2017. aasta mais tuli Pariisis kokku konservatiivsete teadlaste ja intellektuaalide rühm, keda ühendas mure Euroopa praeguse vaimse, kultuurilise ja ühiskondliku seisukorra ning võltsreligiooni tundemärke ilmutava nn Väär-Euroopa türannia pärast. Kohtumise tulemuseks on Pariisi manifest “Euroopa, millesse tahame uskuda”.

2017. aasta mais tuli Pariisis kokku konservatiivsete teadlaste ja intellektuaalide rühm. Neid ühendas ühine mure Euroopa poliitika, kultuuri, ühiskonna, kuid eelkõige Euroopa meelsuse ja identiteedi seisukorra pärast. Euroopa tsivilisatsiooni tohutusuur pärand on hävimas eksituste, enesepettuse ja ideoloogilise moonutuse tõttu.

Selle asemel, et abitult käsi laiutada või lisada ohtrale kirjandusele veel üks köide, mis diagnoosiks „lääne allakäiku“, usuvad Pariisi kohtumisest osavõtjad, et oluline on seda teha avalikult. Nad väljendasid oma kiindumust „tõelise Euroopa“ vastu ja tegid seda põhjustel, millest kõik võivad aru saada. Seda tehes oli esmalt vaja anda ülevaade tõelisest Euroopast, mis jääb varjatuks meie ajastul moes olevate abstraktsioonide all.

Tulemuseks on Pariisi manifest „Euroopa, millesse tahame uskuda“ („A Europe We Can Believe In“), mis on mõeldud äratuskellaks, et uuendada arusaama Euroopa tõelisest hingest ja võtta see omaks. See on ka kutse Euroopa rahvastele, et nad võiksid kiirelt taastada oma parimad traditsioonid ning luua koos rahumeelse, lootusrikka ja suursuguse tuleviku.

Liitu meiega selle kinnituseks!

7. oktoober 2017, Pariis

 

Pariisi manifest

EUROOPA, MILLESSE TAHAME USKUDA

 

1. Euroopa on meie kodu

Euroopa kuulub meile ja meie kuulume Euroopasse. Need maad on meie kodu, teist sellist meil pole. Raske on leida sõnu, mis oleksid väärilised põhjendama või õigustama, miks me Euroopat kalliks peame. See on jagatud ajalugu, lootus ja armastus. See on meile omane viis, paatose ja valu hetked.

See on inspireeriv lepitusprotsessi kogemus ja jagatud tuleviku lubadus. Need tavapärased maastikud ja sündmused on meie jaoks laetud erilise tähendusega, kuid seda mitte teiste jaoks. Kodu on koht, kus kõik on tuttav, kus meid tuntakse ära, ükskõik kui kaugele oleme rännanud. See on tegelik Euroopa – meie hinnaline ja asendamatu tsivilisatsioon.

2. Meid ähvardab Väär-Euroopa

Euroopat ähvardab ta enda väärarusaam oma tähtsusest ja rikkusest. See Väär-Euroopa kujutleb end täiusliku tsivilisatsioonina, mõistmata, et ta röövib meie kodu. See vale tugineb autentsete väärtuste moonutamisele ja liialdustele, olles sealjuures pime omaenese vigade ees.

3. Väär-Euroopa on utoopiline ja türanlik

Väär-Euroopa patroonid on vältimatu progressi ebausust nagu ära nõiutud. Nad usuvad: ajalugu on nende poolel, ja see usk muudab nad üleolevaks ja põlglikuks. Nad on võimetud tunnistama puudujääke rahvusjärgses ja kultuurijärgses maailmas, mida nad ehitavad. Veelgi enam, nad ignoreerivad inimlike tõekspidamiste allikaid, mida nad on ise kalliks pidanud – neidsamu, mida väärtustame meiegi.

Väär-Euroopa patroonid on vältimatu progressi ebausust nagu ära nõiutud. Nad usuvad: ajalugu on nende poolel, ja see usk muudab nad üleolevaks ja põlglikuks. Nad on võimetud tunnistama puudujääke rahvusjärgses ja kultuurijärgses maailmas, mida nad ehitavad.

Nad ignoreerivad, isegi eitavad Euroopa kristlikke juuri. Selle kõige juures tunnevad nad muret moslemite solvamise pärast, keda nad kujutavad ette rõõmsalt vastu võtmas nende ilmalikku multikultuurset vaateviisi.

Olles üdini eelarvamuslik, ebausklik ja ignorantne, on Väär-Euroopa lämmatav oma enesekiitusliku eriarvamusega, pimestatud nägemustega utoopilisest tulevikust. Ja loomulikult on seda tehtud vabaduse ja tolerantsuse nimel.

4. Me peame kaitsma tõelist Euroopat

Oleme jõudnud tupikusse. Euroopa tuleviku suurim oht ei ole Vene avantürism ega ka moslemite immigratsioon. Tõelist Euroopat ohustab hoopis Euroopas vohav väär, lämmatav mõtteviis. Meie rahvaid ja jagatud kultuuri õõnestatakse illusioonide ja enesepettustega, milline Euroopa on ja peaks olema. Me tõotame sellele vastu seista. Me kaitseme, toetame ja võitleme tõelise Euroopa eest, selle Euroopa eest, kuhu me kuulume!

