See, mis Balti riikides emigratsiooni osas toimub, paneb mõtlema, kas tegu ei ole mitte teistkordse ja sedapuhku oluliselt peenekoelisemalt teostatud küüditamise ja uuskolonialismiga.
Nagu ülaltoodud kaardil kajastatud väljarändeprognoosist nähtub, on majanduspoliitilised ja muud otsused viinud inimeste massilise lahkumiseni oma kodumaalt. Euroopas on selles osas kõige tumedam tulevik Moldoval, millele järgnevad Leedu, Läti ja Eesti.
Vaadates, kui ulatuslikult on Eesti toetanud teisi riike oma võimekamate inimeste loovutamisega ja sellest neile riikidele tõusva tuluga, siis ei ole sugugi kindel, et oleme Euroopa Liidult saanud rohkem kui sinna panustanud.
Lisaks rahvaarvu drastilisele kahanemisele tuleb mõelda ka immigratsiooni teel populatsiooni struktuuri teisenemisele ja sündimusele, mis muudab pildi veel oluliselt süngemaks. Paralleelselt inimeste kaotamisega minetab rahvastik taasloomise võime ning laguneb kultuuriline terviklikkus.
Väidet, et seda kõike polnud võimalik ette näha, saab seletada vaid kas intellektuaalse peetuse, valelikkuse või nende kombinatsiooniga.