Kolumn: kahjurlikust agarusest

Palvetavad moslemid Berliinis. Foto: Scanpix

Kuidas saab Euroopa hakkama näiteks 200 miljoni moslemiga, kellel puudub soov ja vajadus integreeruda ateistliku, nõrga ja infantiilse tarbimismaania küüsis sipleva Euroopaga? Milline näeb välja 2110. aasta Euroopa miljardi moslemiga? Kas me ei hooli sellest, mis saab pärast meid, küsib kolumnist Roland Tõnisson.

Kui Jüri Ratas manitseb Euroopa Liidu liikmesriike “põgenikke” vastu võtma, siis tekib mul küsimus: kas Eesti Vabariigi valitsuse juht teab, millest ta räägib? Ilmselt oleks hea, kui Jüri Ratas võiks kasvõi põgusaltki vestelda sellise inimesega nagu Mona Walter (sündinud 1973. aastal Somaalias, alates 1994. aastast elab ta põgenikuna Rootsis). Jah, Mona Walter on tuntud islamikriitiliste seisukohtade poolest. Aga ta teab, millest ta räägib, sest ta on üles kasvanud selles keskkonnas. Ta ei kritiseeri islamit kui usundit, vaid kui ideoloogiat. Ta ei kritiseeri moslemeid kui mõnd rahvusgruppi, vaid kui ideoloogiakandjaid, kellele ei ole mitte mingisuguseks probleemiks endast alamate rasside, rahvaste, inimgruppide endale allutamine, sest nende põhikiri, mida nad nimetavad pühakirjaks, annab neile selleks loa ja käsu. Selles räägitakse ka õigusest rahuldada oma vajadusi, allutades enda tahtele alamaid olendeid.

Mona Walter on viimasel ajal tõstnud esile seksuaalse ahistamise teema. Noorte moslemite jultumuse üheks põhjuseks peab ta riigipoolset probleemi mahavaikimist pikemal perioodil ning karistuspraktika praktilist puudumist – see on liiga leebe ning annab seega moslemitele signaali ühiskonna nõrkusest oma liikmete kaitsmisel.

Kindlasti ei tugevda riigi mainet moslemite silmis ka selline valitsusepoolne heategu, nagu Stockholmi Kriisi- ja Traumakeskuse üle kümne aasta kestnud tegevuse lõpetamine. Siiani on see aidanud vägistamisohvreid uuele elule, nüüd aga suunatakse selle ressursid sõjatraumadest puretud moslemite rehabilitatsiooniks, nagu teatab SVT.se. Enamik selles asutuses tuge ja tervenemist leidnud ohvreid on kannatanud moslemimigrantide läbi, olgu siis tegemist nais- või meespatsientidega. Ka homoseksuaalne vägivald ei ole sellele kontingendile võõras ning näiteks alates 2015. aasta oktoobrist alustas selle kuriteoliigi ohvritega tegelemist ka pealinnas asuv Södersjukhuseti haigla, kuna olemasolevatest võimalustest ilmselgelt ei piisanud.

Suletav kliinik on aidanud igal aastal 200 ohvrit, kellest umbes 60 on olnud mehed. Otsus on eriti irooniline, kuna alates aastast 2012 on Rootsis seksuaalkuritegude arv kasvanud kahekordseks (vt siit ja siit). Värskeim statistika tõendab, et immigrandid sooritavad seksuaalkuriteo 5,5 korda tõenäolisemalt kui kohalikud (vt siit). Mäletame veel värskelt, kuidas käesoleva aasta jaanuaris kandis grupp Afganistanist pärit migrante otse-eetris üle grupiviisilist vägistamist. Sellel korral politsei sekkus. Kuu aega hiljem toimus samasugune kuritegu, ent seekord ei äratanud see korrakaitsjate silmis mitte mingisugust huvi.

Rootsi on muidugi vaid üks näide Lääne-Euroopas toimuvast. Kui peaminister Ratas kutsub jagama “ühist koormat”, siis on selge, et meie valitsus näeb ka Eestit sellessamas katlas, kus on kokku keeratud see kohutav sodi, mida nimetatakse Euroopa Liidu migratsioonipoliitikaks. Euroopa tööhõive parandamine, mis pidi juhtuma suure hulga spetsialistide saabumisega, võtab veel ilmselt aega. Arvestades, et 80% migrantide puhul on tegemist põhiharidusega, ent suurte nõudmistega inimestega, peab Euroopa ilmselt veel kaua ootama, millal need inimesed meie elu uueks looma hakkavad. Soomes, igatahes, on töö või õppimisega hõivatud pärast 10 aastast riigis viibimist umbes 1/3 Lähis-Idast ja Aafrikast pärit immigrantidest. Samal ajal püüdleb Euroopasse veel miljoneid inimesi, kelle eesmärgiks ei ole leida turvapaika, vaid muretut äraelamist.

Allpool leiab lugeja statistikat moslemite kohta mõnedes Euroopa riikides lähiminevikus ning prognoositavas tulevikus.

1990   2000   2010   2020   2030
Saksamaa 2 506 000 3 648 000 4 119 000 4 878 000 5 545 000
Belgia 266 000 333 000 638 000 905 000 1 149 000
Taani 109 000 164 000 226 000 272 000 317 000
Prantsusmaa 568 000 1 401 000 4 704 000 5 818 000 6 860 000
Suurbritannia 1 172 000 1 590 000 2 869 000 4 231 000 5 567 000
Holland 344 000 907 000 914 000 1 141 000 1 365 000
Austria 161 000 338 000 475 000 634 000 799 000
Rootsi 147 000 226 000 451 000 730 000 993 000
Šveits 148 000 306 000 433 000 552 000 663 000

 

Meie tänases päevas elav valitsus aitab kaasa Euroopa islamiseerimisele. Sellist poliitilist lühinägelikkust ei saa nimetada teisiti kui kuriteoks oma rahva vastu. Eriti kui arvestada, et aastal 2030 elab Euroopas 23,258 miljonit moslemit. Seega 8 korda rohkem kui aastal 1990. Millise Euroopa me oma lastele jätame? Millises maailmas elavad nad aastal 2070? Kuidas saab Euroopa hakkama näiteks 200 miljoni moslemiga, kellel puudub soov ja vajadus integreeruda ateistliku, nõrga ja infantiilse tarbimismaania küüsis sipleva Euroopaga? Milline näeb välja 2110. aasta Euroopa miljardi moslemiga? Kas me ei hooli sellest, mis saab pärast meid?

Kelle huvisid esindab Eesti Vabariigi valitsus?

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!