Kultuuriministri poolt n-ö aasta kodanikuks kuulutatud Rasmus Raski üleskutse anda Eesti Vabariigi kodakondsus kõigile nn hallipassimeestele näitab, kuidas meie poliitilistest ringkondadest üha enam kontrollitud ühiskonnas kinnistuvad aina sügavamalt põhiseaduse vaimu eiravad ideoloogilised hoiakud, sedastab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Esmaspäeval kuulutas sotsist kultuuriminister Indrek Saar välja järjekordse n-ö aasta kodaniku tiitli saaja, kelleks osutus seekord Telliskivi hipsterilinnakus jäätisevabrikut pidav ettevõtja ja aktivist Rasmus Rask. Kohe järgmisel päeval esines värske “aasta kodanik” üleskutsega loobuda Eesti Vabariigi kodakondsuse andmisel keelenõudest ning anda kõigile nn hallipassimeestele kodakondsus blanketselt.

“Ma leian, et Eesti riik on täna piisavalt küps, et teha žest ja anda kodakondsus neile, kellele kodu on Eestis, aga kes ei suuda keeleeksamit ära teha,” sõnas Rask ja toonitas, et inimesi ei peaks jagama n-ö õigeteks ja valedeks.

Selline asjade käik tõstatab küsimuse nii “aasta kodaniku” avalduse põhjendatusest kui ka sellest, millega on selle nn aasta kodaniku tiitli väljaandmise näol üldse tegu.

2014. aasta sügisel kooseluseaduse vastuvõtmisele järgnenud elitaarsest peost osa võtnud Raski üleskutsest peegelduvad mitte rahvuslikud, põhiseaduse vaimust lähtuvad eesmärgid, vaid sotsidele meelepärased internatsionalistlik-globalistlikud hoiakud, mille kohaselt ei peaks riigi kodanikkonna määratlemisel lähtuma rahvusliku, keelelise ja kultuurilise ühtsuse ja järjepidevuse taotlusest.

On kõike muud kui üllatav, et kultuuriministrilt nn aasta kodaniku tunnustuse saanud isiku üleskutset pakkuda enam kui 80 tuhandele Eestis elavale, ent enamasti eesti keelt mitte valdavale vene rahvusest inimesele kandikul Eesti kodakondsust, pälvis koheselt ka Venemaa propagandakanalina tuntud portaali Sputnik tunnustava tähelepanu.

Eestis leiavad juba pikemat aega aset riiklikele struktuuridele allutatud protsessid, mis ei lähtu tervemõistuslikest kaalutlustest ja põhiseaduse vaimust, vaid ajavaimu haiglasest ideoloogiast ja selle varjatud kehtestamise püüdlusest.

See on ootuspärane, kuna niisugune ettepanek on küll jämedalt vastuolus Eesti põhiseadusest lähtuvate eesmärkide ja põhimõtetega, ent teenib kindlasti Venemaa välispoliitilisi huve. Pidades silmas, kui vähe on üldse Eesti kodanikke, tähendaks kümnete tuhandete venelastest umbkeelsete inimeste lisandumine Eesti Vabariigi kodanikkonda märkimisväärset nihet poliitiliste jõudude vahekorras – loomulikult Venemaale ja pidevalt konservatiive venemeelsuses süüdistavatele sotsidele meelepärases suunas.

Selles kontekstis on tähelepanuväärne, et nn aasta kodaniku tiitel kinnitati sotsist kultuuriministri poolt tema enda poolt moodustatud komisjoni ettepaneku alusel.

Eelnevat silmas pidades paistab, et sotsid kasutavad “aasta kodaniku” tiitlit juba tuntava järjepidevusega instrumendina oma ideoloogilise agenda edendamiseks. Mäletatavasti anti kahe aasta eest ehk kooseluseaduse läbisurumisele järgneval aastal sama tiitel Helen Sildnale, keda tuntakse innuka homo- ja multikultiideoloogia aktivisti ning valitsuse soosingut nautiva liikumise “Sõbralik Eesti” eestvedajana.

Eraldivõetuna polegi neil asjaoludel niivõrd palju tähtsust, aga paraku annavad need kõik tunnistust kurvast tõsiasjast, et Eestis leiavad juba pikemat aega aset riiklikele struktuuridele allutatud protsessid, mis ei lähtu tervemõistuslikest kaalutlustest ja põhiseaduse vaimust, vaid ajavaimu haiglasest ideoloogiast ja selle varjatud kehtestamise püüdlusest. Selle eesmärgi teenistusse rakendatakse kõik kättesaadavad vahendid alates haridussüsteemist ja meediast ning lõpetades erinevate riiklike tiitlite ja aunimetuste väljaandmisega.

Foto: Kultuuriminister Indrek Saar andmas andmas Rasmus Raskile aasta kodaniku tiitlit. Annika Haas/Kultuuriministeerium

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!