Eesti avalikku ruumi üritavad mentaalselt kontrollida progressistide agressiivsed klaköörid, seni veel verbaalsed löömamehed. Klakööride vastas on terve mõistuse tasane, ent kindlameelne hääl. Kuigi terve mõistuse poolt esitatud küsimused ja kriitika lükatakse vihaselt tagasi ja koostatakse rahvavaenlaste nimekirju, laguneb valedele rajatud süsteem ükskord koost, on Objektiivi toimetus veendunud.

Palju õnne, “demokraatlik” Eesti! Oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus vastuseis võimuladviku projektidele või lihtsalt kritiseerimine tähendab automaatselt Kremli käsilaseks, sisuliselt aga rahvavaenlaseks tembeldamist. Kremli käsilase või mõjuagendi sildi on nüüdseks saanud perekonnakaitsjad, “äärmuskristlased”, “marukonservatiivid”, “padurahvuslased”, otsedemokraatia pooldajad, euroskeptikud ja Rail Balticu vastased. Kuigi ametlikult kuulutatakse uhkusega, et me elame pluralistlikus ühiskonnas, kus väärtustatakse erinevusi, tuleb välja, et normatiivseks loetakse liberalistlikke, globalistlikke ja progressistlikke seisukohti, mille kritiseerimine ning millest lahknemine on lubamatu ketserlus, kui mitte Kremli agenda ajamine.

Kooseluseaduse läbisurumise aegu kuulutati Kremli käsilaseks Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Ei ole ju võimalik, et inimesed hakkavad heast peast kaitsma pereväärtusi ja loomulikku perekonda ning kutsuvad kogu ühiskonda üles seda tegema – ei, selleks peavad neid motiveerima Kremlist saadud salajased juhised ja raha. Ootuspäraselt avaldas Eesti Päevaleht artikli, milles “paljastati” SAPTK sidemed Kremliga. Mitte ühtegi tõendit esitamata. Sama väljaanne on hiljem koos kogu progressiivse meediaga moraliseerivalt tõejärgsuse ja võltsuudiste teemal vahutanud ning süüdistanud Vene propagandas ka SAPTK portaali Objektiiv.

2015. aastal, käsikäes niinimetatud rändekriisi süvenemisega ja kvoodipagulaste vastuvõtmisega, järgnes hüsteeriline nõiajaht parlamenti pääsenuid Konservatiivsele Rahvaerakonnale. EKRE esimehe Mart Helme pintsakulõike abil paljastati parteijuhi “natsilembus”, ekrelasest noore poliitiku mitu aastat vanast blogisissekandest loeti välja III Reichi ihalus. Sellist hüsteeria üleskütmist ei olnud nähtud nõukogude ajast saadik. Ühiskondlikud pinged jõudsid haripunkti Vao pagulaskeskuse otsaseina äärmiselt veidra põlenguga. See võimaldas vaat et suuremale osale ühiskonnast kaela riputada vihkaja sildi.

Nüüd on kord Rail Balticu vastaste ja kriitikute käes. Ei loe, et sel korral on kriitikute seltskond maailmavaateliselt hoopis kirjum ja nende seas on ka n-ö progressiivsete vaadete esindajaid – igal juhul on tegemist nii Eesti huvide vastaste kui kogu progressiivse inimkonna vaenlastega. Europarlamendi saadik Tunne Kelam kirjutas mullu novembris avameelselt, et Rail Balticu näol pole tegemist kitsalt Eesti, vaid geopoliitilise projektiga, mis ei piirdu ainult majanduslike kaalutlustega. Kelam deklareeris, et “iga Rail Balticu ette viimasel hetkel veeretatud takistus on vesi Kremli veskile, sest käimas on laiem geopoliitiline võitlus Baltimaade positsioneeringu nimel.”

Erakordselt kõnekas on aga Mart Niineste hiljutine lahmiv artikkel Eesti Päevalehes, kus kõik rahvavaenlased on lausa nimepidi üles loetud:

“Avalikult Rail Balticust vedajate seast leiame Priit Humala, kristliku Tartu Pereraadio ühe vedaja. Põhimõtteliselt pildita Alo-TV-d kujutava jaama eetris on muuhulgas SAPTK-i saade “Objektiiv”. Sealt viib otsetee meid MTÜ-ni Terve Rahvas, kust leiame SAPTK-i aktivistid Varro Vooglaiu ning Markus Järvi. Kuid sealt vaatab meile vastu ka Tartu parim elukaaslase löökide pareerija Mihkel Kunnus, väliseestlust doktorantuuri tasemel uurinud pagulasvastaseid seisukohti avaldanud Kaja Kumer-Haukanõmm ning suhtlusmeediasoldat igal rindel Emil Rutiku. Ametlikult seisavad nimetatud vihakülvajad otsedemokraatia eest.”

