Referendum. Illustratsioon: Bigstockphoto

Eelseisva rahvahääletuse kontekstis ei välju selle vastaste argumentatsioon üldjuhul demagoogia raamest. Pidev kordamine annab sellisele argumentatsioonile psühholoogilise sõja labase iseloomu, millega tahetakse eesti keele väljakujunenud mõistesüsteem pöörata vähemusgruppide huvides pea peale, kirjutab ajaloolane ja politoloog, professor Toomas Varrak Objektiivile.

Sõnasõda abielu rahvahääletuse teemal kogub tuure ja selles tullakse välja järjest jaburamate argumentidega. On hämmastav, et niisuguste jaburduste autoriteks on ajakirjanike kõrval ka riigikogu liikmed. Erakondadel oleks vaja tõsiselt mõelda sellele, kuidas jõuda olukorrani, kus lihtkodanikul poleks põhjust häbeneda tegelaste pärast, kes täidavad riigi kõige kõrgemaid ja olulisemaid ametikohti. Tundub, et ajaga läheb see asi järjest halvemaks.

Tavaliselt ei paku rahvahääletuse vastaste põhjendused midagi enamat, kui õige armetut demagoogiat. Või peab ütlema – harimatust? Sest kõik need allikad ja põhimõtted, millest ammutatakse argumente samasooliste kooselu võrdsustamiseks abieluga (ehk täpsemalt – samasooliste paaride õigust abielluda), on üles ehitatud mõisteile, mille sisu on tunduvalt komplitseeritum kui lihtsameelsed poliitilised aktivistid seda aduvad ja kodanikule pähe määrida üritavad. 

Kuidas siis nii – demokraatia põhimõtete hüsteeriliselt häälekad eestvõitlejad ei taha abielu mõiste asjas anda otsustusõigust kodanikele, kes on kõrgeima võimu kandja Eestis? Rahvahääletuse vastased peaksid selgitama, millisest demokraatiast nemad räägivad.

Abielu mõiste kohta ütleb Eesti keele seletav sõnaraamat järgmist: “Abielu on mehe ja naise (harilikult ametlikult registreeritud) perekondlik liit ja kooselu; Perekond aga abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega”. Kui seda sajanditevanust tarkust kuulutaksid ainult lihtkodanikud, siis teeks meie maailmavaateliselt liberaaldemokraatlik peavoolumeedia nad lihtsalt lolliks ja tambiks maa alla. Kuid traditsioonilise seisukoha taha on asunud arvestatav poliitiline jõud, mida ignoreerida või rumalaks kuulutada on raskem. Selle jõu tasalülitamiseks esitatakse süüdistusi inimõiguste eiramises, riigi taganemises oma rahvusvahelistest kohustustest, vastuolust põhiseaduse ja demokraatia põhimõtetega. Niisuguste argumentidega soovitakse nurjata rahvahääletust, mis peaks selgitama, kas LGBT seltskonna taotlusel (kvalifitseerida samasooliste paaride kooselu abieluks) on ka rahva toetus.

Mõisted (sh abielu) on mõtlemise instrumendid. Nende abil mõeldakse asjadest viimaseid iseloomustavate tunnuslike omaduste ja suhete kaudu. Ehk teisisõnu, mõisted eristavad asju. Seetõttu pole ka abielu mõiste laiendamine samasooliste inimeste kooselule põhjendatud. Mehe ja naise abielust sünnivad perekonda lapsed, kellele nende vanemad on ema ja isa. Samasooliste paaride kooselust lapsi ei sünni. Sellist paari ei saa seetõttu eesti keeles nimetada perekonnaks ega nende kooselu abieluks. Kui niisugusel paaril ka lapsed on, siis igatahes mitte nende enda sünnitatud. Seetõttu võib paremal juhul samasooliste paari nimetada lapse jaoks kasuvanemaiks, halvemal juhul aga mingiks lastekodu aseaineks. Selline paar ei ole laste jaoks isa või ema nende mõistete tegelikus tähenduses, vaid ainult üks nendest. Ja sedagi vaid kujundlikus või ülekantud tähenduses. Nii on abielu ja samasooliste kooselu eristamine mõisteliselt erinevate asjadena igati põhjendatud. Üks nendest kooselu vormidest teenib ühiskonna kestvuse huvisid, teine on üksikisiku ajutise ilmaliku heaolu teenistuses.

