Mida võiks rahvaalgatuse võimaldamine Eestis muuta?

Ajaloolane Jaak Valge pidamas ettekannet konverentsil "Kas Eesti on demokraatiaks valmis?" Foto: SAPTK

Ajaloolase Jaak Valge sõnul ongi lühike mõtlemine üks esindusdemokraatia puudusi, mida rahvaalgatusega kompenseerida saaks. Rahvaalgatuse taaskehtestamisega saab kindlaks teha, kas olemegi rahul olukorraga, mis meid hääbumiseni viib.

Postimehe ajakirjanikud leidsid mõni aeg tagasi asjakohaselt või vähemalt täpses suunas mõeldes, et Eestit viimastel aastatel kõige enam mõjutanud inimene on Swedbank Grupi tegevjuht Michael Wolf. Nüüd süüdistati seda inimest Swedbanki nõukogu poolt kahtlastes tehingutes, sellele kuritegudes süüdistavale isikule maksti 23 miljonit Rootsi krooni ehk 2,45 miljonit eurot valurahaks ja tagandati. Väidetavasti uurimine käib, aga ma ei oleks üldse kindel, et me teada saame, mida too Eesti mõjukaim inimene aastatel 2009–2015, mil ta selles ametis oli, valesti tegi.

Kui me katsuksime uurida selle suure juhi – sest kuidas seda mõjukaimat Eesti inimest ikka teisiti nimetada – poliitilisi vaateid või ka eraelulisi andmeid, siis ei saaks me suure tõenäosusega teada mitte midagi – muidugi välja arvatud juhul, kui Wolf ise otsustab end reklaamida. Nii et me ei tea, kes see meie suur juht on. Ilmselt pole põhjust lisada, et meil pole olnud vähimatki pistmist ei tema ega ka tema järeltulijate valimisega – veel enam, me ei saa isegi kuidagi mõjutada nende valimist, ning mis peamine, nende tegevust.

Niimoodi see elu meil globaliseerumisajal käib. Aga kui te toksite Google’i otsingumootorisse sisse “demokraatia” ja “definitsioon”, siis saate kõige esimese vastusena Merriam Websteri ilmavõrguentsüklopeedia määratluse, mille kohaselt demokraatia on valitsusvorm, kus inimesed valivad liidrid hääletamise teel. Cambridge’i online-sõnaraamat pakub pisut täpsemat definitsiooni: demokraatia on usk vabadusse ja inimestevahelisse võrdsusesse või valitsussüsteem, mis põhineb sellel veendel ja milles võim on kas valitud esindajate või otseselt rahva enda käes.

Demokraatia tähendust on varem siiski eri aegadel ja kohtades mõistetud eri moodi. Väga üldiselt võib öelda, et kuni 1930. aastateni mõisteti demokraatia all tõepoolest rahva tahet, ent kalduti arvama, et kõik rahvad ei ole demokraatiaks kohased. 1930. aastast peale tekkis aga ka teine tendents – autokraatlikud valitsejad hakkasid püüdma demokraatia mõistet ümber sõnastada. Ka Eesti kultuuriruumis oli siis esimene kord, mil valitsejad püüdsid väita, et demokraatia ei ole rahva tahe. Päts hakkas korrutama – ja mõni usub seda siiamaani –, et ta kehtestas oma autoritaarrežiimi demokraatia toetuseks. Mõni võib-olla usub ka seda, mida Leonid Brežnev veel hiljem rahvale ilmutas, et just Nõukogude Liidus on arenenud sotsialistlik demokraatia. Tõesti, Nõukogude konstitutsiooni kohaselt oli kodanikel sõnavabadus, meelsusvabadus, demonstratsioonide vabadus, käidi ka valimistel jne, ent neid vabadusi sai tegelikus elus kasutada ainult sellesama režiimi kinnistamiseks, mitte poliitika suunamuutmiseks rahva tahte kohaselt. Ma tahaks väga eksida, aga mulle tundub, et tasahilju oleme me uuesti sellise demokraatia mõistmise poole teel.

Pätsi argumendid aga, et rahvas ei oska otsustada, kuna on liiga elevil, palavikus, korra nimetas ka, et on haige jne, et poliitilisi küsimusi saavad ikkagi otsustada elukutselised poliitikud ja eksperdid, mitte rahvas, kes pole veel küps, on mu arvates taolise retoorika klassika, kust võiksid praeguse rahvaalgatuse vastased samuti malli võtta. Niisiis annan hea vihje, ühiskonna enamuse arvamuse kriitikud, ärge raisake aega, ärge leiutage jalgratast, lugege Pätsi kõnesid! See kõik on juba olnud!

Miks siis taolised argumendid uuesti päevakorrale kerkinud on – olukorras, kus ühiskonna haridustase ja informeeritus on kindlasti kasvanud? Tegelikult on see sama küsimus, miks meil taas otsedemokraatiat vaja on.