Euroopa tuleviku suurim oht ei ole Vene avantürism ega ka moslemite immigratsioon. Tõelist Euroopat ohustab hoopis Euroopas vohav väär, lämmatav mõtteviis.

5. Solidaarsus ja kodanikulojaalsus ärgitavad aktiivselt osalema

Tõeline Euroopa eeldab ja ergutab poliitilises ja kultuurilises ühiselus aktiivset kaasalöömist. Euroopa ideaal on solidaarsus, mis põhineb kõigi jaoks kehtiva seadusega nõustumisel, kuid mis on selle nõudmistes piiratud. See nõusolek ei ole alati võtnud esindusdemokraatia vormi, aga meie kodanikulojaalsuse traditsioonid peegeldavad fundamentaalset nõusolekut meie poliitiliste ja kultuuriliste traditsioonidega, ükskõik mis vormis.

Minevikus võitlesid eurooplased selle nimel, et poliitilised süsteemid oleksid osalemisele rohkem avatud, ja me oleme uhked selle üle. Isegi kui nad tegid seda mõnikord avaliku mässu teel, kinnitasid nad soojalt, et hoolimata ebaõiglusest ja ebaõnnestumistest on selle kontinendi rahvaste traditsioonid meie omad. Säärane pühendumus reformideks muudab Euroopa kohaks, kus hinnatakse üha rohkem õiglust. Edumeelne vaim on sündinud armastusest ja lojaalsusest kodumaa vastu.

6. Kohustus vastutada tuleviku eest

Euroopa ühtsuse vaim lubab meil avalikus sfääris usaldada teisi, isegi siis, kui oleme võõrad. Euroopa linnade avalikud pargid, keskväljakud ja laiad peatänavad väljendavad Euroopa poliitilist vaimsust: me jagame oma ühist elu ja res publica’t.

Me eeldame, et meie kohustus on võtta vastutus meie ühiskonna tuleviku eest. Me pole passiivsed subjektid, keda valitsevad despootlikud jõud, olgu need kas pühad või ilmalikud. Me ei põlvita vääramatute ajaloojõudude ees. Eurooplaseks olemine tähendab omada poliitilist ja ajaloolist toimejõudu. Oleme oma jagatud saatuse autorid.

7. Rahvusriik – Euroopa tsivilisatsiooni tunnus

Tõeline Euroopa on rahvaste kogukond. Meil on oma keeled, traditsioonid ja piirid, kuid oleme alati tunnustanud sugulust üksteisega, isegi siis, kui oleme olnud vastuoludes või koguni sõjas.

Selline ühtsus mitmekesisuses näib meile loomulik. Ometi on see märkimisväärne ja hinnaline, sest see pole ei loomulik ega vältimatu. Ühtse mitmekesisuse kõige tavalisem poliitiline vorm on impeerium, mida Euroopa sõdalastest kuningad üritasid peale Rooma impeeriumi langemist taaselustada. Impeeriumivormi taastamisahvatlus on kestnud, kuid rahvusriik valitseb endiselt – poliitiline vorm, mis ühendab suveräänsust rahvaga. Sellest tulenevalt sai rahvusriigist Euroopa tsivilisatsiooni tunnus.

8. Euroopa ühtsus ja kosmopoliitsus

Rahvuslik kogukond on uhke, et ta reguleerib end ise omal moel. Tihtipeale ka kiites oma suurepäraseid kunsti- ja teadussaavutusi ning võisteldes teiste rahvustega, mõnikord ka lahinguväljal. See on haavanud Euroopat, mõnikord tõsiselt, kuid see pole kunagi ohustanud meie kultuurilist ühtsust. Tegelikult on see isegi vastupidi.

Kuna Euroopa rahvusriigid on muutunud ajalooliselt ühtsemaks ja tugevamaks, muutus ka Euroopa ühine identiteet kindlamaks. Pärast 20. sajandi esimesel poolel toimunud maailmasõdade kohutavat verevalamist tekkis meis veelgi suurem tahe austada meie ühist pärandit. See näitab Euroopa sügavust ja võimsust tsivilisatsioonina, mis on õiges mõttes kosmopoliitne.

Me ei otsi impeeriumi kehtestatud pealesurutud ühtsust. Selle asemel tunnistab Euroopa kosmopolitism, et isamaaline armastus ja kodanike lojaalsus avanevad ka laiemale maailmale.

9. Kristlus lõi Euroopa kultuurilise ühtsuse

Tõelist Euroopat on iseloomustanud ristiusk. Kiriku universaalne vaimne impeerium tõi Euroopasse kultuurilise ühtsuse, kuid tegi seda poliitilise impeeriumita. See on võimaldanud teatud ühiskondlikel osislojaalsustel õitseda ühises Euroopa kultuuris.

