Taastuvenergia on kallis, ebausaldusväärne, tähendab eluslooduse jaoks massimõrva, hävitab maastikke, muudab elektrivõrgu ebastabiilseks, teeb kahju põlisrahvastele ja rikub keskkonda, vahendab Karol Kallas hiljutist uuringut.
Taastuvenergia on kallis, ebausaldusväärne, tähendab eluslooduse jaoks massimõrva, hävitab maastikke, muudab elektrivõrgu ebastabiilseks, teeb kahju põlisrahvastele ja rikub keskkonda. Nii leitakse teadusajakirjas Energies avaldatud Ameerika Ühendriikide ja Iiri teadlaste laiaulatuslikus uuringus "Energia ja kliimapoliitika – hinnang kliimamuutustega seotud kulutustele 2011–2018" (Energy and Climate Policy – An Evaluation of Climate Change Expenditure 2011-2018)
Tegemist on ilmselt viimase aja ühe laiaulatuslikuma "roheenergiat" puudutava metaanalüüsiga, kirjutab James Delingpole portaalis Breitbart.
Uuringu neutraalselt sõnastatud kokkuvõttes küsitakse: "Lugeja võib küsida, kas täna välja pakutud null-süsiniku energiale ülemineku poliitikad, mis toetuvad peamiselt tuule- ja päikeseenergiale, on tõesti see imerohi, mida nende tehnoloogiate edendajad väidavad olevat?"
Uuring kinnitab Delingpole'i sõnul kõige hullemaid kartusi, mida USA-s demokraatide poolt nõutud Uus rohekurss (Green New Deal) ja Euroopa Liidus ametlikult sihiks võetud Euroopa roheline kokkulepe endast kujutavad.
Uuringu autorid tõestavad, et roheenergia tootmine – peamiselt tuule- ja päikeseenergia – teevad kui üldse, siis minimaalselt midagi CO2 heitmete vähendamise heaks, kuid kulutavad tohutult maksumaksjate raha.
Mure kliimamuutuste pärast on peamine uute, siirde-energiapoliitikate ajend, mis peaksid kaasa tooma majanduskasvu, energiaturvalisuse, kasvuhoonegaaside heite vähenemise ja elurikkuse säilimise. Alates 2010. aastast on mõttekoda Climate Policy Initiative (Kliimapoliitika algatus; CPI) üllitanud igaaastaseid "Ülemaailmne kliimafinantseeringute maastik" (Global Landscape of Climate Finance) nimelisi aruandeid. Nende aruannete väitel on aastatel 2011–2018 kulutatud üle maailma kliimamuutuste projektidele 3 660 miljardit dollarit. Viiskümmend viis protsenti sellest rahast on kulutatud tuule- ja päikeseenergiale. Vastavalt maailma energiaaruannetele on selle aja jooksul suurenenud tuule- ja päikeseenergia osakaal maailma energiatarbimises 0,5 protsendilt kolme protsendini. Samal ajal moodustas maailma energiatarbimisest 85 protsenti kivisöe-, nafta- ja gaasielekter. Ülejäänud tarbimise moodustasid peamiselt hüdro- ja tuumaenergia.
Uuringu juhtivteadlane Coilín ÓhAiseadha annab neile kulutustele konteksti: "Maailmale läks tuule- ja päikeseenergia osakaalu suurendamine poolelt protsendilt kolme protsendini maksma kaks triljonit dollarit ja selleks kulus kaheksa aastat. Mis läheb maksma sellise energia osakaalu suurendamine saja protsendini? Kui kaua selleks aega kulub?"
Uuringus osutatakse, et nii tuule- kui päikeseenergia on vastupidiselt eeldustele kohalikul tasandil keskkonnale hoopis kahjulikud. Need muudavad tuulemustreid, õhutemperatuuri, sademete hulka ja põhjustavad isegi üleujutusi.
"Otseselt on viimaste aastate uuringud esitanud märkimisväärselt teoreetilist ja empiirilist tõestusmaterjali, et tuuleturbiinid avaldavad kohalikule ja piirkondlikule kliimale märkimisväärselt mõju. Näiteks Abbasi et al. 2016. aasta uuringus selgitatakse: "suured tuulepargid, milles on kõrged tuuleturbiinid, võivad mõjutada ilma, võimalik, et ka kliimat, tänu nende põhjustatud tuule kiiruse defitsiidi, atmosfääriliste turbulentsi mustri ja nende võimendatud maastiku karmusele kombineeritud mõjule," leitakse teadustöös.
Rohetehnoloogiad on samuti väga ressursimahukad. Osa probleemist on nende nõder "energiatihedus", mis tähendab kui palju maad kulub teatud hulga energia tootmiseks. Kõige energiatihedam on maagaas, millele järgneb tuumaenergia, nafta- ja söeelekter. Kui fossiilkütuste abil saab suhteliselt väikesel maa alal toota suure hulga energiat, siis taastuvenergiaallikad nõuavad seevastu suurt hulka maad suhteliselt pisikeste energiahulkade tootmiseks. Fossiilkütuste abil saab ühel maa alal toota keskmiselt 1000 korda rohkem energiat.