Need põhjused ei ole samad, mis Pätsi ajal. Ning ka demokraatiast loobumine ei saa tänapäeval käia nii, nagu Päts-Laidoner kokkuleppel sotsiaaldemokraatidega seda tegid, s.t riigipöördega.

See on globaliseerumine, võimu koondumine selle võimu mõjust mujale. Sotsiaalteadlased nimetavad seda hellitavalt demokraatia defitsiidiks globaliseerumise tingimustes.

Esimese põhjuse ma juba ütlesin selle näitega, mille alguses tõin. See on globaliseerumine, võimu koondumine selle võimu mõjust mujale. Ma ei ole üldsegi originaalne selle tendentsi väljatoomisel, sotsiaalteadlased nimetavad seda hellitavalt demokraatia defitsiidiks globaliseerumise tingimustes. Ning suurt pilti vaadates näeme veel, et tänapäeva maailm muutub aina problemaatilisemaks, ebademokraatlikud riigid Hiina ja Venemaa muutuvad üha mõjukamateks ning meie enda poliiteliidi käsitlus demokraatiast üha ebamäärasemaseks. Samal ajal anname järjest käest oma riigi iseotsustusõigust. Kui me leiame, et iseseisvuse kaotusele 1940. aastal viis ka demokraatia puudumine Eestis, peaksime ajaloost õppima.

Teine põhjus on esimesega seotud ja selleks on poliitikute võõrandumine oma ühiskonnast – me ei ole kindlad, kas meie valitud poliitikud tegutsevad oma ühiskonna või kellegi teise juhtnööride järgi ja kulutavad meie riigimakse, mis nad saavad erakondade riikliku rahastamise kaudu, lihtsalt selleks, et oma tegevust õigustada. Imelikul kombel tekivad poliitilisse päevakorda küsimused, mis seni ühiskonda erutanud ei ole, ning neid, kes kinnisilmi poliiteliidi argumentidega nõus ei ole, sildistatakse erinevate äärmuste, natsismi ja Putini pooldajateks. Nagu oleks tagasi tulnud stalinliku nõiajahi ajad, mil neid, keda kahtlustati ebalojaalsuses režiimile, süüdistati ühtaegu nii Saksamaa, USA, Inglismaa ja Jaapani spiooniks olemises, ehkki nende riigid olid omavahel vaenujalal. Valikuid ei arutata, kuna poliitiline korrektsus eeldab, et neid ei ole olemas. Valitseva ortodoksia kohaselt on lihtsalt vale ja diskrimineeriv oletada, et näiteks migratsioon võiks põhjustada meie riigile soovimatuid tagajärgi, kirjutas minu hea kolleeg Soome Teaduste Akadeemia liige professor Timo Vihavainen juba seitse aastat tagasi.

Jah, mulle tundub, et praegu on tegemist sõnavabaduse piiramise katsetega, liiga palju on meie riigis sellekohaseid näiteid.

Jah, mulle tundub, et praegu on tegemist sõnavabaduse piiramise katsetega, liiga palju on meie riigis sellekohaseid näiteid. Kellele meist meeldiks, kui teda sõimatakse, ent selles olukorras, kus pole usaldust poliitikute vastu, mõjub nn vihakõne kui raskesti defineeritava nähtuse juurutamine meie karistusõigusesse küll sõnavabaduse piiramisena. Uskuge, et ma ei tunne vähimatki sümpaatiat ei Saksa natsiideoloogia ega ka suurvene šovinismi vastu, sest kuidas saaks üks eesti rahvuslane seda tundagi. Küll aga tunnen sümpaatiat Voltaire’ile omistatava mõtte vastu: “Ma ei pruugi nõus olla ühegi sõnaga, mis te ütlesite, aga ma olen kindlasti valmis kaitsma teie õigust seda öelda.” Kui meie konstitutsioonis on kirjas südametunnistuse-, usu- ja mõtte- ja sõnavabadus ning õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, siis see peaks minu arusaamise järgi kehtima ühtemoodi kõikide, nii natside kui vene šovinistide puhul.

Ma tean, et see mu arvamus ei ole populaarne, aga ma pean ikkagi ütlema, et mind häiris nii Risto Teinoneni Eesti riigist väljasaatmine kui ka Päästeameti rühmapealiku Sergei Menkovi vallandamine töölt, kuna ta kommenteeris mõnitavalt aastapäevaparaadi. Seejuures polnud tema iroonia lõikavam, kui näiteks “Tujurikkuja” sketši oma. Kas on tõesti nii, et ühiskonna enamuse arvamust võib kritiseerida, aga riigi institutsioone mitte? Minu arvates on meil õigus kõike kritiseerida. Võib-olla on nii, et kui me need sammud täna vaikides heaks kiidame, siis kiidame heaks ka poliitilise korrektsuse raamid, mis võivad ükskord kääridena kinni laksatada ka meie endi puhul. Peame olema siin väga valvsad.

