi poolt selleks valitud töötajad. 17. detsembril avaldatud intervjuu kandis pahatahtlikku ässitavat pealkirja „Kersti Kaljulaid soovist sulgeda vene koolid ja eesti keele erandlikkusest“, mis provotseeris sadu agressiivseid ja solvavaid kommentaare nii intervjueeritava, Eesti riigi kui ka eestlaste ja riigikeele aadressil. Sellele järgnes intervjuu teine osa „Vene naisel on variant, kuidas kõike muuta – õppida ära eesti keel“, mille foorumis jälle solvasid sajad kommenteerijad Kaljulaidi ja eestlasi. Omaette tase oli aga esimese „osa“ alguses kõlanud kollaste uudiste rubriigi toimetaja ja ETV+ saatejuhi Alina Zaharova küsimus: „Ida-Virumaa on praegu ainus Eesti regioon, kus on lockdown. Kuidas te arvate: see on sellepärast, et enamus elanikke räägib seal vene keelt?“ No miks me üldse muretseme selle pärast, et siinsed venelased vaatavad Kremli kanaleid, kus töötavad vähemalt professionaalsed ajakirjanikud, kes isegi propagandat tehes ei lange sellisele olematule intellektuaalsele ja eetilisele tasemele? Kas järgmine kord oletab mõni vene Delfi töötaja, et Eesti arstid spetsiaalselt nakatavad venelasi koroonaviirusega? Jah, suvaline „Maxima Sveta“ ei saa tõesti EV presidendiks, aga see-eest saab intervjueerida presidenti sellisel kombel.       

Eesti meedia üritab muudkui edasi, kuid selles oma tungis on muutunud niivõrd üksluiselt sotsiaaldemokraatlikuks, rünnates lakkamatult traditsioonilist perekonda ja Eesti kultuuri, et hakkab juba lähenema nõukogude ajalehtede ja KTV tasemele – selle vahega, et Poliitbüroo liikmete armastatud nägusid on välja vahetanud kolm KK-t, Indrek Saar, Eesti Vabariigi kangelaslike kukutajate ja karistussalklaste ustavad arvamusliiderdavad järglased, endised KGB agendid ja terve armee homoseksuaalide eluviisi eest võitlejaid, kes on tunduvalt kärarikkamad ja fanaatilisemad, kui geid ise, kes oma valdavas enamuses elavad oma elu ja ei hoople üldsuse ees selle üksikasjadega. Pole halba heata: nii nagu nõukogude ajal, nii ka praegu võib lugedes meie lehtede punaseid aabitsatõdesid ka nalja saada. Siin vaid mõned näited.

EPL avaldas 13. detsembril loo „Abielureferendumit mitte toetavad koalitsiooni liikmed parandavad logisema läinud demokraatiat.“ Autoriks on märgitud „Jaak Jõerüüt, endine diplomaat.“ Kui järgmine kord ilmuks samas väljaandes artikkel allkirjaga „Jaak Jõerüüt, endine parteisekretär“, kas siis oleks tegemist mingi teise isikuga? Ja milline kokkulangevus: ajakiri „Kommersant Vlastj“ kirjutas 25.05.2009. aastal sellest, et „1980. aastatel saadeti riigist välja üks NLKP KK osakonnajuhataja, kes jäi voodis vahele koos Suure Teatri meessolistiga – parteisekretär määrati saadikuks ühte vähetähtsasse välisriiki.“ 

Väldin kõikide riikide surmigavat seltskonnakroonikat ja „staaride“ mõttetuid mõttevälgatusi, kuid vene Delfi püüdis mind siiski lõksu, trükkides 12. detsembril ära loo „Ainult üle minu laiba“, mis pälvis ootamatult suurt vene lugejaskonna tähelepanu: paraku riivati foorumis loo sisule viidates eestlannade ilu ja eestlaste tervet mõistust, mis tegigi harja punaseks. Silvia Ilves avaldas oma „ilma aluspesuta foto“ ja esines raevukalt vaktsineerimise vastu. Toimetus märgib, et „foto ilma rinnahoidjata on üsna pikantne“ ja tõlgib Ilvese postituse vene keelde ning kopeerib lisaks kogu Instagrami kupatuse (eesti keeles ja pildiga). „Ainult üle oma laiba lasen hakata vaktsiinidega oma lapsi mürgitama. Ei, ei. Veel kord ei. Mind torkida ei saa ka piinapingis, ausalt,“ kirjutab Ilves. 