Taastuvenergia nõuab samuti suuri mineraalide koguseid. Kui näiteks viia ellu Ühendkuningriigi peaministri Boris Johnsoni plaan muuta riigi autopark 2030. aastaks elektriliseks, siis Londoni Loodusajaloo muuseumi Maa teaduste teadlasterühma juhi professor Richard Herringtoni sõnul läheks selleks vaja: "… pisut vähem kui kahekordset hulka 2018. aasta maailma koobalti toodangust, kogu maailma neodüümi toodangut, kolm neljandikku maailma liitiumi toodangust ja vähemalt poolt maailma vasetoodangust. … Kui me laiendame selle kahele miljardile autole, mis sõitsid 2018. aasta seisuga maailmas ringi, peaks nõudluse rahuldamiseks 2050. aastaks neodüümi ja düsproosiumi kaevandamise maht kasvama 70 protsenti, vase toodang peaks kasvama rohkem kui kaks korda ja koobalti oma vähemalt kolm ja pool korda."
Selline kaevandusmahtude suurendamine avaldab suure tõenäosusega vaestele riikidele, kus nimetatud haruldasi maavarasid leidub, ränka sotsiaalset ja keskkondlikku mõju.
Mediumi portaalis avaldatud uuringu ülevaates kirjutatakse: "Koobalti kaevandamine, mida on vaja e-autode akude tootmiseks, avaldab kaevanduskogukondade, kus kaevandamine toimub tihti väikestes reguleerimata "käsitöö" kaevandustes, naiste ja laste tervisele ränka mõju. Liitiumi kaevandamine, mida on samuti vaja akude tootmiseks, nõuab suuri veekoguseid, mis omakorda võib reostada kohalike vee ning põhjustada veepuudust."
ÓhAiseadha osutab: "Mõni aeg tagasi sai kogu maailm teada Standing Rock siuu suguharu ja Dacota Access torujuhtme ehitajate vahelisest konfliktist. Kuid mida me teame sellest, millist mõju avaldab koobalti kaevandamine põliselanikele Kongo Demokraatlikus Vabariigis? Milline on Atacama kõrbes toimuva liitiumi kaevandamise mõju seal elavatele inimestele? Standing Rockis oli siuude hüüdlauseks Mni Wiconi! Vesi on elu! See kehtib nii viidatud siuu suguharu kohta, kes muretsevad selle pärast, et torujuhtme õnnetus võib reostada nende jõe, kui ka Atacama kõrbe kohta, kus liitiumi kaevandamine võib reostada põhjavee."
Kokkuvõtlikult pole tänaste taastuvenergia tehnoloogiatega võimalik kaasaegset lääne tsivilisatsiooni ära toita.
Uuringu kaasautor Dr Ronan Connolly kirjutab:
"Keskmine majapidamine ootab, et nende külmikud töötaksid kogu aeg ja neil oleks võimalik suvalisel hetkel valgus sisse lülitada. Tuule- ja päikeseenergia edendajatel oleks aeg tunnistada, et nad ei ole võimelised kõikjal sellist liiki püsivat elektrivoogu tagama, millega tänased ühiskonnad on harjunud.
Taastuvenergia teeb vaesed inimesed veel vaesemaks, sundides neid kasutama kallist "puhast" elektrit, samal ajal kui fossiilkütused oleksid palju odavamad ja tõhusamad.
Meie hinnangul töötavad isegi arenenud riikides CO2 vähendamise poliitikad tihti kehvemini hakkama saavate inimeste elujärje parandamise eesmärkide vastu.
Näiteks on üheks tööriistaks, mida tihti mainitakse kui vahendit CO2 heidete vähendamiseks, nõndanimetatud süsinikumaksude sisseviimine. Süsiniku maksustamisel on palju vorme, kuid tavaliselt karistatakse nendega energia, mille tootmisel lendub suurel hulgal CO2-te, tarbimist. Teadlased, kes on uurinud erinevate süsinikumaksude sotsiaalmajanduslikke mõjusid paljudes riikides, on leidnud, et süsinikumaksud kipuvad olema regressiivsed, ehk on kõige suuremaks koormaks kõige vaesematele majapidamistele."
Raporti kokkuvõttes leitakse, et kui eesmärgiks on elurikkuse kaitsmine, stabiilse ja usaldusväärse elektrivarustuse tagamine, majanduskasvu suurendamine või CO2 heitmete vähendamine, siis kõigi puhul on vastuseks, et roheenergia seda ei tee.
(Eesti keeles on 2012. aastal ilmunud Delingpole'i raamat "Kliimapettus. Miks roheline liikumine on nagu arbuus – pealt roheline, seest punane".)
Toimetas Karol Kallas