Minu põlvkonna unistuste purustamine ehk “Muumia tagasitulek”

Eesti peaminister Jüri Ratas ja Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker. Foto: Scanpix

Laulva revolutsiooni käigus taastasime me oma arust rahvusriigi, kuid nüüd on rahvuslusest saanud kuritegu, eestlusest häbiasi ja omariiklusest mineviku jäänuk, asemele on tulnud globaliseerumine, multikultuursus ja Euroopa föderaliseerumine, kirjutab rahvuslane ja ajakirjanik Jüri Kukk, kelle sõnul etendub stsenaarium “Muumia tagasitulek”.

Olen sellest 50+ põlvkonnast, kes sündis nõukogude ajal, võttis aktiivselt osa laulvast revolutsioonist ja kellest on nüüd saanud paremäärmuslaste, rassistide ja igasugu (kseno-, homo- jne) foobide mandunud seltskonna liige. Ega me nõukaperioodil nii väga vabadusvõitlejad polnudki, enamik meist käis ka komsomolist läbi, aga kommunistliku propaganda absurdsust, naeruväärsust ja vasturääkivust märkasime me küll ja esimeste perestroikailmingutega läksime kohe kaasa, kuni meie ees avanes reaalsus, või vähemalt kaunis illusioon. Pikka aega oli meie ideaaliks Lääne ühiskond, vabadus ja demokraatia, kuni me saime järsku aru, et meid on petetud – õigemini, et me olime ise naiivsed, sest see, mille Läänes eest leidsime, oli seesama Nõukogude Liit, ainult ilma raudse eesriideta ja tohutu kaubarohkusega. Kõik muu oli sama, ainult märgatavalt paremini peidetud kui Nõukogude Liidu näkku karjuvad valed ja lollused. (Absurdistani nime saanud sotsialistlik Rootsi, kus häbenetakse riigilippu, kirjutatakse ümber lasteraamatuid, tehakse soovõrdõiguslikku lumekoristust ja soovitakse nekrofiilia legaliseerimist, on lasknud juba maskil langeda ja paljastanud oma võika näo).

Ennekõike saime aru sellest, et kapitalism ja ärastamine on sünonüümid. Jah, peab tunnistama, et käsumajanduselt turumajandusele üleminek toob alati kaasa algupärase džunglikapitalismi, aga edasi pole asi paremaks läinud – kogu Lääne turumajandus on paraku nüüdseks mandumas projektide kirjutamise kaudu eurofondidest raha lunimiseks, riigi süvenevaks kontrolliks majanduse üle ja sotsialistlikuks hüvede jaotamise süsteemiks, mille krooniks on meeste-naiste võrdõiguslikkuse nimel nõutav sooline tasakaal firmade nõukogudes-juhatustes ehk soolise võrdsuse võimutsemine ärivaistu üle.

“Vennalik suudlus”. Vene kunstniku Dmitri Vrubeli seinamaal (fragment), mis kujutab Nõukogude Liidu juhi Leonid Brežnevi ja Ida-Saksa kommunistliku juhi Erich Honeckeri kirglikku suudlust. Foto: Scanpix

Praeguseks oleme kogenud, et Lääne ühiskond pole vaba – oleme saanud põlvili paiskava déjà vu laksu. Vabana tundsime ennast taasiseseisvuse esimestel 10–15 aastal, sest erimeelsustest hoolimata sai igaüks rääkida seda, mida mõtles, Euroopa Liitu astumisega aga tuli üha enam peale tunne, et oleme olnud naiivsed, petta saanud, et kõik see on juba nähtud ja pole see, mille nimel sai Balti ketis seistud. Esimese asjana nimetaksin ma ühe ja ainsa Tõe tagasitulekut, mis varem kandis nime “kommunismiidee”, nüüd aga “multikultuursed euroopalikud väärtused” (on olemas ka tõelised euroopalikud väärtused). See Tõde teisi ei tunnista, kuid paraku mitte võõraste pakutavate “ainutõdede” vastu, vaid oma, Euroopa Liidu ühiskonna sees. See Tõde nimetab vihakõnelejaks igaühe, kes temaga ei nõustu.

