Kolumn: vastutustundetutest kampaaniatest

Tervise Arengu Instituudi brošüür "Turvaline seks". Foto: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Heido Trofimov kirjutab, et “seksuaaltervise” kampaaniad propageerivad pigem seksuaalsust kui tervist.

Kui aastaid tagasi jagas Venemaa üsna heldelt Vene passe Eestis elavatele mitte-eestlastele, andis see rohkelt ainet lõuapoolikutele. “Rohke Debelakk” teatas oma libauudistes, et nüüdsest asuvad Ida-Virumaa tänavatel passiautomaadid, kust kõik soovijad Vene passi kiirelt ja mugavalt kätte saavad.

See väike liialdus meenus mulle mõne aasta eest, kui astusin ülikooli ja kuulsin, et ülikoolide ühiselamutes on olemas kondoomiautomaadid. Mina ise ühiselamus ei ela, aga millegipärast see kontseptsioon häiris mind. Ning olles kord kõrva kriipinud, tundusid kondoomid äkitselt igal pool olevat. Kondoom oli ka uute üliõpilaste kingikotis, sama vajalik ese nagu uus kaustik või infovoldik ülikooli kohta. Parajasti sel ajal karjuti televiisoris nende peale, kes kondoomi igal pool kaasas ei kandnud. Tartus peeti seksuaaltervise päevi, kus prostitutsiooni-teemalisel väitlusel (väitlejateks gümnasistid) hoidis silma peal Kondoomipatrull. Ning selgus, et kondoomiautomaate leidub mitte üksnes ühiselamutes, vaid ka täiesti avalikes kohtades nagu pubid või kaubanduskeskuste WC-d.

Ma arvan, et ma suudan mingil määral mõista nende inimeste loogikat, kes sellistes ettevõtmistes üliagaralt kaasa löövad. Nad on avastanud ühe kaljukindla tõe: kondoomiga vahekord on alati turvalisem kui kondoomita vahekord (suguhaiguste leviku seisukohalt). See väide peab tõepoolest paika ja seda ei kummuta mitte miski. Ning sestap põrkab iga kriitika, mida kondoomikampaaniate vastu esitatakse, vastu selle tõe kaljukindlat müüri.

Aga siiski on see üksainus tõde, mida ei saa teistest tõdedest isoleerituna lihtsalt kummardama hakata. Järeldada sellest, et mida rohkem me ühiskonna kondoomidega üle ujutame, seda tervemad me oleme, tundub olevat vähemalt sama lihtsameelne nagu lugu mehest, kes, olles avastanud, et uus ahi vähendas tema küttekulusid poole võrra, tegi sellest järelduse, et kaks uut ahju tagaksid talle tasuta kütte.

“Kas siis kiivri propageerimine suurendab kehavigastuste ohtu?” torkas kord üks kondoomi-entusiast. Võime vastuseks avaldada imestust selle üle, miks siis ei ole tänavatel kiivriteks riietatud inimesi, kes koljuluu päevade raames inimestele tasuta kiivreid jagaksid? Kas kehavigastuste vältimine ei ole selleks piisavalt oluline motivatsioon? Kuigi kiivriga on tõepoolest turvalisem kui kiivrita, võiks selline sündmus aset leida vaid kahes kontekstis: kas spetsiaalse sihtgrupi, näiteks rattasportlaste seas, või kampaania korras sellise spordi edendamise nimel, kus kiivrit hädasti tarvis on, võib ka öelda: antud sihtgrupi laiendamise nimel.

Seejuures peaksime seda väga vastutustundetuks, kui antaks mõista, et kiiver ongi kõik, mida rattaspordi või mägironimise juures vaja on.

Võime arvata, et kondoomikampaania põhineb sarnastel eeldustel ning on sarnase toimega. “Seksuaaltervise” propageerimine ei propageeri üksnes tervist (millega ei ole niikuinii probleeme inimestel, kes hoiduvad juhusuhetest), vaid ka seksuaalsust, mis tekitab vajaduse nimetatud tervise järele. Ilmselt tänu kondoomikampaaniatele kasutatakse rohkem kondoome, aga mil määral tuleneb see suurenenud liiderlikkusest? Kui kondoome mitte üksnes ei võimaldata, vaid surutakse agressiivselt peale, on seks muudetud üleüldiseks eelduseks, ning aina rohkem inimesi astub vahekorda aina vähesema vastutustundega, end aina vähem piirates, ja siiski ei ole nad piisavalt hoolikad, et alati kondoomi kanda, mis pealegi ei kujuta endast niikuinii sajaprotsendilist kaitset haiguste eest. Ja nii viib kondoomide mõõdutundetu propageerimine suguhaiguste leviku suurenemiseni, mitte vähenemiseni.

