Kas kristlasele on midagi keelatud?

Paavst Benedictus XVI viimast korda Vatikanis keskpäevapalvust juhtimas, 24. veebruar 2013. Foto: Alessandro Bianchi, Reuters/Scanpix

Heido Trofimov arutleb kiriku ülesande, tõe, avatuse ja traditsiooni üle, lähtudes teoloog Tauri Tölpti ja religiooniõpetaja Toomas Jürgensteini kirjutistest, mis on tema hinnangul problemaatilised.

Selle arutluse lähtepunktiks on kaks teksti, teoloog Tauri Tölpti Müürilehes ilmunud artikkel “Kristliku eetika pastoraalne suhtelisus” ning mõtted, mida Hugo Treffneri gümnaasiumi kuulus religiooni- ja filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein avaldas Kirik ja Teoloogias konservatiivide kohta kirikus. Asi pole selles, et Tölpt ja Jürgenstein avaldaksid erakordseid mõtteid, vastupidi, need tekstid on mingis mõttes väga tavalised ning lihtsalt sattusid mulle mugavalt näppu.

Kuigi Tölpti artiklis toodud järeldused ei ühti kindlasti ortodoksse katoliikliku õpetusega, mida ise tunnistan, siis artikli keskset sõnumit ei pea ma mitte niivõrd mittekristlikuks kui lihtsalt sofistlikuks. Tölpt kirjutab:

“Kristlust ei huvita iseenesest, kas inimene käitub eetiliselt või mitte, vaid kas inimese ajas elatud elu ja harjumused panustavad tema suhtesse Jumalaga. Kui need hävitavad seda suhet, siis on tegemist patuga, kui panustavad sellesse, siis aga voorusega.”

Ning toob kohe ka ühe näite:

“Kui näiteks kaks kristlast astuvad vahekorda väljaspool sõlmitud abielu, kuid teevad seda jumaliku armastuse printsiibist lähtuvalt ja teineteist austades, siis on raske näha siin elementi, mis hävitaks nende suhet Jumalaga. Küll aga hävitab sakramentaalses abielus toimunud vägistamine või muu alandamise ja vihkamise vaimus toime pandud suguline toiming taolist suhet radikaalselt.”

Aga millise mõõdupuu järgi Tölpt otsustab, kas midagi panustab suhtesse Jumalaga või hävitab seda, kui see ei ole eetiline küsimus? Üks asi on öelda, et kristlus ei ole pelgalt moralism või õpetus konkreetsest eetikast, teine asi aga väita, et meie tegude eetilisus ei mängi rolli selles, kas need teod on Jumalale meelepärased või mitte, justkui oleks tegu kahe eraldi küsimusega, mis üksteist ei puuduta – vastandatuna minu enda lihtsale nägemusele, et kristlik eetika ongi õpetus sellest, milline käitumine on Jumalale meelepärane (kuigi mitte kõik, mis on Jumalale meelepärane, ei lange sellesse valdkonda). Mingi eeldefineeritud mõõdupuu on ju siin ilmselgelt mängus – tundub, et Tölptil on hägune arusaam sellest, et alandamine ja vihkamine on mingis üldarusaadavas mõttes halvad ega saa lähtuda Jumalast, aga ka see on konkreetne eetiline hinnang. Et abieluvälises seksis võiks olla element, mis hävitaks suhet Jumalaga, on Tölptil lihtsalt “raske näha” – aga ka see on eetiline hinnang. Tölpt lihtsalt rakendab omaenda väärtushinnangute kriteeriumit, ning tal ei tule pähe küsida, kust see tuleb või kas see võib vale olla.

Traditsiooniline seisukoht selles küsimuses, nii nagu mina sellest aru saan, on väga lihtne: kristliku õpetuse ning eriti kiriku enese üks roll ongi vahendada meile selle kohta kindlaid teadmisi, missugune käitumine kahjustab meie suhet Jumalaga ning milline mitte, ning osa sellest kuulub loomulikult eetika valdkonda. Miks on tänapäeval seda mõtet paljudel inimestel nii raske seedida?