Minu jaoks on vabadus alati tähendanud südametunnistuse- ja sõnavabadust – ma võin arvata, mida soovin ja selle ka välja öelda, välja arvatud see, mis läheb vastuollu üldiste moraalinormidega ja seadustega. Kellelgi pole õigust mulle võõraid ideid pähe pookida! Hea näide Lääne demokraatiapuudest on siin geid ja homoagenda. Mul pole midagi geide vastu, olgu nad olemas ja kui ühiskond toetab, siis ka abiellugu. Aga mul peab olema õigus neist ükskõikselt mööda minna ja õlgu kehitada, või ka naeratada – tore, et olete üksteise leidnud. Kuid mitte kellelgi pole demokraatlikus riigis õigust sundida mind tingimata nende juurde minema ja neid õnnitlema; mind ei saa sundida minema neile geiparaadil toetust avaldama ja keegi ei tohi mind sundida rääkima oma lastele, et peres ei peagi ainult issi-emme olema, võib olla ka kaks issit ja mis oluline, kool ja ühiskond ei tohi lapsevanematest sõltumatult neile geiõpet anda – aga piltlikult öeldes see kõik nii juba käib. Geimaailma surutakse jõuga peale, mis pole ainult terve mõistuse, vaid ka Looduse ning demokraatia vastu! Igale perverssusele inimõiguse nime andmine pole demokraatia, vaid inimsuse määrimine!

Pagulasteema on veel hullem, see on täiesti pea peale pööratud ja täielik Nõukogude aja déjà vu. Noorte poliitikute põlvkond justkui ei teaks, et meie nägime oma nooruspõlves pealt, kuidas Eestisse tulnud “vennasrahvad” said kohe korteri, kuidas meie asulad ja linnaosad muutusid võõrkeelseteks, kuidas suruti peale vene keele õppimist, kuidas väideti, et me peame olema internatsionalistid ja neid sõbralikult vastu võtma. Rõivas, Pevkur, Saar ja Tsahkna ei raja ka täna oma kodu Lasnamäele või Ida-Virumaale, sest nad näevad, et seal pole eesti keelt ja meelt ollagi, aga ikka karjuvad nad võõrastele: “Welcome!” Me näeme-kuuleme igas kaubanduskeskuses, kuidas teenindajad ei suuda eesti keeles vastata, aga võimu kõige kõrgemal tasemel räägitakse süürlaste juba etteteadvalt edukast lõimimisest. Meie põlvkond teab oma kogemusest, et sellest ei tule midagi välja, me saame suure seltskonna meid vihkavaid ja siinsele ühiskonnale vilistavaid tegelasi – kuigi nõukogude ajal toodud võõrad hakkasid vähemalt kohe tööle. Nüüd saabuv seltskond seda ei tee, ja keegi neid selleks ka ei sunni, pigem neid poputatakse ja poliitkorrektsusega kasvatatakse neis karistamatust,  vastutustundetust ja kõikelubatavust, seda riigi tasemel. Samas pole suur osa oma Eesti ühiskonnast, kelle loodud väärtused võõrastele pillatakse, jõukusele veel ligilähedaseltki saba peale astuda saanud.