Siin on muidugi paar nüanssi: kui piinapingis, siis saab ikka torkida, ega seal luba ei küsita – Gilraen Ononra kirjeldab asja nii, et piinapink koosnes nelinurksest raamist, mille ühes otsas asus rullik. Ohvri jalad kinnitati raami ühte otsa ning randmed nööridega rulliku külge. Pingutades rulliku küljes olevat hammasratast tõmmati piinatava jäsemed liigestest välja ja vahel rebiti lausa otsast. Sageli kombineeriti pingil venitusega ka teisi piinamisviise – rebiti tangidega tükke ihust välja, lõigati küljest kõrvu ja munandeid (see viimane opp on EV sotsiaalministeeriumi meelest täitsa OK ja tuleb toetada). Vahel jäeti ohver mitmeks päevaks piinapingile venituse alla. Pole välistatud, et talle mängiti sel ajal veel ka häälest ära tšellot…

Kui tõesti „üle laiba“, siis äranähtu põhjal võib täpsustada, et pigem ikka üle muumia: sajakonnas vene Delfi kommentaaris kõige leebemas mainitakse Buchenwaldi… Eestis kurdetakse kogu aeg internetikiusamise üle: inimene avaldab edevusest tema enda arvates ahvatleva, teiste arvates aga ebameeldiva foto, lubab seda kommenteerida ja pärast tõstab veel kisa, et teda kiusatakse ja mis riigis ta küll elab. Aga nendele pahaaimamatutele, kes said nähtust šoki, ei mõtle keegi. Veel vähem niigi vaktsineerimata lastele, kellele hüütakse pärast koolis: „Aga mu issi nägi su emme pilti internetis ja ütles…“.

Euroleiba sööv ametnik Kadri Simson ütles 10. detsembril ERR-ile, et „uuenev Euroopa eeldab oma liikmetelt kampaaniat abielu laiendamise poolt.“ Seoses sellega tuleb meelde meie ajastu suurmõtleja Homer Simpsoni tarkusetera: kui ta ütles, et „me saame rikkaks ja loome perekonna“, väideti talle vastu – „aga Homer, meil on juba perekond“, mille peale Simpson vastas: „loome parema.“ Aga isegi Homer ei mõelnud „parema“ all mingit „laiendamist“. Kadri Simson aga hoopis „laiendaks abielu“ ühe teatud kitsaskoha lisamise arvelt. No näete, mis võib juhtuda Euroopa komisjoni töötajate psüühikaga, kui nende hoonele jookseb tormi paljas Meikar.

Tegelikult on „abielu laiendamisega“ kõige paremini hakkama saanud Saddam Hussein, kusjuures igasuguse kampaaniata: tema haaremis oli üle 500 naise, Brunei sultanil Hassanal Bolkiah Al-Mu`izzaddin Waddaulahil aga on umbes 700 naist ja kõiki ei jõua ta patsutadagi. Nii et seda mudelit on juba sajandeid edukalt katsetatud ja see sobib jällegi hästi kokku meie sotsiaalministeeriumi sooviga võimaldada soomuutmise operatsioonid ilma kaheaastase katseajata. Eunuhhe ongi vaja islamiseeruvale Euroopale, nii et laske aga käia, kohitsetud haaremivalvureid töötus ei kummita isegi koroonaajal… Kuid Kadri Simson on paraku kõigest eurokomisjoni energeetikavolinik, nii et ta ise saab laiendada parimal juhul vaid elektrivõrke. See, et ta ühtäkki soovis laiendada abielu, ei kuulu otseselt energeetika alla, ei ole tööülesannetega seotud ja on seega mingi Simsoni isiklik rida. „Mis ma sulle siis soovitaks? Mine uuesti mehele!“ – ütles kunagi Karl Kalkun Renate Karterile, ehk Ärni punapeale.

Kohaliku sotsiaaldemokraatia Ostap Bender ehk Raimond Kaljulaid küsis pärast abielureferendumi esimest lugemist – „Huvitav, kas keegi mõtles ka sellele, mida tunnevad seksuaalvähemuste esindajad?” Kaljulaidil on ainult üks võimalus teada saada, mida sellist erilist tunnevad seksuaalvähemused, mida ülejäänud inimesed ei ole kogenud: vahetagu jälle leeri, see asi on ju tal käpas. Teine moodus on juba kirurgiline.

Mihhail Bulgakovi raamatu järgi tehtud filmis „Koera süda“ räägitakse koerast, kellele siirdati inimese aju ja temast sai tulihingeline sotsialist Šarikov, kes moodustas kohe oma vaenlaste (kasside) hävitamise brigaadi. Temast ei saanud siiski päris inimest ja tuli „tagasi opereerida“, nagu hakatakse meilgi tegema soovahetust teostanud ja seejärel ümber mõelnud „Kiige kiigatajatega“. Praegu nimetataksegi Venemaal punaseid poliitikuid “Šarikovi lasteks“, mis sobiks ju ka näiteks sotside iseloomustamiseks – paraku ei ole Bulgakovi raamat Eestis nii kuulus ja kirjanik Andrus Oskarlutsovitš Kivirähk ei jõudnud veel Ülesoo Voosterile Jevgeni Ossinovski tarkust siirdada. Muide, tolles filmis vajus professor Preobraženski korterisse grupp nahktagides majanõukogu seltsimehi, tallates kalossideta poriste saabastega tema pärsia vaipu. Üks nendest oli blond mees, must papaaha peas. „Olete te mees või naine?“ küsis professor hoopis virsikukujulise noormehe välimusega külastajalt. „Mis vahet seal on, seltsimees?“ imestas veel üks, juuksekuhilaga sissetungija. „Ma olen naine,“ tunnistas virsikukujuline nahktagis noormees ja läks näost punaseks. „Sellisel juhul võite jätta soni pähe, aga teid, armuline majesteet, palun võtta peavari peast,“ ütles professor kaalukalt papaahas blondiinile. „Ma pole teile mingi armuline majesteet,“ nähvas blond mees vastu, võttes siiski papaaha maha. Varsti on Eestis valimised, ja umbes sellisel moel võivad teha agiteerimisvisiite valijate juurde meie sotsiaaldemokraatidest kandidaadid. Aga näiteks venelased tahavad alati selgust saada, kas nende ees seisab mees või naine.

