Kolumn: laps on “ikkagi inimene” ehk kuidas aidata lapsel vältida “lumehelbekese” saatust

Poola kirjaniku ja humanisti Janusz Korczaki kuju Varssavi juudi kalmistul. Foto: Wikipedia commons

Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson tuletab meelde arsti, pedagoogi, kirjaniku, publitsisti, ühiskonnategelase ja Poola armee ohvitseri Janusz Korczaki ehk kodanikunimega Henryk Goldszmiti elu, mis lõppes Treblinka surmalaagris aastal 1942.  

Teeme elus iga päev valikuid. Mõned neist tõstavad meid üles, teised teevad kahju. Oleme ise mõnedele inimestele olnud langemiseks. Aga võibolla ka aidanud tõusta. Ja küllap on olnud nii, et koopainimestest alates on võinud inimesi jagada suures plaanis kaheks – individualistideks ja altruistideks.

Tänane lugu on altruistist, kes elas ja suri inimeste hüvanguks. Tema elu ja surm on mõneti legendaarsed, ent elutöö, ehkki sellest saab peagi mööda sajand, on täis püha, ajatut praktilisust.

Wikipedia annab meile teada, et Janusz Korczak, kodanikunimega Henryk Goldszmit; sündis 22. juuli1878 või 1879 Varssavis ja hukkus 5. või 6. august 1942 Treblinka surmalaagris. Ta jõudis oma eluajal olla arst, pedagoog, kirjanik, publitsist, ühiskonnategelane ja Poola armee ohvitser. Eelkõige on Korczak tuntud pedagoogina, kelle meetodid said tuntuks kaugel Poola piiride taga ja kirjanikuna, kelle teoseid on tõlgitud paljudesse keeletesse.

Teda on nimetatud laste arengu ja lastepsühholoogia ning kasvatusliku diagnoosimise alaste uuringute algatajaks, teerajajaks laste õiguste kaitsel ning võrdõiguslikkuse saavutamisel.  Arvestades sellega, kui aktiivselt veel tema noorusajal kasutati Euroopas lapstööjõudu, on see mõistetav.

Korczak aga asutas Poolas esimese lasteajakirja, „Mały Przegląd“ (‘väike ülevaade’), mis koosnes laste saadetud materjalidest. Šveitsi psühholoog Jean Piaget, kes külastas Korczaki asutatud ja juhitavat orbudekodu, oli sellest vaimustuses: „Sel suurepärasel inimesel oli julgust usaldada lapsi ja noori, kellega ta tegeles, isegi niivõrd, et anda nende kätesse distsipliini puudutavad küsimused ning usaldada kollektiivi üksustele kõige raskemaid ülesandeid, mis olid seotud väga suure vastutusega.”

Janusz Korczaki värvikast ja inimeste teenimisele pühendatud elust võib hea lugeja teada saada Wikipedia artiklist. Olgu veel mainitud, et tema ilukirjanduslikest teostest said eriti tuntuks „Kuningas Maciuś Esimene” ja „Kuningas Maciuś üksikul saarel” ning „Väikese Jacki pankrott.

Tema elutööks sai juudi lastekodu Varssavis, mille ta asutas 1912. aasta oktoobris koos Stefania Wilczyńskaga ja mida juhtis üle kolmekümne aasta. 1919. aastal asutas veel teisegi orbudekodu poola lastele „Nasz Dom“ („Meie Kodu“). Mõlemas arendas ta oma pedagoogilist novaatorlust.

Nagu annab teada Wikipedia artikkel: „Mõlemad lasteasutused olid ette nähtud 7–14-aastastele lastele; neis viidi ellu omavalitsusliku isejuhtiva kogukonna kontseptsiooni, mis asutas enda jaoks vajalikke institutsioone nagu parlament, kohus, ajaleht, korrapidajate süsteem, notariaat ja laenukassa.“

Näeme, et laste „vati“ sees hoidmise, „kogu maailma kurjuse“ eest kaitsmise ja lihtlabase liighellitamise, ehk „ahviarmastuse“ asemel õpetati nendes asutustes lapsi eluga varakult toime tulema, mitte „lumehelbekestena“ elu väljakutsete ees „turvatsoonide“ nututubadesse rõngasse pugema.