Autonoomia, mida nimetame kodanikuühiskonnaks, sai Euroopale iseloomulikuks tunnuseks. Lisaks sellele ei kaasne kristliku evangeeliumiga kõikehõlmav jumalik seadus, seega võib rahvaste ilmalike seaduste mitmekesisust kinnitada ja austada Euroopa ühtsust ohustamata.

Pole juhus, et ristiusu populaarsuse langemisega Euroopas on kaasnenud ka uued jõupingutused, et luua poliitiline ühtsus – raha- ja regulatsiooniimpeerium, mis on kaetud võltsreligioosse universalismiga, mida on loomas Euroopa Liit.

Tõelist Euroopat on iseloomustanud ristiusk. Kiriku universaalne vaimne impeerium tõi Euroopasse kultuurilise ühtsuse, kuid tegi seda poliitilise impeeriumita. See on võimaldanud teatud ühiskondlikel osislojaalsustel õitseda ühises Euroopa kultuuris.

10. Euroopa kristlikud juured

Tõeline Euroopa kinnitab iga inimese võrdset väärikust sõltumata soost, auastmest või rassist. See tuleneb samuti meie kristlikest juurtest. Meie niinimetatud pehmed voorused on ühemõtteliselt kristlik pärand: õiglus, kaastundlikkus, halastus, andestus, rahutegemine, heategevus.

Kristlus tõi meeste ja naiste vahelistesse suhetesse revolutsiooni, ennekõike hinnates armastust ja vastastikust truudust. Abielusideme sõlmimine võimaldab nii meestel kui ka naistel kokkukuuluvuses õitseda. Enamik ohvreid, mida me oma elus toome, toome abikaasa ja laste huvides. Selline eneseandmise vaim on järjekordne kristluse panus Euroopale, mida me hindame, armastame.

11. Kreeka ja Rooma pärand

Tõeline Euroopa saab inspiratsiooni ka klassikalistest traditsioonidest. Me tunneme end ära iidse Kreeka ja Rooma kirjanduses. Eurooplastena püüdleme vägevuse poole, mis on klassikaliste vooruste kroon. Vahel on see kaasa toonud vägivaldse võitluse ülimuslikkuse nimel.

Aga meisterlikkuse saavutamise idee inspireerib Euroopa mehi ja naisi looma ka ületamatult ilusaid muusika- ja kunstiteoseid ning tegema erakordseid läbimurdeid teaduses ja tehnoloogias.  Enesekindlate roomlaste tõsised voorused ning uhke kodanikuosalus ja kreeklaste filosoofilise uurimise vaimsus pole tõelises Euroopas kunagi unustatud. Ka see on meie pärand.

12. Euroopa – rahvaste kogukond

Tõeline Euroopa pole kunagi olnud täiuslik. Väär-Euroopa pooldajad ei eksi, taotledes arengut ja reformi. Alates 1945. ja 1989. aastast on väga palju saavutatud, mida peaksime väärtustama ja austama. Meie ühine jagatud elu on käimasolev projekt, mitte kivistunud pärandkultuur. Euroopa tulevik sõltub siiski meie parimatele traditsioonidele rajatud uuenenud lojaalsusest, mitte võltsist universaalsusest, mis nõuab unustust ja eneseeitust.

Euroopa ei alanud valgustusajastuga. Euroopa Liit ei vii täide meie armastatud kodu. Tõeline Euroopa on ja jääb rahvaste kogukonnaks sellel mandril. Kogukonnaks, mis on küll vahel ägedaltki eristuv, kuid mida ühendab vaimne pärand, mille üle me koos arutame, mida arendame, jagame ja armastame.

Euroopa ei alanud valgustatusajastuga. Euroopa Liit ei vii täide meie armastatud kodu. Tõeline Euroopa on ja jääb rahvaste kogukonnaks sellel mandril.

13. Oht kaotada kodu

Tõeline Euroopa on ohus. Populaarse suveräänsuse saavutused, impeeriumidele vastandumine, ühiskondlikku armastust tulvil kosmopoliitsus, kristlik pärand inimlikust ja väärikast elust, kooselu meie klassikalise kultuuripärandiga – kõik see on käest libisemas. Väär-Euroopa patroonid loovad universaalsetest inimõigustest imiteeritud kristluse ja me kaotame enda kodu.

14. Valevabaduse võidukäik

Väär-Euroopa kiitleb enneolematu pühendumusega inimvabadusele. Kuid see vabadus on väga ühekülgne. See reklaamib end kui vabadus ilma igasuguste piiranguteta: seksuaalne vabadus, eneseväljendusvabadus, vabadus olla „sina ise“.

1968. aasta generatsioon käsitleb neid vabadusi kui väärtuslikku võitu kunagi võimsa ja rõhuva kultuurirežiimi üle. Nad näevad ennast suurte vabastajatena ja nende ülesastumist tunnustatakse kui väärikat moraalset saavutust, mille eest peaks kogu maailm tänulik olema.

Väär-Euroopa kiitleb enneolematu pühendumusega inimvabadusele. Kuid see vabadus on väga ühekülgne. See reklaamib end kui vabadus ilma igasuguste piiranguteta: seksuaalne vabadus, eneseväljendusvabadus, vabadus olla „sina ise“.