Charles-Pierre Baudelaire väitis: naine – see on kutse õnnele. Maalehe digilehe toimetaja Mari Kartau aga tegi 15. detsembril EPLis ettepaneku: „Mis oleks, kui kaotaks seadustest üldse soo mõiste?“ Võttes arvesse digis toimetava külaratsionalisaatori poolt esindatava Maalehe spetsiifikat, tuleb silme ette pilt, kuidas tiined kuldid asetatakse poegimissigalatesse, pullid aetakse lüpsiplatsile ja lihavõttepühadeks värvitakse kukemune. Kui nüüd veel ka meie maalähedaseim leht hakkab taotlema, et „sugu kui selline tuleb juriidilise mõistena lihtsalt ära kaotada“, siis keegi ei saagi varsti keelata asjast huvitatud meestel minna otse naiste sauna, kuna pole siis juriidilist vahet ei saunalistel ega Kartaul ja Karnaul. Ei mingit meest La Manchast ega kusagilt mujalt, v.a Põhja-Aafrika! Rõhutud rassi sootu esindaja Othello kägistas rõhujate rassi sootut Desdemonat eranditult oma rahva inimõiguste eest seistes – ja kuna ainult tema enda elu oli matters, lõigi ta valge Desdemona mättasse! Kaotame tagantjärgi Mata Hari sootunnused! 

Huvitav, kui Maalehe toimetaja saaks oma tahtmise, kuidas saaksid siis feministid oma kvoodid kätte ja kelle jaoks? Mis saaks punakast 8. märtsi naistepäevast, on rohkem nagu sotside mure, aga 25. novembri rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev on ju ÜRO rida? Mida arvab asjast Antonio Guterres? Kui „sugu kui selline“ juriidiliselt kaotada, kellevastase vägivalla vastu võitlemise päev see siis on? 18. detsembril on samuti ÜRO naiste diskrimineerimise vastane päev – kui aga naisi pole olemas juriidiliselt, siis pole ka diskrimineerimist, kuna veel Stalin ütles: pole inimest, pole probleemi. Kaotame Notre-Dame ehk Pariisi Jumalaema kiriku, milleks seda üldse taastada? Kaotame Annika Laatsi ainsa omaduse, millega ta vaimulikuna silma torkab? Nimetame ümber naistepuna?       

Venelastel on olemas tabav vanasõna: бог шельму метит ehk jumal kelmi märgistab. See tuli meelde, kui mõni aeg tagasi ilmus ETV ekraanile tähtede kombinatsioon SD, mis peaks tähendama, et antud telekaga uuest aastast seda kanalit õnneks ei näe. Nii et ekraani vasakus ülemises nurgas püsib SD, paremas ülemises nurgas aga ETV. Ehk „sotsiaaldemokraatlik ETV“, mis võib ju olla ka aus ülestunnistus. Riigikogu selle aasta viimases infotunnis nõudiski ilmselt asja puhta kullana võtnud sotside esimees peaministrilt kirglikult SDETV-le erakorralist rahalisa, sest muidu jäävad uuest aastast tuhanded eestlased punasest ajupesust ilma. SD on veel ka matemaatilise standardhälbe (standard deviation) lühend, seega märgistab jumal mõnikord isegi topelt. 

Aga eks see Eestis spetsiaalselt kohalikele toodetav telepilt ongi üks lõputu „Buratino lollidemaal“: kui 18. detsembril teatati, et rahapesu kahtlusega seoses peatas Tallinn PBK käest eetriaja ostmise, siis 19. detsembril täitsid sellestsamusest PBK eetriajast terve tunni saates „Vene küsimus“ muhedad Mihhail Kõlvart, Aleksandr Tsukerman, Eduard Toman, Mart Luik ja Arkadi Popov, väga tüüpilised venelased. Venemaa kirjanikust feminist Maria Arbatova ükskord ütles: „Televisioon kuulub rahvale. Ja paras talle.“