Kaader filmist Barbar Conan. Foto: coolasscinema.com

Hiljuti säutsus Ühendkuningriigi Cambridge’i ülikooli India päritolu professor Priyamvada Gopal, et “valged elud ei maksa midagi,” vahendab Karol Kallas.

Gopali 23. juunil kirjutatud säuts kõlab: “Ma kordan. Valged elud ei maksa midagi. Valgete eludena.” Mõni päev hiljem säutsus ta uhkusega, et teda on ülikoolis professoriks edutatud.

Wikipedia andmetel on 51-aastase naisprofessori peamisteks uurimisvaldkondadeks koloniaalne- ja postkoloniaalne kirjandus ning nende teooria, soo- ja feminismiuuringud, marksism ja kriitilised rassiuuringud.

Kui ülikool toetab tänast peavoolu progressistlikku narratiivi ja annab andeks ilmselged “kohatused”, siis konservatiivide puhul see millegi pärast ei kehti. Eelmise aasta märtsis ütles ülikool pärast vasakäärmuslaste poolt tõstetud lärmi maailmakuulsale psühholoogile Jordan Petersonile üles talle varem lubatud külalisteadlase koha. Cambridge teatas selgelt, et seda tehti Petersoni poliitiliste vaadete tõttu. Ülikooli kõneisik põhjendas otsust järgnevalt: “[Cambridge’i] ülikool on kaasav keskkond ja me ootame kõigilt meeskonnaliikmetelt ning külalistelt meie põhimõtete tunnustamist. Meie seas pole kohta inimestele, kes seda ei tee.”

Säherdune valikulise elik valitud “õigesti” mõtlevate gruppide sõnavabaduse probleem on Lääne ülikoolides laiemalt levinud. Chicago ülikooli majandusteadlane Harald Uhlig julges kritiseerida blõmmlaste nõudmist jätta kogu riigi politsei ilma rahata. Ta säutsus muuhulgas, et “blõmmlased on iseendale kuuli jalga lasknud, kui toetavad kõiges #defundthepolice (jätke politsei rahast ilma) liikumist.” Hiljem kui progressistide kisa oli läinud liiga suureks, ta siiski üritas vabandada, kuid sellest enam ei piisanud. Tema leping föderaalse reservpangaga lõpetati, ülikool alustas tema suhtes uurimise ja ta jäi ajutiselt ilma ajakirja Journal of Political Economy toimetaja kohast.

Teises tippülikoolis MIT pidi tagasi astuma üks kantsleritest, kuna julges arvata: “Peale George Floydi surma peavad enamus inimesi meie riigis seda rassismi väljenduseks. Ma arvan, et me ei tea seda. Paljud inimesed arvavad, et rassism on politseis üks suurematest probleemidest. Ma arvan, et me ei tea seda.”

Säherdune karistav keskkond ei piirdu ainult ülikoolidega. Korvpalliliiga NBA klubi Sacramento Kings lõpetas suhted kauaaegse teadustaja Grant Naperiga, kuna too säutsus: “Kõik elud on tähtsad … Iga üksik elu!!!” Võib vaielda, et “kõik elud on tähtsad” sõnum teeb “mustad elud on tähtsad” sõnumi vähem tähtsaks. Samas, kui esimese sõnumi eest saavad inimesed karistada, siis “valged elud ei maksa midagi” sõnumi eest kedagi ei vallandata ja sellest hoolimata edutatakse.

Wall Street Journal kirjutas, kuidas üks Vermonti osariigi koolidirektor vallandati, kuna kirjutas Facebooki: “Ma olen veendunud, et mustad elud on tähtsad, aga see, kui ma ei marsi ringi blõmm-sildiga, ei tähenda, et ma oleksin rassist.”

Peavoolu ajakirjanduses on lood veelgi pöörasemad. The New York Times ei võtnud midagi ette toimetuse kolleegiumi liikmega, kui tuli välja, et see oli varem säutsunud räigerassistlikus laadis nagu: “Valged inimesed enam ei paljune. Te kõik surete varsti välja. See on minu eesmärk olnud kogu aeg.” Või: “Idiootidest f…ing valged inimesed märgistavad oma arvamustega internetti, nagu koerad pissivad tuletõrje hüdrantide peale.” Ja “Äkki valged inimesed on geneetiliselt määratud päikese käes kiiremini põlema, millest saab loogiliselt järeldada, et nad on sobivad ainult elama lömitavate härjapõlvlaste kombel maa alla.” Ning lõpuks: “Te ei kujuta ette, millist väärastunud rõõmu ma tunnen olles julm vanade valgete meeste vastu.” 

Samas peavoolumeedia väljaandes pidi aga ametist lahkuma arvamustoimetaja, kes üllitas vabariiklasest senaatori arvamuse, milles viimane põhjendas, miks blõmmlaste märatsemine tuleks sõjaväe abiga maha suruda.

Ametist pidi lahkuma ka The Philadelphia Inquirer peatoimetaja, kuna avaldas juhtkirja “Majad on ka tähtsad,” milles kritiseeris blõmmlaste märatsemist ja hoonete lõhkumist.

Lühidalt: täna on tõde valikuline. Valge rassi kohta võib igaüks arvata, mida pähe tuleb, aga kui keegi julgeb arvata, et blõmmid polegi kõige olulisemad või blõmlased ehk ei peaks märatsema, siis see on Musta – või peaks ütlema Pimeduseriigi kehtestatud – Hea Uue Ilma surmapatt. Nimetatud Pimeduseriik on endale allutanud ülikoolid, suurettevõtted, ajakirjanduse, tehnoloogiaettevõtted ja “agoraad” sotsiaalvõrgustike näol. Loomulikult pole sellel midagi tegemist ei demokraatia ega sõnavabadusega.

Käesolevas kommentaaris on kasutatud Forbesi arvamusloo ““White Lives Don’t Matter,” Academic Freedom, And Freedom Of Speech” materjale.