15. Ühiskonnas levib individualism, isolatsioon, sihitus

Euroopa nooremate põlvkondade jaoks ei ole reaalsus paraku nii roosiline. Hedonism viib sageli igavuse ja enese sügavalt kasutuna tundmiseni. Inimeste side abielus on nõrgenenud. Seksuaalse vabaduse tormis on meie noorte inimeste sügav soov abiellumise ja pereloomise vastu väga tihti pärsitud. Vabadus, mis muserdab meie südamete sügavaimat igatsust, muutub needuseks.

Meie ühiskond näib liikuvat individualismi, isolatsiooni ja sihituse poole. Vabaduse asemel oleme kukkunud mugavasse tarbija- ja meediapõhisesse kultuuri. Meie kohus on rääkida tõtt: 1968. aasta generatsioon hävitas, mitte ei loonud. Nad lõid vaakumi, mis on nüüd täidetud sotsiaalmeedia, odava turismi ja pornograafiaga.

16. Püüd piirata sõna- ja südametunnistuse vabadust

Samal ajal kui kuuleme uhkest pretsedenditust vabadusest, on Euroopa elu paradoksaalselt üha enam ja põhjalikumalt reguleeritud. Reeglid – mis sageli on koostatud anonüümsete tehnokraatide poolt, koostöös võimsate huvirühmadega – reguleerivad meie töösuhteid, meie ärilisi otsuseid, meie hariduskvaliteeti, meie uudisvooge ja meelelahutuslikku meediat.

Nüüd püüab Euroopa tugevdada kehtivaid eeskirju, mis käsitlevad sõnavabadust, Euroopa põlisvabadust – südametunnistuse vabadust. Nende piirangute sihtmärk pole rõvedus või teised avaliku elu moraalirikkumised. Selle asemel tahavad Euroopa juhtorganid poliitilist kõnet ilmselgelt piirata.

Poliitilised juhid, kes kõnelevad islami ja immigratsiooni ebamugavatest tõdedest, mõistetakse juba eos hukka. Poliitiline korrektsus toob endaga kaasa palju tabuteemasid, mida peetakse talumatuks väljakutseks status quo’le. Väär-Euroopa tegelikult ei julgusta vabaduse kultuuri. See edendab turupõhist homogeenset kultuuri ja poliitiliselt pealesunnitud kooskõla.

Samal ajal kui kuuleme uhkest pretsedenditust vabadusest, on Euroopa elu paradoksaalselt üha enam ja põhjalikumalt reguleeritud. Reeglid – mis sageli on koostatud anonüümsete tehnokraatide poolt, koostöös võimsate huvirühmadega – reguleerivad meie töösuhteid, meie ärilisi otsuseid, meie hariduskvaliteeti, meie uudisvooge ja meelelahutuslikku meediat.

17. Pühendumine multikultuursusele ja võrdsusele

Väär-Euroopa kiitleb ka enneolematu pühendumusega võrdsusele. See eitab diskrimineerimist ja väidetavalt kaasab kõiki rasse, religioone ja identiteete. Tõeline areng on tõepoolest toimunud, aga sellega on kaasnenud utoopiline eraldumine reaalsusest. Viimase põlvkonna jooksul on Euroopa järginud suurejoonelist multikultuursuse eeskava.

Moslemite assimileerumise propageerimist meie kommete ja tavadega, veel vähem meie usundiga, on peetud tõsiseks ebaõigluseks. Meile öeldakse, et võrdõiguslikkusele pühendumine nõuab meilt kõikidelt, et unustaksime kõik aspektid, mis meie arvates muudavad meie kultuuri parimaks.

Paradoksaalselt räägib Euroopa multikultuurne ühiskond, mis eitab oma kristlikke juuri, kristlikust ülemaailmsest heategevuslikust ideaalist jätkusuutmatus ja liialdatud vormis. See nõuab Euroopa rahvalt enesesalgamise pühalikku taset.

Peame kinnitama meie kodumaa koloniseerimist ja meie 21. sajandi kultuuri hiilguse lõppemist – kollektiivset eneseohverdust mingisuguse uue globaalse kogukonna heaks, mis on sündinud rahu ja õitsengu nimel.

18. Väärarvestus

Teemas, millest kõneleme, on palju pahasoovlikkust. Enamik meie ühiskondlikest juhtidest kindlasti eeldab Euroopa kultuuri paremust, mida ei tohi avalikult kinnitada viisil, mis võiksid sisserändajaid solvata. Arvestades seda eeldust, arvavad nad, et assimileerumine toimub kiiresti ja loomulikult.

Vana imperialistliku mõtlemise iroonilise kajana eeldavad Euroopa juhtivad organid, et loodusseaduste või ajaloo näitel muutuvad „nemad“ samasuguseks nagu „meie“ ja et vastupidine on võimatu. Samal ajal on ametlik multikultuursus vastu võetud kui terapeutiline vahend õnnetute, kuid „ajutiste“ kultuuriliste probleemide lahendamiseks.

