Meie põhjanaabrite mentaliteedi muutusest ja sellega kaasnenud rahvastikuprobleemist kirjutab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Hiljuti sai ühes Eesti Vabariigis ilmuvas väljaandes lugeda noore sulesepa Mikk Pärnitsa lugu sellest, kuidas ta Soomes käis. Ajakirjanikuks ei tahaks ma seda noormeest nimetada, ajakirjanduseks tema üllitist samuti mitte.
Isegi kui suhtuda antud teksti kui nädalavahetuse meelelahutusse siis tekib küsimus – kelleks peab loo avaldanud väljaanne oma lugejaid? Minul on sellele raske vastata, küllap võib aga tõdeda, et kui Eesti olekski väiksem ja halvem variant Soomest, oleme rikkad Sami Lotila veelgi halvemate koopiate poolest, kelle raevukalt sapiseid tekste Eesti lugejatele minule arusaamatu aktiivsusega ette visatakse.
Võõrastest kantidest võib aga kirjutada mitmeti, ning kindlasti ei ole üks päev piisav selleks, et mõista ja tajuda mõne maa ja rahva olemust. Selleks ei piisa ka mitmest aastast kui see veeta mõnes diplomaatilises esinduses ja vaadelda asukohamaad ametiauto või lennuki aknast. Eriti kui rääkida soomlastest, kes hoiavad oma hinge ja mõtteid avaldamast kiivsamalt kui Šveitsi pangad oma klientide nimekirja. Ja oma saavutustegi puhul ütlevad nad tagasihoidlikult: "Ah see nüüd asi või miski… sai veidi proovitud." Uhkust on olnud soomlastel aga võimalik tunda küll. Tehnilised oskused annavad selleks põhjust praegugi. Paraku võib elust ja elukäsitlusest mõeldes sellest suures osas rääkida minevikuvormis.
Veel hiljuti ei naernud keegi põhjanaabrite juures sellise paljukasutatud loosungi peale: „Sündida Soomes on sama hea kui lotovõit." Küllap nii see oligi 60.–70-ndate ja veel ka 80-ndate aastate lõpul. Kas või selle poolest, et näiteks „beebipakk", mis sünnitusmajast maimukesele ja mammale kaasa antakse, on meie põhjanaabrite tänuväärne leiutis ja osundus sellest, kuidas ühiskonnas on inimeste peale mõeldud.
Soome majandus kasvas sõjajärgsel perioodil jõudsalt ja eelkõige tänu idakaubandusele oli Soomes tööpuudus madal. Meenutan siiani eelmise sajandi lõpus Moskva lähistel nähtud kahte kõrvuti asuvat mööblikauplust. Üks kandis neist uhkelt nime „Финский мебель" (Soome mööbel) ja teine hoopis tagasihoidlikumat silti „Heфинский мебель" (Mittesoome mööbel).
Soomlaste pensionisüsteemgi on ülesehitatud 1960-ndate aastate mudeli järgi, mil olid suured vanuserühmad. Siis oli ühe pensionäri kohta kuus tööl käivat inimest. Sündimus oli hea hoolimata sõjajärgsetest rasketest aegadest ja ka suhtelisest puudusest. Õigemini –tagasihoidlike võimalustega argielust. Soomlastes oli aga sitkust ja seda ollust, mida nimetatakse „soome sisu", ehk jonn – tahe hakkama saada kõigi raskuste kiuste. Nõukogude Liidule väljamakstavatest sõjakahjudest hoolimata peeti Helsingis maha koguni olümpiamängud. Nagu ütleb tuntud käibefraas vanade aegade maaläheduse kiituseks: „Enne oli soo, kõblas ja Jussi."
Soomlaste mõistliku majandamise üheks monumendiks on 1952. aastast pärit olümpiaküla, mis on korteritena kasutusel ja linnamiljööga imekenasti kokku sulanult juba pea 70 aastat loomulikuks elukeskkonnaks koos roheluse ja populaarse välibasseiniga. Soomlased on vaadanud positiivselt tulevikku ka veel 70-ndatel, kui algasid nende puhkusereisid soojadesse maadesse. Kuigi selleks tuli kõvasti kõrvale panna ja vööd kokku tõmmata, oli tulevik paljulubav. Kuigi soomlased on ja olid omaette põrnitsevad, ning vaikivad ja vaikisid sujuvalt kahes keeles – soome ja rootsi – nagu iroonitses Berthold Brecht, oli arusaam elust ja inimese rollist vanamoodsalt paigas, ning täiesti igavalt sündisid siia ilma lapsed, kellest loodeti riigi püsimise garante.
Sündimus on langenud Soomes seitse aastat järjest. Käesolevast, 2018. aastast, tuleb statistiliselt kolmas järjepanu, mil loomulik iive jääb alla surmade arvule. Noorte inimeste hulk väheneb Soomes üha drastilisemalt, kirjutab Iltasanomat. Samas kolmandik peredest saab kolm või enam last. Lastetegijaid peaks toetama, lastetuks jääda soovijaid mõistma ja mitte sundima.