See valvsus muutub aga üha raskemaks, sest salastamine laieneb kõigisse eluvaldkondadesse, riigisaladuse, ärisaladuse või isikuandmete kaitse sildi all. Demokraatlik ühiskond on avatud, transparentne. Riigikogu komisjonide salvestiste hävitamise plaan on üks näide liikumisest teises suunas, mis mulle kui ajaloolasele on eriti arusaamatu. Kui enne soovitasin ühiskonna arvamuse alahindajatel kasutada Pätsi autoritaaraja propagandaargumente, siis salvestiste hävitamise puhul ma seda enam soovitada ei saa: siin on meie poliiteliit oma kitsendustega lihtsalt Pätsi autoritaarajast ette jõudnud.

Kolmas – aga mitte tähtsuselt kolmas – on minu arvates meie identiteediküsimused. Meil pole enam selge, kes me oleme, milleks me oleme, mis on meie eesmärk, missugusena tahame näha oma tulevikku. President on kasutanud head kujundit – mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Võimalik, et see nii on – aga esmase asjana peaksime ikka teadma, kuhu edasi, s.t mis on meie eesmärgid. Meetodid, need, mis meid edasi või eesmärgini viivad, sõltuvad eesmärgist, ühe eesmärgi puhul kasutame ühtesid meetodeid, teise puhul teisi ja mingit mõtet pole rääkida ainult meetoditest, eesmärki sõnastamata.

Rahvaalgatusõigus, mida me tahame, ei ole mitte eelistus ühele või teisele ideoloogiale, vaid platvorm erinevate vaadete ausaks konkurentsiks, selleks, et saavutada parem tulemus.

Siinkohal pean uuesti üle kordama, et rahvaalgatusõigus, mida me tahame, ei ole mitte eelistus ühele või teisele ideoloogiale, vaid platvorm erinevate vaadete ausaks konkurentsiks, selleks, et saavutada parem tulemus. Aktsiooni algatajad on kõik erinevate poliitiliste vaadetega. Me kõik oleme kritiseerinud poliiteliidi praktikat, mil hea ettepanek lükatakse tagasi seepärast, et see ettepanek tuli n-ö valest kohast. Mõned aastad tagasi kirjutasin ise küll kohe Harta 12 üleskutsele alla, sellest hoolimata, et nägin, et algatajad ei esindanud sama poliitilist ideoloogiat, mida mina. Kahjuks need harta inimesed, kelle poole pöördusime, meiega praegu ei ühinenud. Ma siiralt loodan, et veel ühinevad.

Otsedemokraatia tähendab ka vastandumist poliitilistele intriigidele ning vastutustundlikke otsuseid ise, vaid ka sellega seotud poliitilise eetika taseme tõusu. Meie algatust on võrreldud või kohati samastatud vabadussõjalaste liikumisega. Minu arvates on vabadussõjalaste hinnang Eesti ühiskonnas küll põhjendamatult kriitiline, kuid vähemalt ühe poliitilise vea tegid nad ka küll: nad vastandasid oma kampaaniates end liiga teravalt elukutselistele poliitikutele ja erakondadele. Ehkki meil pole täna põhjust karta sellist riigipööret, nagu 1934. aastal – see ei ole läänemaailmas lihtsalt vähemalt täna kuidagi võimalik –, peaksime meie seda viga küll vältima ja – vastupidi – koos töötama kõigi nendega, kes neid eesmärke aktsepteerivad.

Oleme oma algatusgrupiga arutanud, et meie esmane ja ainus eesmärk otsedemokraatias olekski põhiseaduse ja alamate õigusaktide muutmine niimoodi, et meil oleks võimalik algatada siduvaid rahvahääletusi. Pärast seda võib algatusgrupp loodetavasti sõpradena laiali minna. Rahvaalgatus ei tohi olla karikatuur – see, mis tuli välja Harta liikumise käigus tehtud ettepanekutest. Rahvaalgatus peab tähendama seda, et rahval on tõepoolest võimalik seadusi teha ja muuta. Algatusi ei saa lubada poliitikute poolt n-ö rajalt maha võtta. Teisalt ei tohi see olla ka mehhanism, mis destabiliseeriks poliitilist süsteemi. On selge, et päris kõiki küsimusi ei saa rahvahääletusele panna, aga see loetelu ei tohi olla pikk ega ka mitmetitõlgendatavalt sõnastatud. Minule isiklikult meeldib 1920. aasta konstitutsiooni ja seaduste süsteem, ning mu arvates võiks selle ka täna edasiste aruka tasakaalu otsingute aluseks võtta.