19. Tehnokraatide türannia üha kasvab

On veel tumedamapoolset pahatahtlikkust. Viimase põlvkonna ajal on üha suurem osa juhtivast klassist otsustanud, et kiirendatud globaliseerumine on nende endi huvides. Nad soovivad luua üleriigilisi institutsioone, mida neil on võimalik kontrollida ilma ebamugavust tekitava suveräänsuseta.

Üha rohkem on selge, et demokraatia defitsiit Euroopa Liidus ei ole pelgalt tehniline probleem, pelgalt bürokraatlik nähe, mida saaks tehniliste vahenditega leevendada. Pigem on säärane defitsiit fundamentaalne pühendumus ja seda kaitstakse innukalt. Vastus kõikidele inimõigusi puudutavatele  küsimustele on tehnokraatlik: alternatiivi pole. Seisame vastamisi veel õrna, kuid tõusuteel oleva tõelise türanniaga.

Üha rohkem on selge, et demokraatia defitsiit Euroopa Liidus ei ole pelgalt tehniline probleem, pelgalt bürokraatlik nähe, mida saaks tehniliste vahenditega leevendada… Vastus kõikidele inimõigusi puudutavatele  küsimustele on tehnokraatlik: alternatiivi pole. Seisame vastamisi veel õrna, kuid tõusuteel oleva tõelise türanniaga.

20. Väär-Euroopa nõrkus

Väär-Euroopa ideed on muutumas ilmselgeks, vaatamata nende partisanide katsetele toetada mugavaid illusioone. Mis kõige tähtsam, Väär-Euroopa on tegelikult palju nõrgem kui keegi oskas arvata.

Meelelahutus ja materiaalne tarbimine ei hoia kodanikuühiskonda pikemas plaanis elus. Kõrgeimate ideaalide püstitamise ja patriootliku uhkuse väljendamise mahasurumine on kaasa toonud olukorra, kus meie ühiskond ei suuda ennast enam kaitsta. Veelgi enam, kaasav retoorika ja umbisikuline majandussüsteem, milles domineerivad rahvusvahelised ettevõtted, ei uuenda kodanike usaldust ega sotsiaalset sidusust.

Peame jällegi olema avameelsed: Euroopa ühiskond on märkimisväärselt narmendamas, et mitte öelda traagiliselt kurnatud. Kui me vaid avame oma silmad, näeme üha tugevamat valitsuse jõu ja sotsiaalse ning haridusliku juhtimise kasutamist. Mitte ainult islami terror ei too relvastatud sõdureid tänavatele. Märulipolitsei on nüüdisajal vajalik, et peatada vägivaldseid proteste ja isegi purjus jalgpallifännide horde. Meie jalgpallifännide fanaatiline lojaalsus on meeleheite märk sügavast vajadusest ühtsustunde järele, mis vastasel juhul poleks Väär-Euroopas täidetud.

21. Muutused ülikoolide hoiakutes

Euroopa intellektuaalne klass kuulub suures osas paraku Väär-Euroopa ideoloogia partisanide hulka. Meie ülikoolid on kahtlemata Euroopa tsivilisatsiooni säravamaid pärleid. Kui igale järgnevale põlvkonnale edastati vanasti eelmiste tarkusi, siis tänaseks loetakse kriitiliseks mõtlemiseks mineviku lihtsameelset tõlgendust kriitilises võtmes.

Euroopa vaimsuse teejuht on olnud intellektuaalse aususe ja objektiivsuse range distsipliin. Kuid viimase kahe generatsiooni vältel on see üllas ideaal muutunud. Askeetlikkus, mis kunagi püüdis vaimu vabastada domineeriva arvamuse türanniast, on sageli muutunud enesega rahulolevaks ja kahtlemata vimmaks kõige vastu, mis on meie enda oma. Säärane kultuurist lahtütlemine on muutunud odavaks ja lihtsaks viisiks olla „kriitiline“.

Viimane põlvkond on seda loengusaalides omajagu praktiseerinud, see on muutunud doktriiniks, dogmaks. Ühinedes selle usutunnistusega, räägitakse sellest kui valgustatusest ja vaimse valiku märgist. Selle tagajärjel on meie ülikoolid muutunud aktiivseteks kultuurihävitusrelvadeks.

22. Asendamatu eliit

Meie juhtivad ühiskondlikud klassid edendavad inimõigusi. Nad töötavad võitluses kliimamuutustega. Nad töötavad globaalselt rohkem integreeritud turumajanduse ja maksupoliitika ühtlustamise nimel. Nad jälgivad soolise võrdõiguslikkuse progressi. Nad teevad meie jaoks nii palju!

Mis vahet on seal tegelikult, mis mehhanismide järgi nad ametisse said? Mis siis kui Euroopa rahvas muutub nende hoole all aina skeptilisemaks?

23. Väär-Euroopa türanniale on alternatiiv

Kasvav skeptitsism on täielikult õigustatud. Tänasel päeval domineerib Euroopas sihitu materialism, mis ei suuda mehi ja naisi motiveerida peret looma ja lapsi saama. Loobumiskultuur jätab järgmise põlvkonna identiteeditundest ilma.