Pöördume selle küsimuse juurde hiljem tagasi, praegu aga uurime, milliseid praktilisi tagajärgi võib kaasa tuua sellise nägemuse omaksvõtmine religioonis. Siin tahan rääkida Toomas Jürgensteini tekstist. Liberaalne Jürgenstein kirjutab, et konservatiivide pärast ta muret ei tunne – selles mõttes, et nad saavad “hästi hakkama” – küll aga “tunnetan, et kirikutes on sageli vajaka religiooni liberaalsest ja avatud poolest, mis annaks näiteks tänastele valdavalt ilmaliku taustaga noortele mingigi võimaluse usuasju sealt koheselt tagasi põrkamata uurida”. See on Jürgensteini jaoks küsimus kiriku kestmajäämisest: “Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivseid hoiakuid propageeriv EELK on kaotanud ligi kolmandiku oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem võrrelda mitmekesisemate skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati olemas ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud.”

Jürgenstein ei küsi, kas õigem on konservatiivne või liberaalne hoiak; tõde selles küsimuses nähtavasti kas ei ole või ei ole see tähtis või igatahes ei saa kellelgi olla autoriteeti seda otsustada. Tema mure paikneb hoopis mujal: mõlemad seisukohad võivad eksisteerida, aga kumb on populaarsem? Küsimus sellest, mis on kiriku või tema õpetuste mõte või eesmärk, ei sisene üldse arutellu.

Sellele vastandub nägemus kirikust, mille ülesandeks on anda tunnistust tõest; ning kui kirik ei ole populaarne, siis see on hinnang maailma, mitte kiriku kohta. Vastupidiselt Jürgensteini murele küsiksin hoopis, et kui kirik peab kestmajäämise nimel mõista andma, et igasugused vaated võivad põhimõtteliselt olla aktsepteeritud, siis mis võimalused on kirikul kellegi elu reaalselt muuta, ning kas selline kirik võiks sama hästi olemata olla?

Vaated, mida ma olen siin välja toonud, on probleemsed kahel tasandil. Esiteks peame ilmselt nõustuma, et usk peab mingis mõttes erinema puhtast maisusest, religioon peab tähendama mingisugustki eraldumist maailma standarditest. Aga muidugi me teame, et maailma jaoks seksuaalsus ei ole midagi, mille suhtes seada standardit – ning mulle tundub, et religioossed liberaalid ei ole jõudnud samasuguse seisukohani omaenese vaimutöö viljana kristlike tõdede üle mediteerides, vaid on lihtsalt maailma nägemuse omaks võtnud ja räägivad nüüd selle pinnalt, neil ei tule pähe selles – endas – kahelda, neil lihtsalt on “raske näha” seal elementi, mis võiks kahjustada suhet Jumalaga. Hoorus ei ole nende jaoks patt, seksuaalsed suhted samast soost isikute vahel ei ole patt. Probleem on siin muidugi selles, et tänapäeva liberaalid on esimesena avastanud selle tõe, ning eelnevad paartuhat aastat on kõik kristlased nende meelest eksinud. Tõepoolest on kristlus iidsetest aegadest saadik inimesi paganlusest välja tõmmanud, öeldes neile asjadele alati “ei”, ning mehed nagu Tölpt ja Jürgenstein on kristliku traditsiooni hüljanud.

Kuid kas see ei ole liialt range suhtumine, kas kristlus on siis üdini muutumatu? Muidugi toimub ka kristluse sees areng, aga see peab olema areng, mis lähtub tema seest, traditsiooni pinnalt, mitte traditsiooni ümber pöörates. Kasutaksin siinkohal näidet, mille tõi C. S. Lewis – see on vahe inimese vahel, kes ütleb, “sulle meeldivad mõõdukalt värsked köögiviljad, miks mitte kasvatada neid enda aias, et saada täielikult värsket köögivilja?” ja inimese vahel, kes ütleb, “viska oma leivapäts minema ja proovi parem telliseid süüa.” Antud juhul saab uue seksuaaleetika (täpsemalt selle puudumise) saavutada üksnes eelneva kristliku traditsiooni mõttetuks kuulutamise teel.

