Kolumn: millal ja kus on meil tehtud saatuslik viga?

Eesti vajab jälle Päästekomiteed, ausaid, vastutustundlikke, tarku mõtlejaid, kes analüüsiksid objektiivselt meie riigi ja rahva olukorda ning otsiksid siiralt võimalusi meie kõigi elu normaalseks arendamiseks, kirjutab Malle Pärn.

Millest on tingitud see, et nii paljud inimesed vajavad sotsiaalabi riigi poolt? Miks nad ilma selleta toime ei tule? Kas on nad selles ise süüdi? Kui ei ole, siis kes selles süüdi on? Kes meile korraldas sellise ühiskondliku süsteemi, kus nii paljud inimesed on rataste alla jäänud, on vaesed, ei saa oma eluga hakkama?

On nad milleski puudulikud, saamatud? Laisad, rumalad? Ei oska oma edukat äri püsti panna?

Kõik inimesed ei peagi seda oskama, ega soovima! Kõik ei ole ettevõtjad ja ärimehed. Meie ühiskondliku elu korraldajad peavad sellega arvestama, ja looma sellise süsteemi, kus igaühel oleks oma koht, vastavalt tema oskustele ja võimetele. Inimressursi raiskamine on kuritegu. Eriti nii väikeses riigis nagu Eesti.

Kas tõesti pole võimalik luua niisugust ühiskonnakorraldust, kus kõigil, kes mingitki tööd teha viitsivad, on normaalne sissetulek ja elukoht, võimalus perekonda üleval pidada? Et inimesed saaksid endaga, oma eluga ise hakkama, ilma tohutu riikliku sotsiaalabi süsteemita? Eestlane pidi olema ju töökas ja tegutsemishimuline?

Kui ta seda enam ei ole, siis ei ole ta ju vaimselt terve? Millest on tingitud nii suur hulk vaimseid häireid? Millal ja kus on meil riigivalitsemises tehtud saatuslik viga?

Elementaarne tarkus on: riigis peaks olema sellised seadused, et seal on raske kurja teha ja kerge ausalt elada. Mulle tundub järjest rohkem, et meil on täpselt vastupidi.

Riigi ja ühiskonna normaalselt toimimist, enam-vähem harmoonilist ühiskonnakorraldust peaks olema võimalik süsteemselt korraldada, sest palgad ja hinnad ei ole ju ometi laest võetud. Nad peavad olema kuidagi omavahel vastavuses. Et kõik, kes teevad ühiskonnale vajalikku tööd, saaksid selle eest palka, mis neile võimaldab normaalse äraelamise. Mitte luksusliku, vaid hädavajaliku, nii et selleks ei ole vaja ennast surnuks töötada. Inimesed on erinevad: on need, kes alati ahnitsevad rohkem rikkusi, ent enamik soovib lihtsalt normaalset toimetulemist.

Palkade vahed ei tohi olla nii suured, sest meil kõigil on ööpäevas kasutada 24 tundi. Keegi ei kuluta oma töö tegemiseks 100 korda rohkem aega või oma vaimset-füüüsilist “ressurssi” kui teised.

Ühiskonnakorralduse peaksid välja töötama teadlased, ausad teadlased: finants-, majandus-, loodus-, politoloogia-, kultuuri- ja loomulikult ka mõtte- ja usuteadlased. Karjääripoliitikud, kes ihkavad isiklikku võimu nautida, peavad kuulama asjatundjaid, ja arvestama ühiskonnaelu korraldamisel tõsiste teadlaste hoiatusi.

Eesti vajab jälle Päästekomiteed. Eesti vajab uut, koondatud, ühise eesmärgi nimel töötavat Mõttetrusti, ausaid, vastutustundlikke, tarku mõtlejaid, kes analüüsiksid OBJEKTIIVSELT meie riigi ja rahva olukorda ning otsiksid siiralt võimalusi meie kõigi elu (ja meie ühiskonnakorralduse) normaalseks arendamiseks. Et pääseda Brüsseli absurdsete ja inimvaenulike nõudmiste alt.

Miks me oleme sellises olukorras? Kus tehti viga? Kes selle tegid, ja miks? Kas tahtlikult või teadmatusest? Kas meelitasid neid seda tegema mingid välismaised rahahaid ja globalistid-aferistid, kes tahavad Eesti maa vabastada kohalikest elanikest, et seda oma huvides siis tühjaks lüpsta? Kas meie juhid on olnud liiga usaldavad, liiga sinisilmsed, või on nad lasknud end rikastel kelmidel ära osta? Kas raha- ning võimuiha on vaigistanud nende südametunnistuse ja ümberprogrammeerinud nende mõtlemise? Miks nad ei suuda näha meie tegelikku olukorda?

Kuidas ja kas üldse on võimalik seda viga parandada? Vähihaiget ei aita iluravi, teda tuleb opereerida. Ja kahtlemata tuleb vähemalt ajutiselt meie isiklikke “vabadusi” piirata ja elada pisut askeetlikumat elu. Meil kõigil, ühiselt, mitte ainult vaesematel!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!