Soovi samastada abielu ja samasooliste kooselu võiks pidada ka katseks ehtida viimast võõraste sulgedega. Kas sellest peaks ehk aru saama nii, et nimetatud vähemused tunnevad sisemist ebamugavust oma käitumuslike iseärasuste tõttu ja soovivad keeleliselt peitu pugeda enamusgrupi selja taha? Kuidas sellega ka ei oleks, eelnevast mõttekäigust ei tulene mingeid järeldusi või hinnanguid, mis käiks perekondade või samasooliste kooselupaaride sisemiste emotsionaalsete suhete, kooselu kvaliteedi või keelekasutuse kohta. Need asjad on vastavate paaride eraelu küsimused, mida siinkohal pole põhjust puudutada. 

Eesti riigis pole vist kunagi ilmutatud silmatorkavat tõrjuvust homoseksuaalide ja nendele lähedaste gruppide või üksikisikute vastu ei avalikus, ei eraelus. Siiski näevad vähemuste poliitilist agendat aktiivselt toetavad poliitikud oma vastaste tegevuses inimõiguste rikkumist, riigi taganemist rahvusvahelistest kohustustest, vastuolu põhiseaduse ja demokraatia põhimõtetega. Sellised väited äratavad imestust. Kuidas siis nii – demokraatia põhimõtete hüsteeriliselt häälekad eestvõitlejad ei taha abielu mõiste asjas anda otsustusõigust kodanikele, kes on kõrgeima võimu kandja Eestis? Rahvahääletuse vastased peaksid selgitama, millisest demokraatiast nemad räägivad. Kuidas soov võtta kõrgeima võimu kandjalt sõnaõigus poliitiliselt tundlikus küsimuses sobib kokku demokraatiaga, rahva võimu mõistega?

Või siis taganemine rahvusvahelistest kohustustest! Kas sellest tuleb aru saada nii, et riigikogu on võtnud Eesti riigile rahvusvahelisi kohustusi, mis on vastuolus põhiseadusega? Vaatamata sellele, et põhiseadus taolisi lepinguid sõlmida ei luba. Venemaaga sõlmitud uue piirilepingu valgusel oleks seda küll kerge uskuda. Samas tekitab niisugune asjaolu küsimuse niisuguste kokkulepete legitiimsusest ning lepingute õiguslikust kehtivusest. Nii pole süüdistus vastuolust põhiseaduse või rahvusvaheliste kohustustega tõsiseltvõetav. Põhiseaduse kohaselt “perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all”. Samasooliste kooselu ei aita kuidagi kaasa rahva püsimisele ega kasvamisele ning sellel pole põhjust otsida riigi põhiseaduslikku kaitset. 

Ehkki põhiseaduse koostamisel on ka juristide käsi mängus, ei ole põhiseadus oma olemuselt mitte tavaline õiguslik akt, vaid esmajoones oma iseseisvust kuulutava rahva poliitiline deklaratsioon sellest, kuidas ta kavatseb oma riiklikku elu korraldada.

Väidetega vastuolust põhiseadusega nopivad rahvahääletuse vastased põhiseadusest sätteid, millega põrmustada poliitilisi vastaseid. Kuid põhiseadus kehtib tervikuna, isegi siis, kui selles on vastuolud erinevate sätete vahel. Niisugune vastuolu ei muuda üht vastuolulist sätet kehtetuks ja teist kehtivaks, vaid nõuab otsust, millist sätet ühel või teisel juhul tuleb rakendada. Kujundlikult tohiks olukorda iseloomustada ligilähedaselt ehk nii: kui haiguse ravimiseks on valida aspiriini ja penitsilliini vahel ja neist tahetakse kasutada vaid ühte, siis sellest ei järeldu, et teine ei tule haiguste ravimisel ravimina arvesse. Millist ravimit kasutada, see sõltub ikka diagnoosist ja haiguse iseloomust.