Mõnedes meie Euroopa riikides on piirkonnad, kus moslemid elavad kohalikest seadustest eemal, mitteametlikus autonoomias, nagu oleksid nad pigem kolooniaelanikud kui meie riikide kaasliikmed. Individualism isoleerib meid üksteisest.

Globaliseerumine muudab miljonite inimeste väljavaateid elule. Kui neile vastu vaielda, väidavad meie juhid, et nad töötavad vaid selle nimel, et kohaneda möödapääsmatute vajadustega. Ükski teine teerada pole võimalik ja vastupanu on irratsionaalne. Asjad ei saavat olla teisiti. Need, kes on vastu, kannatavad väidetavalt nostalgia käes, mille eest nad väärivad moraalset hukkamõistu kui rassistid või fašistid.

Kuna ühiskondlik lõhestumine ja kodanike usaldamatus muutuvad järjest nähtavamaks, muutub Euroopa avalik elu vihasemaks, tigedamaks ning keegi ei oska öelda, kuhu see viib. Me ei tohi seda teed jätkata. Me peame Väär-Euroopa türannia kõrvale heitma. On olemas alternatiiv.

Tänasel päeval domineerib Euroopas sihitu materialism, mis ei suuda mehi ja naisi motiveerida peret looma ja lapsi saama. Loobumiskultuur jätab järgmise põlvkonna identiteeditundest ilma.

24. Väär-Euroopa kui võltsreligioosne ettevõte

Uuendus algab teoloogilise eneseteadmisega. Väär-Euroopa universaalsus ja universaalsuse pretensioonid näitavad, et Väär-Euroopa puhul on tegemist kunstliku religioosse ettevõttega, millel on tugevad usutunnistuslikud seisukohad ja ka oma kirikuvanded. See on tugev opiaat, mis halvab Euroopat kui poliitilist keha.

Peame nõudma, et usulised püüdlused jääksid ikkagi usu-, mitte poliitika, veel vähem bürokraatia valdkonda. Selleks, et enda poliitilist ja ajaloolist olemust taastada, on hädavajalik Euroopa ühiskondlik elu taas ilmalikustada.

25. Euroopa peab olema parimas mõttes liberaalne

See tähendab, et tuleb loobuda valelikust keelekasutusest, mis tõrjub vastutuse võtmist ja toetab ideoloogilist manipulatsiooni. Mitmekesisusest, kaasamisest ja multikultuursusest rääkimine on sisutühi.

Tihtipeale kasutatakse sellist keelt viisil, mis iseloomustab pigem meie ebaõnnestumisi kui saavutusi: sotsiaalse solidaarsuse hargnemine on tegelikult sallivuse, kaasamise ja vastuvõtmise märk. See on turunduskeel. Keel, mille eesmärk on pigem varjata reaalsust kui seda valgustada. Me peame taastama püsiva austuse reaalsuse vastu, austama tegelikkust ja fakte.

Keel on delikaatne vahend ja selle kasutamine relvana rikub seda. Me peaksime olema lingvistilise kombekuse patroonid. Hukkamõistmine on märk meie praeguse hetke allakäigust. Me ei tohi taluda verbaalset hirmutamist.

Peame kaitsma neid, kes räägivad mõistlikult, isegi kui arvame, et nende seisukohad on ekslikud. Euroopa tulevik peab olema parimas mõttes liberaalne, mis tähendab pühendumist avalikule arutelule, erinevalt vägivallast ja sundimisest.

26. Vajame uut tüüpi riigimehelikkust

Väär-Euroopa ja selle utoopilise võltsreligioosse piirideta maailma müüdi murdmiseks on vaja uut tüüpi riigimehelikkuse ja uut tüüpi riigimehe mudelit. Hea poliitiline liider seisab konkreetse rahva heaolu eest. Hea riigimees käsitab meie ühist Euroopa pärandit ja meie konkreetseid rahvustraditsioone suurepäraste ja elujõuliste, kuid samas ka habraste kingitustena.

Hea poliitiline liider ei tõrju seda pärandit ega loobu sellest utoopiliste unistuste nimel. Sellised juhid austavad oma rahva tunnustust; nad ei janune rahvusvahelise üldsuse heakskiitu, mis tegelikult on oligarhia avaliku suhtluse aparaat.

27. Rändepoliitikas peaks õppima kogemusest

Tunnustades Euroopa rahvaste eripära ja kristlikku pärandit, ei pruugi me lasta end segada multikultuurlaste kahtlastel väidetel. Sisseränne ilma assimilatsioonita on kolonisatsioon ja sellele tuleb vastu olla. Me ootame õigustatult, et need, kes rändavad meie maadesse, kohanevad meie rahva ja tavadega. Seda ootust peab toetama usaldusväärne poliitika.