Korczaki kasvatuskontseptsiooni tähtsaimad elemendid olid järgmised:

  • loobumine füüsilisest, verbaalsest ning vanuse või positsiooni eelistest tulenevast üleolekust;
  • täiskasvanute ja laste vastastikuse kasvatusliku mõjutuse idee, mis laiendas klassikalise pedagoogika definitsiooni;
  • veendumus, et laps on täiskasvanuga samaväärne inimolend;
  • põhimõte, et kasvatusprotsess peab arvesse võtma iga lapse individuaalsust;
  • usk, et laps ise teab oma vajadusi, püüdlusi ning emotsioone kõige paremini, seega peab tal olema õigus oodata, et täiskasvanud ka tema arvamust arvesse võtaksid;
  • tunnustas lapse õigusi austusele, mitteteadmisele ja ebaõnnele, privaatsusele, oma arvamusele ja omandile;
  • lapse arenguprotsessi kui raske töö tunnustamine.

Korczak on jätnud endast maha oma „kümme käsku“ ja neid tasub lugeda kõigil, kes soovivad oma lapsi näha kasvamas tervete, tasakaalukate ja vastutustundlike inimestena.

  1. Ära oota, et sinu laps saab sinusuguseks või selliseks, nagu sa tahad. Aita tal saada mitte sinuks , vaid iseendaks.
  2. Ära nõua lapselt vastutasu selle kõige eest, mis sa oled tema jaoks teinud. Sa andsid talle elu. Kuidas võikski ta sind selle eest tänada? Tema annab elu kellelegi teisele, see – kolmandale ja see on tänulikkuse võõrandamatu seadus.
  3. Ära vala lapse peale välja oma solvumisi, et mitte vanaduses kibedat leiba süüa – mida külvad, seda lõikad.
  4. Ära suhtu tema probleemidesse üleolevalt. Elu antakse meile portsjonikaupa vastavalt meie jõule. Võid olla kindel, et tema elu on tema jaoks sama raske nagu sinule ja võimalik, et veel keerulisemgi, sest tal puudub kogemus.
  5. Ära alanda!
  6. Ära unusta, et inimese kõige olulisemad kohtumised päeva jooksul on kohtumised oma lastega. Pööra neile rohkem tähelepanu – me ei või iial teada, millist inimest me lapses kohtame.
  7. Ära piina end, kui sa ei saa midagi oma lapse heaks teha. Pea vaid meeles: lapse jaoks ei ole tehtud piisavalt, kui ei ole tehtud kõik võimalik.
  8. Laps ei ole türann, kes allutab endale kogu su elu, mitte ainult liha sinu lihast ja verest. Ta on see kallihinnaline karikas või tõrvik, mille Elu on andnud sulle, et selles hoida ja arendada loomingulist tuld. See on ema ja isa (egoistlikest) ahelatest vabanenud armastus, milles ei kasva mitte „meie“ laps, „meie omand“, vaid hing, mis on antud (laenuks) hoida.
  9. Oska armastada võõrast last. Ära tee kunagi võõrale lapsele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sinu omale.
  10. Armasta oma last igasugusena – andetuna, edutuna, täiskasvanuna. Suheldes temaga tunne rõõmu, sest laps on alati pidu, mis on koos sinuga.

Janusz Korczaki surma ümber on nii tõde kui legende. Teada on, et oma isiklikku elu keeldus ta päästmast kolmel korral. Siis kui ta võttis vastu otsuse mitte lahkuda Hitleri poolt okupeeritud Poolast, kui ta keeldus ettepanekust põgeneda Varssavi getost, kuhu tema lastekodu oli ümberkolitud. Kolmandal korral siis, kui orbudekodu asukad olid tõusmas rongi, mis viis neid koonduslaagrisse.

Vagunisse tõusnud Korczaki juurde astus keegi ohvitser ja küsis: „Kas Teie kirjutasite „Kuningas Maciuśe”? Ma lugesin seda lapsepõlves. Hea raamat. Te võite vabalt minna.“

„Aga lapsed?“

„Lapsed sõidavad. Teie aga võite vagunist lahkuda.“

„Eksite. Ma ei saa. Mitte kõik inimesed ei ole lurjused.“

Väidetavalt läks Korczak koos lastega paari päeva pärast Treblinkas gaasikambrisse. Teel sinna olevat ta hoidnud oma kätel kahte kõige väiksemat last ja rääkinud neile, mitte midagi kahtlustavatele, muinasjuttu.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.