Aga nüüd tulen veel tagasi selle juurde, mida rahvaalgatuse sisseviimine Eestis muuta võiks. Kõigepealt saab just rahvaalgatusega tasakaalustada globaliseerumisest tingitud dedemokratiseerumist.

Aga nüüd tulen veel tagasi selle juurde, mida rahvaalgatuse sisseviimine Eestis muuta võiks. Kõigepealt saab just rahvaalgatusega tasakaalustada globaliseerumisest tingitud dedemokratiseerumist. Me ei pruugi varsti enam Venemaa vastu saada oma parema elatustasemega – veel enam, julgen arvata, et SRÜ-sse kuuludes oleks Eesti isegi praegu SKT tasemes jõukam. Aga arvan, et suurem osa meist ei tahaks ikkagi sellises Eestis elada. Me eristume Venemaast oma kodususe, oma paindlikkuse ja oma demokraatiaga. Venemaa autoritaarsusele ei tule vastu hakata sellega sarnastudes, lastes endale ühel või teisel moel peale suruda autoritaarset mõtlemist ja väärtusi, vaid vastupidi, rohkema demokraatiaga, julgelt oma ühiskonna demokraatlikku sidusust suurendades. Et muuhulgas ka Eestis elavad vene inimesed näeksid iseotsustusõiguses kontrasti meie ja Venemaa vahel, ning see kaalukeel peaks kalduks väga selgelt meie kasuks. Meie riigis peaks kodanik end tundma kodanikuna, kes riigi põhiotsuste tegemisel kaasa räägib, mitte riigialamana, kelle osaks jääb riigiisade otsustele kuulekalt järele kiita. Ka Euroopa Liidu probleemide lahenduseks ei ole minu arvates küll tsentralism ja suurem autokraatia, kuidas me seda ka ei nimetaks või põhjendaks, vaid rohkem demokraatiat selle mõiste ehedas tähenduses.

Teiseks toob rahvaalgatus meie enda poliitikud meile lähemale: juba see teadmine, et nende poolt kehtestatud seadused on rahvaalgatuse korras muudetavad, distsiplineerib poliiteliiti. Meenutagem taas, kui kaua on räägitud valimisseaduse muutmise vajadusest, erakondade riikliku rahastamise lõpetamisest või vähemalt tasakaalustamisest ja parlamendi liikmete kuluhüvitistest – viimane, tõsi küll, on väike asi, aga demonstreerib poliiteliidi võõrandumise ulatust. Ning rahvaalgatuse kaudu saaks tõsta poliitilisse päevakorda tõesti need küsimused, mis ühiskonna enamikku või vähemalt suurt osa muretsema panevad, nagu näiteks Eesti rahvastikukriis.

Kolmas ja peamine muutus minu arvates oleks aga – nagu enne märkisin – võimalus meie identiteedi ja eesmärkide klaarimiseks.

Kolmas ja peamine muutus minu arvates oleks aga – nagu enne märkisin – võimalus meie identiteedi ja eesmärkide klaarimiseks. Peatun siinkohal sel pisut pikemalt ja võtan taas vabandades näitlikustamiseks appi ühe mõttekäigu meie presidendi viimasest kõnest. Nimelt väidab president meie julgeolekuküsimuste kontekstis, et arusaam, et “Eesti saaks olla mini-Šveits Venemaa külje all, kuulub juba absurdi rubriiki. Kuidas on üldse võimalik seesuguse enesepettuseni jõuda?” Loomulikult olen presidendiga nõus, et Venemaa on meile täna oht. Aga asi, mis mind isiklikult tema mõttekäigu juures häirib, on lühike ajahorisont, lühike, mõne aasta sisse mahtuv mõtlemine, ning nende agressiivne hukkamõist, kes strateegilisemalt mõtlevad. Meenutagem, et alles mõned aastad tagasi rääkisid meie juhtpoliitikud sõbralikust Venemaast ja nimetasid russofoobideks kõiki neid, kes nägid Venemaas ohtu. Selline lühike mõtlemine ei vaja tõesti eesmärke, vaid ainult meetodeid, et oma praegust olekut tagada. Strateegilise mõtlemise puhul ei naeruvääristaks me sellist soovi, sest Venemaa jääb ju meie kõrvale alatiseks, ning meie kui väikeriigi ideaal peakski olema neutraalsus, ning kui me maailma saame kusagile poole tüürida, siis peaks see olema just rahu.

Selline lühike mõtlemine ongi minu arvates üks esindusdemokraatia puudusi, mida rahvaalgatusega kompenseerida saaks. Rahvaalgatuse taaskehtestamisega saame me kindlaks teha, kas olemegi rahul olukorraga, mis meid hääbumiseni viib. Kui oleme, siis teame, et oleme selle otsuse teinud tõesti meie ise, mitte Michael Wolf või keegi, kelle nimegi me ei tea.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!