Põhiseaduse tõlgendamise ja kohaldamise lähtekohaks on põhiseaduse preambul. Mitte mingid muud põhimõtted, isegi mitte inimõigused. Põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti riik ja tema põhiseadus “on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel….ja peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Samasooliste kooselupaaril ei ole rahva ja kultuuri säilimiseks midagi pakkuda. Seetõttu ei saa see kanda abielu nimetust, olla sellega võrdsustatud ja perekonnaga võrdselt riigi kaitse all. 

Eesti poliitilises praktikas on üsna tavaline (mõne poliitilise jõu jaoks ebasobiva otsuse või seisukoha puhul) viitamine vastuolule põhiseadusega. Nagu öeldud, kehtib see ka abieluteemalise rahvahääletuse kohta. Erilised mihklid niisuguste vastuolude leidmisel on juristid. Kuid ka vabariigi president on terane avastama poliitikute otsustes riiveid põhiseadusega. Endine õiguskantsler Allar Jõks on vähemalt kahel korral väga enesekindlalt teatanud, et rahvaküsitlus, ja eriti sellele pakutavad provisoorsed küsimused (nii nagu need on pärit riigikogu demokraatia töögrupist), on põhiseaduse vastased. Tundub, et tema arvates ei tohiks tavakodanik ilma juristide abita üldse midagi arvata põhiseadusest või poliitiliste vaidlusküsimuste lahenduse põhiseaduslikkusest. Sest igal poliitilisel otsusel on õiguslik aspekt, mille ümber juristidel on võimalik lõpmatult oma tarkusi demonstreerida ja targutada. Ka pole ta nähtavasti kunagi kuulnud ega mõtisklenud, millest räägib vanasõna – küsija suu peale ei lööda – või kuidas see maksiim on seotud demokraatiaga. Endise õiguskantsleri arvamust jagab peaministri poolt väljapakutud küsimuse sõnastuse kohta (kas abielu peab jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks?) põhiseaduse väljatöötanud assamblee liige Liia Hänni. Temagi jaoks on selline küsimus põhiseaduse vastane. 

Jättes kõrvale nende küsimuste sõnastuse õnnestumisest (mis on teisejärguline), tahaks osutada kapitaalsematele asjaoludele. Sest milline ka ei ole küsimuse sõnastus, oluline on, kas rahvahääletusel osalejad saavad aru sellest, milles on nende ette seatud küsimuse tuum ja milles seisneb alternatiiv. Selle tuuma peaks kodanikule selgeks tegema rahvahääletusele eelnev avalik ja objektiivne debatt, milles erinevad pooled saavad võrdselt sõna. Kui meedia sellele ainult ruumi annaks. Ei hakka ükski hääletusel osaleja juristina analüüsima, mida esitatud küsimus ikka tegelikult tähendab või millises kooskõlas see on põhiseadusega. Temale piisab kui ta teab, mille vahel ta oma eelistuse peab tegema. Muidugi ei teeks kellelegi kurja, kui need alternatiivid oleksid esitatud selge küsimuse vormis. 

Ehkki põhiseaduse koostamisel on ka juristide käsi mängus, ei ole põhiseadus oma olemuselt mitte tavaline õiguslik akt, vaid esmajoones oma iseseisvust kuulutava rahva poliitiline deklaratsioon sellest, kuidas ta kavatseb oma riiklikku elu korraldada. Erinevalt muudest õiguslikest dokumentidest, seaduseelnõudest, lepingutest jmt ei vaja niisugune poliitiline deklaratsioon kooskõlastamist või ühtlustamist mingite muude õigusaktidega. Olukord on just vastupidine. Tavapärased õigusaktid ja lepingud tuleb kooskõlastada põhiseadusega. Ka erinevad tavalised õigusaktid põhiseadusest oma kitsama sotsiaalse või poliitilise sisu, struktuurse ülesehituse, ning spetsiifilise keelekasutuse poolest. Käibekeele mõistete kohal kasutatakse neis termineid. 

Põhiseadus on aga rahva poliitilise tahte avaldus, sõnastatud kehtivas käibekeeles, millest kõik kirjaoskajad kodanikud on koolis õpetatud ühte moodi aru saama. Nagu öeldud, kehtib põhiseadus tervikuna ja sellisena, nagu ta on sõnastatud. Pole juristide asi õpetada kodanikke, milles seisneb nende põhiseaduses väljendatud poliitiline tahe. Põhiseaduse enamasti lihtlausetest koosnev tekst ei ole nii keeruline, et haritud inimene peaks selle mõistmiseks paluma juristi abi. Juristide pretensioonid kodanikke õpetada, mida põhiseadus neile lubab ja mida mitte, on kirjaoskajate kodanike jaoks kui mitte juristide ülbus, siis katse manipuleerida tavakodanike vähemate teadmiste ja oskustega õiguse vallas.