Kogu pagulaspoliitikat saadab suur valede meri, mis ei jää alla brežnevlikule propagandasolgile. Räägitakse õnnetutest sõjapõgenikest, kuid telepilt näitab, kuidas igati elujõus sõdurirühiga mehi Vahemere paatidest laevadele tõstetakse, ja järgmises kaadris jalutavad need hästiriietatud logardid tänapäevaste nutiseadmetega lobisedes juba Saksamaa linnade tänavatel! Iga pagulastega seonduvat asja väänatakse võimalikult ilusaks, kõverpeeglis nähtavast ei räägita üldse ja võõrastega paratamatult kaasnevast negatiivsest taustast rääkiminegi on kuritegu! Vahel tahaks lausa karjuda – kuulge, võimuoinad, see on juba sotsialismiajast nii tuttav pilt, meil pole teie selgitavaid subtiitreid vaja! No tõesti ei saa aru, mis sunnib neid uue põlvkonna poliitikuid nii komparteilikult otse näkku valetama! Nõukogude ajal käisid meie kompartei keskkomitee mehed Moskvas aru andmas ja sealsed tähtsad ninad käisid siinseid satraape õlale patsutamas – no kui näed Merkelit Rõivasega või Junckerit Ratasega sel moel kohtumas, on see sotsialismiaja pilt üksüheselt tänapäeva üle toodud! Kõik need põhjendused, kuidas me peame pagulasi vastu võtma, et Euroopaga solidaarne olla, ja kui palju on Euroopa Liit meile andnud, on copy-paste teisest suurest liidust. Isegi Brexitit hukkamõistva avalduse vastuvõtmine Europarlamendis, kus kõik püsti tõusid ja juhtide sõnadele aplodeerisid, tundus, et see oli justkui NLKP kongressilt üle võetud.

Nõukogude liider Mihhail Gorbatšov suudlemas Ida-Saksa juhti Erich Honeckeri 21. aprillil 1986. Foto: Scanpix

Täpselt 30 aastat tagasi pidasime maha eduka võitluse fosforiidikaevandamise vastu ja võitsime, panime omad Quislingid ja Kremli paika. Nüüd räägivad uue põlvkonna Quislingid sama juttu ja Brüssel utsitab takka. Väidetakse, et nüüd olevat parem tehnoloogia ja Eestit Nauruks ei muudeta – muide, ka Fukushima tuumajaama tehnoloogia oli kaasaegne. Ja mis tehnoloogia see on, mis kaevandades põhjavett ohtu ei sea? Kuigi ajakirjanik Katrin Lust hõiskas, et fosforiidist teenitava rahaga võiksime lumekahurid kogu aeg töös hoida ja Otepääl aasta otsa talialasid harrastada, on peaaegu kindel, et maavaradest saadavast tulust siia suurt midagi ei jää – ilma väliskapitalita sellist asja ette ei võeta ja seda, mida võõrfirmad meie rahaga teevad, näeme kasvõi Swedbanki näite varal, kelle tuludest ei saa riik midagi, kõik rändab emamaale.

Ja kõige hullem on mõistagi see, et oma arust me taastasime rahvusriigi, kuid nüüd on rahvuslusest saanud kuritegu, eestlusest häbiasi ja omariiklusest mineviku jäänuk, asemele on tulnud globaliseerumine, multikultuursus ja Euroopa föderaliseerumine. Eestlusest ja selle säilitamisest räägitakse suuri sõnu, aga tehakse vähe tegusid ja needki on vaid dekoratsioonide püstitamine, põhitöö aga käib rahvusriigi alustalade ja vundamendi lammutamise kallal, millest tekkinud kolinat nimetatakse uue Euroopa ülesehitamiseks.

Sellist juttu võiks pikalt jätkata, aga pole mõtet – meie taasiseseisvumisunistustest on saanud õudusunenägu, Euroopa Liit võtab üha enam Nõukogude Liidu näo, “Näljamängud” astuvad kinolinalt maha ja paljude filmide lemmikteema ehk ajupestud zombid on Lääne ühiskonda vallutamas. Kui aga filmikunsti juures ka lõpetada, siis on kaks filmi, “Muumia” ja “Muumia tagasitulek”, kus ülesärganud pahalasele tehakse esimeses filmis lõpp, teises aga tuleb ta tagasi ja talle tuleb veel kord ots peale teha. Meie oleme hetkel “Muumia tagasitulekus”, nentides, et koletis on naasnud ja on vaja taas võitlusesse söösta.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!