Teine probleem on üldisem – siiani oleme keskendunud kitsalt ühele teemale, seksuaaleetikale. Seejuures kasutatakse tihti võtmesõnana avatust – et peame olema avatud näiteks abieluväliste seksuaalsuhete suhtes – aga avatus on instrumentaalne voorus, on hea olla avatud selle suhtes, mille suhtes me peame olema avatud (isegi siis, kui me parema meelega ei tahaks), aga sugugi mitte kõige suhtes ei ole hea olla avatud. Liberaalid aga käsitlevad “avatust” peaaegu nagu mingit eetilist kategooriat, mis umbes-täpselt vastab kategooriale “hea”. Avatusest rääkides ei sea nad tavaliselt meie teele vähimatki takistust selle suhtes, mille suhtes me täpselt peaksime olema avatud – kas näiteks ka valetamise ja tapmise suhtes? Mis viib meid muidugi küsimuse juurde, kas religioossete liberaalide meelest üldse on kristlasele midagi keelatud? Kui Tölpt ja Jürgenstein on selle küsimuse peale solvunud ja peavad seda irooniaks, loen seda neile tunnustuseks – see näitaks, et nad on paremad kui nende esitatud põhimõtted, mille põhjal, mulle tundub, nad ei suudaks sellele küsimusele koherentselt vastata.

Liberaalne vaatenurk tundub aga tõesti olevat, et mitte midagi ei ole kunagi absoluutselt keelatud, vaid ainult sedavõrd, kuidas inimene ise mingis teos süüd näeb – aga need nägemused võivad muidugi ka üksteisega vastuollu minna. Seepärast ei meeldi liberaalidele idee kirikust kui moraalinormide lõplikust õpetajast või pigem üldse moraalinormide lõplikkusest, sest see läheb vastuollu nende arusaamaga inimese vabadusest, nende arusaamaga inimese südametunnistusest, mis on nende nägemuses midagi, mis teeb subjektist endast ainsa mõõdupuu. Põhjalikult on sellest kirjutanud paavst Benedictus XVI, kes essees “Südametunnistus ja tõde” võttis kokku liberaalse arusaama südametunnistusest nõnda:

“Südametunnistus ei ava meile lunastavat tõeteed – mida ei olegi olemas või, kui on, siis on see liiga nõudlik. See on võime, mis vabastab tõest. Nii saab sellest subjektiivsuse õigustus, millele ei meeldi, et teda kahtluse alla seatakse. Ühtlasi kujuneb sellest ühiskondliku konformismi õigustus. Lõpeb tõe otsimise kohustus, nagu ka kahtlused üldises suundumuses ja selles, millega see on harjunud. Piisab, kui inimene on veendunud iseendas ja kohandub teistega. Inimene taandatakse oma pealiskaudsele veendumusele ja mida vähem on temas sügavust, seda parem talle.”

Paavst kirjutab, et kindlat südametunnistust tuleb tõesti alati järgida, aga see ei tähenda veel, et südametunnistus on alati õige – nagu ta märgib, ei suuda uusteoloogid aktsepteerida kirikut kui moraali eksimatut õpetajat, kuid samas annavad de facto ilmeksimatuse igaühele, kellel on südametunnistus. Kuid ta jätkab:

“Seega saaks parimal juhul subjektil olla oma tõde, mis taanduks subjekti siiruseks. Kes selle üle mõtleb, taipab, et siis ei olegi tegelikku vabadust ning et arvatavad südametunnistuse otsustused on pelgalt ühiskondlike olude peegeldused. Sellest peaks vältimatult järelduma, et vabadust autoriteedile vastandades jäetakse midagi kahe silma vahele. Kui vabadusel ja, sellest tulenevalt, inimolemisel on üldse tähendus, siis peab selles olema midagi sügavamat.”

Ülalosundatud mõtted võime selles kirjelduses eksimatult ära tunda – ning mul ei ole siinkohal midagi lisada emeriitpaavstile, kes oskab kaasaja vaimsust analüüsida paremini kui keegi teine, keda tean.

Õnnis John  Henry Newman olevat enda kardinalikspühitsemisel öelnud, et suurema osa oma elust võitles ta liberalismivaimu vastu religioonis. Kokkuvõtteks võin öelda vaid seda, et mõistan ja jagan tema indu selles küsimuses.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!