Nii näiteks tuleb pidada suvaliseks õiguskantsleri, riigikohtu ja inimõiguste teabekeskuse interpreteeringut, millega perekonna põhiseaduslik kaitse laieneb samasoolistele paaridele. Selliseks järelduseks ei paku põhiseadus küll mingit pidet. Taoline tõlgendus on põhiseaduse, so poliitilise deklaratsiooni suvaline võrdsustamine tavapärase õigusaktiga. Nii tuletab juristide arusaam poliitikast meelde suurt satiirikut ja naljameest Jaroslav Hašekit. Valitseva poliitilise mentaliteedi naeruvääristamiseks I maailmasõja eelses Austrias moodustas ta “mõõduka progressi erakonna seaduse raames”. Erakonna nimi valiti pilkeks nendele, kes uskusid, et seadusel on prioriteet poliitika ees.

Ka Liia Hänni näeb abieluteemalises rahvaküsitluses vastuolu põhiseadusega. Selle põhjendamiseks osutab ta järgnevale. Põhiseaduse kohaselt on rahvahääletuse otsus riigiorganitele kohustuslik. See tähendab, et küsimus tuleb sõnastada nii, et oleks selge, mida riigiorganid peavad tegema rahva üht või teistpidi langetatud otsuse korral. Praegu jääb selgusetuks, mida tehakse siis kui ülekaalu jäävad ei-vastused. Eeldada, et siis ei pea riigiorganid midagi tegema on Hänni sõnul põhiseaduse eiramine, sest rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik.

Poliitilise süsteemina sarnaneb see rohkem juristide diktatuuri kui demokraatiaga. Viimasel juhul vääriks see nimetust bürokraatlik demokraatia.

Selles seoses tuleb öelda järgmist. Põhiseaduse järgi võib rahvahääletusele panna [1] seaduseelnõu või [2] muu riigielu küsimuse. Abieluteemalise rahvahääletuse korral ei ole tegemist seaduseelnõuga, vaid muu riigielu küsimusega. Kuidas ka hääletamisele pandud küsimus ei oleks formuleeritud, jagunevad vastused sisuliselt igal juhul – poolt ja vastu, so annavad poliitiliselt selge tulemuse. Nõuda, et rahvahääletus kirjutaks riigiorganitele või poliitikutele muudes riigielu küsimustes täpselt ette, mida nad rahvahääletuse otsuse realiseerimiseks tegema peavad, meeldiks kindlasti juristidele, kuid oleks liiast. Rahvahääletuse otsus on poliitiline, mitte juriidiline. 

Rahvahääletusel vastuvõetud seaduseelnõu tuleb põhiseaduse kohaselt viivitamatult välja kuulutada. Seaduseelnõu tagasilükkamine rahvahääletusel toob kaasa riigikogu laialisaatmise ja erakorralised valimised. Kuid kuidas peaks toimima muudes riigielu küsimustes vastuvõetud otsusega (no näiteks presidendi otsevalimiste asjas), millel on poolthäälte enamus, selle kohta põhiseadus juhendit ei anna. Sest muud riigielu küsimused ei pruugi mahtuda mingi kindla malli alla. Niisugusel juhul tuleb rahvahääletuse otsuse kohustuslikkust mõista nii, et riigiorganid asuvad viivitamatult ette valmistama otsuse elluviimist, milles see ka ei seisneks.