“Seksuaaltervise” kampaaniate ülimat lihtsameelsust näib seletavat asjaolu, et nad suhtuvad seksuaalvahekorda nagu loodusnähtusesse, mitte kui inimeste otsusesse. Loodusnähtuste suhtes oleme me peaaegu võimetud, need toimuvad meist olenemata ning kui hakkab sadama, siis oleme tõepoolest seda kuivemad, mida rohkem vihmavarjusid me laiali jagame. Vahekord aga, olgugi et samuti väga loomulik, ei ole samas mõttes vältimatu, see põhineb alati inimese otsusel ning see, kuidas inimesed otsuseid langetavad, on väga kompleksne nähtus, mis ei ole sugugi kooskõlas kondoomikampaaniate lihtsameelsusega.

On olemas isegi suurepärased eetilised argumendid selle kohta, miks ja kuidas me peaksime enda seksuaalseid otsuseid suunama – argumente isegi selle kohta, miks kondoomide ja teiste kontratseptiivide kasutamine on juba iseenesest seesmiselt kuri. Aga esmalt tahan üksnes rõhutada, et me üldse saame neid suunata. Ning tuleb välja, et tõeliselt edukad on need seksuaaltervise programmid, mis arvestavad selle suurepärase võimalusega. Harvardi professor Edward Green seletab: “Kondoomide kasutamine toob riski mängu; see ei ole riski vältimise, vaid vähendamise vorm. Järjepidev kondoomide kasutamine on ainult 80–85 protsenti turvaline, kuid päriselu tingimustes, milles valdav enamus meist elab, pakuvad kondoomid palju vähem kaitset. /…/ nad toovad endaga kaasa petliku turvatunde, lastes inimestel võtta suuremaid riske, kui nad kondoomideta võtaksid. Samuti pööravad nad tähelepanu kõrvale paremini toimivatelt ennetamise võimalustelt, nagu truuduse propageerimine.”

Viimase kohta nendib Green, “Karskus ja truudus /…/ väldivad nakatumisohtu täielikult (eelduseks mõlemapoolne truudus). Seda lähenemist tuntakse riski vältimisena.” Seda lähenemist toetava näitena võib välja tuua Uganda, haruldane edulugu Aafrika võitluses AIDSiga, hoolimata sellest (või siis just sellepärast), et sealne programm ei keskendunud kondoomidele.

Nii tundub mulle, et nn kondoomikampaaniate vastu ning karskuse ja truuduse poolt saab argumenteerida väga edukalt puhtalt seksuaaltervise kontseptsioonist lähtudes, andmata moraalset hinnangut kondoomi kui sellise kohta. Siiski olen veendunud, et tegu ei ole eraldiseisvate küsimustega, vaid hoopis füüsilise, psühholoogilise, sotsiaalse ja moraalse terviktõega. Filosoof Elizabeth Ancombe on kirjutanud, “Saatan on saavutanud suure propagandavõidu: igal pool sisendatakse, et seksiga seotud probleemid tulenevad frustratsioonist, karskusest, ühiskonna julmast ja konventsionaalsest hukkamõistust. Umbes nii, et kui me vaid saaksime neist asjadest lahti, oleks tegu kõigi jaoks rõõmsa ja elurikastava müramisega; ning nagu kõik karsked oleksid õnnetud, ning mitte üksnes õnnetud, vaid kõva südamega, teiste suhtes hinnangulised ja vastikud.”

Kui see on osutunud juba valeks puhtalt füüsilise tervise seisukohast, siis kui palju veel enam meie psühholoogilise ja hingelise tervise seisukohast? Tõepoolest, Anscombe jätkab: “Probleem kristliku standardiga karskusest on see, et seda ei ole kunagi üldiselt järgitud, mitte et see oleks kasutu, kui selle järgi elatakse. Vastupidi: see aitaks kolossaalselt kaasa maapealse õnne saavutamisele.”

Kuid “inimese ees on elu ja surm: kumma ta neist valib, see temale antakse.” Ning maailm on enda valiku teinud ning siin ehk selgemini kui mujal võime näha, et “sõprus maailmaga on vaen Jumalaga” – maailmaga, nagu kirjutab Anthony Esolen, “kus inimesed rügavad end surnuks, otsides õnnetust”.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Heido Trofimov
Portaali Objektiiv kolumnist, katoliiklane ja Tartu Ülikooli füüsika magistrant