Ennustatakse, et alla 15-aastaseid soomlasi oleks aastal 2030 umbes 760 000. 1970-ndatel aastatel oli neid umbes miljon. Immigratsioon kasvataks elanike hulka aastani 2035, ent siis pöörduks see protsess langusesse ning ilmselt oleks aastal 2050 Soome elanike arv isegi väiksem kui praegu.
Demograafilised küsimused on Soomes muutunud suureks probleemiks. 40 protsenti lapsesaamisealistest naistest on Helsingis lastetud ja mehed – potentsiaalsed isad – on üpris väga hõivatud isiklike hobidega, meelelahutuse ja välise imago tuunimisega. Seega pea pooltel soomlastel on suhtumine perekonda ja järglastesse pehmelt öeldes neutraalne. Et mitte öelda ükskõikne või lausa vaenulik. Tegelikult jõuab kogu riigis praegu lastetuna vanusesse, mil lapsesaamine ei ole enam võimalik, umbes viiendik soomlastest.
Iltasanomat viis läbi küsitluse põhjustest, miks on osa soomlastest lastetud. Sündimust puudutavale küsitlusele vastas 15325 inimest, kellest umbes 70 protsenti on naisi, pea 30 protsenti mehi. Alla 1 protsendi vastajaist teatas, et nende sugu on muu kui mees või naine. 40 protsenti vastanutest olid 26–35 aastased, järgnesid 36–45, 18–25, 46–55 ja üle 55-aastased.
Vastused jagunesid protsentuaalselt järgnevalt:
ei soovi üldse last – 21,8 %
ei soovi last majanduslikel põhjustel – 20,3 %
muu põhjus – 18,9 %
mul ei ole kaaslast – 15,8 %
ei soovi last õpingute pärast – 10,5 %
ei soovi last oma töökarjääri tõttu – 7,0 %
ei või saada last bioloogilistel/tervislikel põhjustel – 4,4 %
ei soovi last praeguses suhtes – 1,3 %
Mõneti võib lastetuseideolooge ka mõista, ent enamuses on tegemist siiski ettekäänetega jätkamaks oma elu ilma kohustusteta teiste ees. Karjäärivõimalused tööl, kliimamuutuste ja oma välimuse pärast muretsemine on siinkirjutaja arvates selle ilmsed tunnistajad.
Mõistetav on majanduslik aspekt, sest Euroopas on lapse kasvatamine luksus. Kuigi Soomes oli juba kümme aastat tagasi kümneid valdu, mis toetasid rahaliselt omavalitsuste territooriumidel sündinud lapsi, ei ole see olnud piisav präänik. Sündide vähesus on muutunud nii ilmseks ja põletavaks teemaks, et valitsus on selles suhtes isegi muret üles näidanud ja lubanud igale sündivale lapsele 1000 euro suuruse sünnitoetuse. Seni on see lubadus veel vormistamata, ent ilmselt ei aita selline nipp olukorra parandamisele kaasa, kuna üks oluline põhjus, mis on ära toodud küsitluses ja kõlab ka teiste „gruppide" suust, on rahulolematus Soome praeguse üldise kursiga: „Ma ei taha et laps sellises maailmas kannataks ja maksaks praeguste otsustajate tekitatud võlgu."
Soomlastega on juhtunud üks kummaline muutus. Nad on muutunud põlluharijatest üleöö (ja mingit muud ajamõõdet ühe tühise sajandi kohta välja mõelda ei võikski) ülikooliharidust, karjääri ja erinevaid tiitleid (üle)hindavaks rahvaks. Tegelikult ei ole see ju võõras tendents ühelegi Euroopa rahvale, ent Soomes avaldub see keskmisest kiirema rahvastiku vananemisena, sündimuse keskmisest nobedama langusena ja individualismi peadpööritava tõusuga. Inimese vabastamise ideoloogia, mida on jutlustatud Soome ülikoolides alates hipiajastust, on vabastanud inimese ligimesest ja ligimesearmastusest.
Soome vananeb. Rahvastik väheneb. Riik ja rahvas on muutumas üha enam infantiilselt enesekesksemaks ega suuda enam tajuda elu ja selle olulisust. Ta ei taju enam oma rolli elu edasiviimises nagu neil aegadel, kui Soomes sündimine oli lotovõiduks, kui Jussi kõplaga maakamarat tolmutas.
Aga see ei pruugi olla ainuvõimalik stsenaarium. Meil Eestis, mis ei ole kaugeltki mitte halvem variant Soomest, on veel võimalik minna hoopis teist teed. Me ei pea kuulama Junckerit ja Macroni, nagu hurjutas meid kui tobedaid lapsi üks inimene, kes meile presidendiks komandeeriti.
Kuulakem neid, kes inimesest, ligimesest ja oma maast tegelikult hoolivad. Ja kuulakem, millised on nende ettepanekud. Pangem neid tähele ja võtkem ellu rakendada.