Ka ei anna põhiseadus otsest käitumisjuhendit juhuks, kui rahvahääletus mingis muus riigielu küsimuses annab tulemuseks vastuhäälte enamuse. Kuid seaduseelnõu on samavõrd riigielu küsimus nagu seda on muud riigielu küsimused. Mõlemad kuuluvad ühisesse õiguslikku kategooriasse. Seega peaks olema selge, et ka teisel juhul nõuab vastuhäälte enamus riigikogu laialisaatmist ja erakorraliste valimiste korraldamist. Eeldada, et erinevate riigielu küsimuste rahvahääletusel peaks vastuhäälte enamuse korral riigiorganitel tekkima erinevad kohustused, pole alust. Ehk sobiks siinkohal nimetada (erinevate riigielu küsimuste) võrdse kohtlemise põhimõtet? Igatahes pole põhjust väita, et vastuhäälte enamuse korral jääb ebaselgeks, millise kohustuse paneb see otsus riigiorganitele.

Kokkuvõtteks tahaks aga öelda järgmist. Esiteks, eelseisva rahvahääletuse kontekstis ei välju selle vastaste argumentatsioon üldjuhul demagoogia raamest. Selle eesmärgiks on kasseerida vähemusgruppide toetus oma poliitilisele agendale. Paljasõnalised süüdistused rahva lõhestamisest, vastuolust põhiseadusega, väited demokraatia põhimõtete või rahvusvaheliste kohustuste rikkumisest ei muuda seda argumentatsiooni tõsiseltvõetavamaks. Pigem paistab, et süüdistajad ise ei orienteeru neis asjus piisavalt. Pidev kordamine annab sellisele argumentatsioonile psühholoogilise sõja labase iseloomu, millega tahetakse eesti keele väljakujunenud mõistesüsteem pöörata vähemusgruppide huvides pea peale ning asendada kodanike elukogemusele tuginev vaba tahte avaldus (kui selle takistamine peaks ebaõnnestuma) võimalusega, mõjutada rahvahääletuse tulemust massilise ajupesuga.

Teiseks. Juristide tsunftist lähtuvad väited abieluteemalise rahvaküsitluse põhiseadusevastasusele osutavad sellele, et nende autorid ei mõista poliitika ja jurisprudentsi põhimõttelist erinevust. Nende jaoks paistab poliitika olevat mingi õigusteaduse eriharu, milles kodanikke peab juhendama, sh õpetama, mida põhiseadus kodanikule lubab, mida mitte. Poliitilise süsteemina sarnaneb see rohkem juristide diktatuuri kui demokraatiaga. Viimasel juhul vääriks see nimetust bürokraatlik demokraatia.

Just sellisesse demokraatiasse sobivad nõudmised poliitilisest korrektsusest, (so eetika politiseerimine), nn vihakõne kriminaliseerimine, arvamuse kvalifitseerimine laimuks jne. Selle asemel, et lasta kodanikel taolised probleemid massimeedias vabalt välja elada ja läbi vaielda (milles ju seisnebki vaba meedia raison d’être), nö ühiskonnast liigse auru välja laskma, soovib liberaaldemokraatlik poliitika peita need probleemid seaduste teki alla. Vist lootuses, et siis nad kaovad iseenesest.

Tegelikult on kõigis neis asjades õiguse jaoks vajalik kriteerium, so definitsioon laimu, vihakõne või poliitilise korrektsuse kohta suvaline. Oleme juba näinud, et see avab juristide jaoks avara tööpõllu, võimaluse asuda mõne poliitilise jõu teenistusse selle oponentide vaigistamiseks; või siis (sekkudes kodanike igapäevasesse poliitilisse ja sotsiaalsesse ellu) teenida elatist niisugustes asjades esitatavate hagide pealt. Aga koos sellega erodeerub kodanike arvamus, sõna- ja südametunnistuse vabadus, mille viimane kaitseliin on põhiseadus.

Selleks, et põhiseadus saaks täita rolli, mille kodanikud talle rahvahääletusel andsid, peab tal kui poliitilisel deklaratsioonil olema immuniteet igasuguste katsete vastu juriidilisteks tõlgendusteks. Ainult nii võib põhiseadus olla ka tavakodanikule õigusliku kaitse viimaseks instantsiks, sest tavapärase õigusteenuse hind ei pruugi lihtinimesele olla kättesaadav.

Kui rahvademokraatia mõiste ei oleks kommunismipraktikas ära lörtsitud, siis võiks poliitilist korraldust, milles põhiseadus omab immuniteeti juriidiliste tõlgenduste suhtes, selliselt ka nimetada – eristamaks seda bürokraatlikust ja tänasest liberaalsest demokraatiast.