Rahvavaenlasi nimetatakse artiklis veelgi – rohelised ja nende endine juht Aleksander Laane, SAPTK käepikendus MTU Ühiskonnauuringute Instituut (väide, mis on nii erakordselt jabur, et seda on raske kommenteerida), kaitsepolitsei aastaraamatu lehekülgedel figureeriv MTÜ Eesti Vanemad jne. Niineste jätkab:

“Tule taevas appi! Võiks ju veel sonkida siin pudrus ja kapsastes, kuid milleks? Kui käed löövad telegrammirahvas, rohelised, äärmuskristlased, padurahvuslased, võõravihkajad, sertifitseeritud riigiõõnestajad ja muud elajad issanda loomaaia arvukatest puuridest, siis kes on siin siiras, keda huvitab omakasu ning milline on kõigi asjaosaliste omavahelise kasuliku idiotismi suhe?”

Eesti avalikku ruumi üritavad mentaalselt kontrollida progressistide agressiivsed klaköörid, (seni veel) verbaalsed löömamehed – kõikvõimalikud Remsud, Sutropid, Kivirähad, Niinested, Parised ja teised… Nad lärmavad ja laamendavad rahvusringhäälingus, suurte päevalehtede veergudel, avalikel üritustel ja sotsiaalmeedias. Neid võib pidada välismaiseid isandaid teeniva võimueliidi kasulikeks idiootideks, sest nad sildistavad ja häbimärgistavad “rahvavaenlasi” viisil, mida soliidseks jääda soovivad võimuesindajad ise teha ei saa. Nemad – näiteks riigikogu esimees Eiki Nestor – eelistavad pigem murelikul ilmel jutlustada heitlusest valguse ja pimeduse, avatud ja suletud maailma vahel ning sellest, et väikese Eesti valitud progressiivsele kursile ei ole alternatiivi.

Klakööride vastas on terve mõistuse tasane, ent kindlameelne hääl. See jääb sageli komissaride ja ideoloogiatöötajate lärmaka lõugamise varju, kuid pingutused seda vaigistada pole kandnud vilja. Iga mõtlev inimene saab aru, et homoideoloogias ja nn soouuringutes ei ole grammigi loogikat, tervet mõistust ega väärikust, edendagu seda õppe-, teadus- ja riigiasutused ning propageeritagu seda meedias. See on samasugune äärmuslikult inimvaenulik ideoloogiline jamps nagu nõukogudeaegne marksism-leninism. “Põgenike” vastuvõtmist võib nimetada lausa mastaapseks kuritegelikuks pettuseks ja inimkaubanduseks, sest valdavalt ei ole tegemist sõjapõgenikega. Ja ometi tehakse nii ELi kui Eesti valitsuse tasandil nägu, nagu oleks neil õigus rahvusvahelisele kaitsele ja nagu EL-i liikmesriikidel oleks kohustus neid vastu võtta. Rail Balticuga aga läheb asi iga päevaga üha jaburamaks, erakordselt kahjumliku projekti tasuvuse tõestamiseks on nüüd appi võetud “sotsiaalmajandusliku kasu” mõiste. Terve mõistuse poolt esitatud küsimused lükatakse vihaselt tagasi.

Kuid valedele rajatud süsteem laguneb ükskord koost. Kuigi praegu õhatakse progressistide leeris Emmanuel Macroni sarnase “värske” poliitilise liidri järele, kes tuleks ja äärmuslased-populistid julge retoorikaga ühiskondlikult areenilt minema pühiks ning rahva usalduse kehtiva poliitilise süsteemi vastu taastaks, on asi tegelikult vastupidine. 1985. aastal oli ka Mihhail Gorbatšov nooruslikult värske poliitiline liider, kellest loodeti Nõukogude Liidu päästjat ja reformijat. Kuid valedele ja ideoloogilisele dogmatismile rajatud maha käinud süsteemi polnud enam võimalik päästa ning suurte lootustega algatatud perestroika saatis hingevaakuva gerondi lõplikult hauda. Võib kindel olla, et nii läheb ka praeguse süsteemiga, mis tõsiasjade ja tõega arvestamise asemel koostab rahvavaenlaste nimekirju.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!