Multikultuursuse kuvand on sisse toodud Ameerikast. Ent Ameerika suur sisseränne kasvas 20. sajandi algul. Perioodil, mil majanduskasv oli märkimisväärne, kus praktiliselt polnud heaoluriiki ja kus oli väga tugev rahvusliku identiteedi tunnetus, mille sisserändajad pidid omaks võtma. Pärast suure hulga sisserändajate vastuvõtmist sulgesid ameeriklased pea kahe põlvkonna vältel immigrantidele uksed. Euroopa peab Ameerika kogemusest õppima, mitte võtma omaks kaasaegse Ameerika ideoloogiaid.

Nimetatud kogemus näitab meile, et töökoht on võimas assimileerumismootor, et helde heaolusüsteem võib takistada assimilatsiooni ja et ettevaatlik poliitiline juhtimine tähendab vähendatud sisserännet, mõnikord drastiliseltki. Me ei tohi lasta multikultuursel ideoloogial deformeerida meie poliitilisi otsuseid selle kohta, kuidas kõige paremini teenida ühiskasu, mis eeldab rahvuslikelt kogukondadelt piisavat ühtsust ja solidaarsust, et näha heaolu kui ühisväärtust.

Tunnustades Euroopa rahvaste eripära ja kristlikku pärandit, ei pruugi me lasta end segada multikultuurlaste kahtlastel väidetel. Sisseränne ilma assimilatsioonita on kolonisatsioon ja sellele tuleb vastu olla.

28. Ainult impeeriumid on multikultuursed

Pärast teist maailmasõda arendas Lääne-Euroopa elujõulist demokraatiat. Nõukogude impeeriumi lagunemise järel hakkasid Kesk-Euroopa rahvad oma kodanikutunnet taastama. See on üks Euroopa väärtuslikumaid saavutusi. Kuid see kaob, kui me ei tegele sisserände ja demograafiliste muutustega meie rahvaste seas.

Ainult impeeriumid võivad olla multikultuursed ja selleks muutub ka Euroopa Liit, kui me ei suuda muuta uuendatud solidaarsust ja kodanike ühtsust selleks kriteeriumiks, mida kasutame sisserändepoliitika ja assimilatsioonistrateegia hindamiseks.

29. Vaimse suuruse tunde taastamine

Paljud arvavad ekslikult, et Euroopat vapustavad vaid sisserändega seotud vastuolud. Tegelikult on see vaid üks dimensioon üldisemast sotsiaalsest lagunemisest.

Me peame taastama teatavate ühiskondlike rollide väärikuse. Lapsevanemail, õpetajail ja professoreil on kohustus vormida oma hoolealuseid. Me peame võitlema oskuse kultuse vastu, kui see tuleneb tarkuse, taktitunde ja kultuurilise eluviisi arvelt.

Euroopat ei saa uuendada olemata vastu ülemäärasele egalitarismile ja tarkuse vähendamisele tehniliste teadmiste tasemele. Toetame kaasaegse ajastu poliitilisi saavutusi. Igal mehel ja naisel peaks olema võrdne hääl. Põhiõigusi tuleb kaitsta.

Terve demokraatia vajab aga sotsiaalseid ja kultuurilisi hierarhiaid, mis julgustavad tipptaseme saavutamist ja austavad neid, kes pingutavad ühise heaolu nimel. Peame taastama vaimse suuruse tunde ja austama seda, selleks et meie tsivilisatsioon suudaks vastu pidada ühelt poolt paljalt jõukuse kasvavale võimule ja teiselt poolt vulgaarsele meelelahutusele.

30. Uus konsensus moraalse kultuuri suhtes

Inimväärikus on palju enamat kui õigus olla rahule jäetud, ja rahvusvaheliste inimõiguste doktriinid ei kata kõiki õiglusnõudeid ja heaolu. Euroopal on vaja uuendada konsensust moraalse kultuuri suhtes, et elanikkonda saaks juhtida õilsa elu poole. Me ei tohi lubada, et vale arusaam vabadusest takistaks seaduse mõistlikku kasutamist, et ära hoida pahelisust.

Me peame olema andestavad inimliku nõrkuse suhtes, kuid Euroopa ei saa õitseda ilma et taastataks ühiskondlik püüdlus normaalsele, õigele käitumisele ja inimkonna tippsaavutustele. Väärikuse kultuur kasvab sündsustundest ning kohustuste täitmisest. Me peame uuendama sotsiaalsete klasside vahelist austust, mis iseloomustab ühiskonda ning mis väärtustab kõigi panust.

31. Ka turumajanduses ei peaks kõik olema müügiks

Kuigi me tunnustame vaba turumajanduse positiivseid aspekte, peame me vastu seisma ideoloogiatele, mis tahavad turu loogikat muuta totaalseks. Me ei saa lubada, et kõik on müügiks.

Hästi toimivad turud vajad õigusriigi põhimõtet ja meie õigusriik peaks sihtima tõhusama majanduse poole. Turud toimivad kõige paremini siis, kui need on ühendatud tugeva sotsiaalse institutsiooniga, mis toimib mitteturunduslikul põhimõttel. Majanduslik kasv on küll kasulik, kuid mitte kõige väärtuslikum vara. Turud peavad olema orienteeritud sotsiaalsetele väärtustele.

