Ungari pole Ukraina liikmekssaamise küsimuses ainus vastuolija. Samal seisukohal on ka näiteks ta läänenaaber Austria. Tõsi, viimane sõnastas oma vastuseisu teisiti (säilitades samas sisu): liitumiskõnelusi Ukrainaga alustatagu alles siis, kui sama tehakse ka Bosnia ja Hertsegoviinaga, kirjutab Tõnu Kalvet.
Miks osa Euroopa Liidu (lüh. EL) liikmesriike tohib EL-i „pantvangi võtta", üksainus liikmesriik – Ungari – aga mitte?
See küsimus vaevab mind juba tükk aega. Ja ootan pikisilmi hetke, mil keegi Ungarit üliinnukalt halvustajatest annaks sellele vastuse. Keegi neist, kes panevad pahaks, et Ungari olevat EL-i liikmesriikidest justkui ainus, kes vastustavat Ukraina saamist EL-i liikmeks.
Esiteks täpsustan kohe: Ungari siiski pole ses küsimuses ainus.
Teiseks aga loetlen asjaomase küsimusega seoses riike ja aastaarve, mis ehk panevad kõnealused halvustajad vaikima. Või vähemalt sisimas häbi tundma, kui nad Ungarit järgmine kord mustavad.
Põhja-Makedoonia (varasema nimega: Makedoonia) on EL-i kandidaatriik juba 2005. aastast, Albaanial on sama staatus 2014. aastast, ometi pole liitumisläbirääkimisi siiani alustatud kummagagi.
Montenegro ehk Tšernogooria on EL-i kandidaatriik alates 2010. aastast. Viimatine peatükk liitumisläbirääkimistel temaga suleti aga juba kuus (!) aastat tagasi, tollest ajast peale pole edenetud sammu võrragi.
Serbia on EL-i kandidaatriik alates 2012. aastast, mainimisväärset edenemist liitumisläbirääkimistel pole täheldatud aga temagi puhul.
Miks siis nende puhul asi toppab? Mis selle on tinginud?
Vastus on ühene: osa liikmesriikide vastuseis. NB! vastuolijate hulka ei kuulu Ungari! Vastupidi, Ungari juhtkond on korduvalt teatanud oma toetusest eelloetletud riikide liitumisele.
Kõnealused vastuolijadki olid (ja on) liikmesriikide hulgas selges vähemuses. Seetõttu saaks arengupiduriteks, EL-i pantvangistajateks tembeldada neidki. Ometi pole seda tehtud. Seda pole teinud ka Eesti poliitikud ega peavooluajakirjandus. Huvitav, miks küll?
Üks tähelepanuvääriv asjaolu veel: EL pole laienenud juba kümme aastat. Nüüd aga on korraga tuli takus Ukraina liikmeksvõtuga. Millest siis nii tohutu rutt?
Ukraina-alase rutu muudab veelgi arusaamatumaks tõsiasi, et kõik teised eelloetletud riigid on majanduslikult paremas seisus kui Ukraina, ja nende astumine EL-i läheks EL-ile maksma hulga vähem kui Ukraina astumine. Säästurežiimil olevas EL-is, mille liikmeid iseloomustab kas majanduslangus või – parimal juhul – pisike majanduskasv – pole küll rahaga priisata. Samas tähendaks Ukraina liikmekssaamine EL-i liikmesriikidele u. 190 (!) miljardi euro suurust lisakulu. Sellele juhtis 13. detsembril 2023 Ungari parlamendis esinedes tähelepanu Ungari valitsusjuht Viktor Orbán. Mõistagi mitte oma tarkusest, vaid tuginedes Saksa majandusasjatundjatele.
Saksa majandusspetside kogutud andmete najal tõdes Orbán oma kõnes sedagi, et näiteks põllumajandustoetusi vajaks Ukraina siis seitsme aasta jooksul kokku 93 miljardi euro ulatuses. Seda on rohkem kui saab praegune suurim põllumajandustoetuste saaja Prantsusmaa ning kümme korda rohkem kui saab Ungari.
Ungari peaminister hoiatas sellegi eest, et Ukraina vaba pääs EL-i siseturule ajaks arvukad praeguste liikmesriikide ettevõtted pankrotti ja tekitaks majandusele muudki ränka kahju.
Nii Orbán, Ungari välisminister Szijjártó kui teisedki mõjukad Ungari poliitikud on korduvalt öelnud: nad pole põhimõtteliselt Ukraina liikmelisuse vastu, kuid heakskiidu pälvimiseks peab Ukraina vastama kõigile (!) nõuetele; mingit kiirustamist ega avanssi ses küsimuses ei tohi olla.
Kas seda mõista on tõesti nii ülejõukäivalt raske?…
Kardetakse Austria-Ungari tagasitulekut
Ja muide, Ungari pole Ukraina liikmekssaamise küsimuses siiski ainus vastuolija. Samal seisukohal on ka näiteks ta läänenaaber Austria. Tõsi, viimane sõnastas oma vastuseisu teisiti (säilitades samas sisu): liitumiskõnelusi Ukrainaga alustatagu alles siis, kui sama tehakse ka Bosnia ja Hertsegoviinaga.
Seda teemat kajastanud mõjukas väljaanne „Politico" ütles 5. detsembril oma ringkirjas üht mõjukat Euroopa diplomaati tsiteerides, et Austria-Ungari kaksikmonarhia aeg on tagasi. See diplomaat väitis, et Austria poeb Ukraina liikmelisuse küsimuses Ungari selja taha, kuid sisimas on Ungariga ühel nõul. Ta tõdes sedagi, et teised riigid ei julge sellele asjaolule tähelepanu juhtida.
Ei julge tõepoolest. Sest mulle küll ei meenu, et Austria pihta oleks loobitud halvustavaid sõnu Ukraina-küsimuses sama innukalt kui Ungari pihta. Täpsemalt: et oleks üldse loobitud. Ainupantvangistaja roll on varutud ikkagi Ungarile.
Nauditav vaatepilt
Kas Ungarit saastaga üle kallajatele mu esitatud põhjendused kohale jõuavad?
Kahtlane. Ent lootma siiski peab, et vähemalt osal neist ärkab mingil hetkel südametunnistus ja sunnib kas või hetkeks kahtlema, kui tuleb jälle korraldus Ungarit mustata.
Ülejäänutel tasub aga mu seekordne kirjutis alles hoida, välja trükkida ning kaasa võtta igale sündmusele, kus on lootust kohata kedagi, kel on kalduvus Ungari kallal hambaid teritada. Ungarit halvustanutele selgeid, asjalikke küsimusi esitades saab siis kogeda elamust, mida pakub vaatepilt segaduses valetajast, kelle nõutu ilme näib ütlevat otsesõnu: „Ohhoo! See vale Ungari kohta mul seekord läbi ei lähe, sestap pean ahvikiirusel välja mõtlema uue. Kuidas seda nii, ettevalmistamatult, aga teha? Ma ei taipa Ungari-asjust ju mõhkugi, välja ei tohi seda aga näidata…"
Vaatepilt segaduses vassijast on midagi sellist, mida saab pärast kirjeldada lastelastelegi. Iseasi, kas neil on kerge uskuda, et kord oli Eestis aeg, mil Ungari-küsimuses võtsid sõna needki, kelle sellealane asjatundlikkus nullilähedane…