Tänapäeval ähvardab korporatiivine gigantism isegi poliitilist suveräänsust. Rahvad peavad tegema koostööd, et toime tulla arrogantsete ja mõttetute globaalsete majandusjõududega. Me kinnitame valitsuse võimu mõistlikku kasutamist, et säilitada mittemajanduslikud sotsiaalsed väärtused.

32. Vajadus reformida haridust

Me usume, et Euroopa kultuur ja ajalugu väärivad säilitamist. Paraku meie ülikoolid väga tihti reedavad meie kultuuripärandi. Meil on vaja reformida õppekavasid, et edendada meie ühiskultuuri edasiandmist, selle asemel et õpetada noori kultuuri hülgama. Õpetajatel ja mentoritel on igal tasemel ajaloo edasikandjate kohustus. Nad peaksid olema uhked, et nende roll on olla sild eelnevate ja tulevate generatsioonide vahel.

Peame ka uuendama Euroopa hinnalist kultuuri sellega, et seame ilusa ja suursuguse standardiks ja ei aktsepteeri kunstide alandamist poliitiliseks propagandaks. See nõuab uut põlvkonda patroone. Bürokraatia ja korporatsioonid on näidanud, et nad on halvad kunstidehaldurid.

33. Abielu ja perekond kui ühiskonna alus

Abielu on kodanikuühiskonna vundament ja mehe ning naise vahelise harmoonia alustala. See on intiimne side, mis saavutatakse leibkonna säilitamise ning laste kasvatamise teel.

Me kinnitame, et meie üks kõige põhjapanevamaid rolle nii ühiskonnas kui inimestena on olla emad ja isad. Abielu ja lapsed on terviklik pilt inimeste õitsengust. Lapsed vajavad ohverdusi nendelt inimestelt, kes nad ilmale toovad. See ohverdus on üllas ja väärib austust. Me toetame mõistlikku sotsiaalpoliitikat, et julgustada ja tugevdada abielu, sünnitamist ja laste kasvatamist.

Ühiskonnal, mis ei tervita laste olemasolu, pole tulevikku.

Abielu on kodanikuühiskonna vundament ja mehe ning naise vahelise harmoonia alustala. … Me kinnitame, et meie üks kõige põhjapanevamaid rolle nii ühiskonnas kui inimestena on olla emad ja isad.

34. Populism kui mäss Väär-Euroopa türannia vastu

Tänasel päeval valdab Euroopat niinimetatud populismi tõusu tõttu suur ärevus, kuigi selle mõiste tähendust ei määratleta kunagi ning seda kasutatakse enamjaolt sõimusõnana.

Meil on omad kahtlused. Euroopal tuleb pigem tugineda oma traditsioonide sügavale tarkusele, mitte keskenduda lihtsustatud loosungitele ja vaenu tekitavatele emotsionaalsetele üleskutsetele.

Siiski tunneme, et seda uut poliitilist nähtust võib kujutleda kui tervemõistuslikku mässu Väär-Euroopa türannia vastu ja seda sildistatakse „antidemokraatlikuna“ nagu ükskõik missugust ohtu tema status quo’le ja moraalse seaduspärasuse monopolile. Niinimetatud populism vastandub valitseva võimu diktatuurile ja seda õigustatult. See on märk, et isegi meie alla käinud ja vaesunud poliitilise kultuuri keskel võib Euroopa inimeste ajalooline olemus taassündida.

35. Meie tulevik – tõeline Euroopa

Me lükkame tagasi väite, et meil puudub mõistlik alternatiiv kunstlikule, hingeta ühendatud turule, riikidevahelisele bürokraatiale ja libedale meelelahutusele. Leivast ja tsirkusest ei piisa. Vastutustundlik alternatiiv on tõeline Euroopa.

36. Ühinegem, et tõrjuda utoopilised fantaasiad!

Praegusel hetkel palume kõikidel eurooplastel endaga ühineda, et tõrjuda utoopilised fantaasiad piirideta multikultuurilisest maailmast. Me armastame oma kodumaad õigustatult ja püüame oma lastele edasi anda kõik üllad asjad, mille oleme ise pärandiks saanud.

Eurooplastena jagame ühist pärandit ja see pärand palub meil elada Euroopa rahvastena koos ja rahus. Uuendagem riiklikku suveräänsust ja taastagem ühise poliitilise vastutuse väärikus Euroopa tuleviku heaks.

Allakirjutanud:

Phillipe Bénéton (Prantsusmaa)
Rémi Brague (Prantsusmaa)
Chantal Delsol (Prantsusmaa)
Roman Joch (Tšehhi)
Lánczi András (Ungari)
Ryszard Legutko (Poola)
Roger Scruton (Ühendkuningriik)
Robert Spaemann (Saksamaa)
Bart Jan Spruyt (Holland)
Matthias Storme (Belgia)

Tõlkinud Virgo Agan, toimetanud Tiia Raudma, Andres Langemets ja Veiko Vihuri

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Aidake viia meie jõulukampaania eduka lõpuni! Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€! Täname!