Teadlane ja usklik

Kirik ja taevas. Foto: Bigstockphoto.com

Ühelt Riigikogus töötanud naispoliitikult küsiti, milline on tema suhe religiooniga. Vastus oli ühene: “Kuulge, te räägite astrofüüsikuga!” See tõi talle üsna palju kiidusõnu ning kirikurahvas sai taas kord lugeda sellest, kuidas normaalne inimene ei peaks 21. sajandil enam vaimupimeduses elama.

Teadlasigi on aga erinevaid ja kui hea lugeja valdab kaasaegset rahvastevahelise suhtlemise vahendit ehk inglise keelt, siis võib ta Wikipedia vahendusel tutvuda päris kena nimekirjaga inimestest, kelle jaoks nende huviobjektid ei ole miskit muud kui Looja loodud mateeria. Helilooja Arvo Pärtki on öelnud õigesti: “Helilooja, kunstnik ja kirjanik ei või teha muud kui süüa raasukesi, mis pudenevad Looja laualt.”

Looduseuurimine on nii mõnestki ateistist teinud religioosse inimese. Ühendriikides tegutsev geeniteadlane doktor Francis Collins on mõtisklenud oma kogemustest raamatus “The Language of God: A Scientist Presents Evidence for Belief” (“Jumala keel: teadlane esitab tõendid uskumiseks”) järgnevalt:

“Olen teadlane ja usklik ega leia nende kahe maailmavaate vahel olevat mingit konflikti. Näen DNA-d, kõige elava molekulaarset informatsiooni, Jumala kõnekeelena ja meie oma keha ja kogu looduse elegantsi ja täiuslikkust kui Jumala “projekti” peegeldust.

Ma ei ole alati jaganud sellist perspektiivi. 1970. aastate tudengina olin ateist, kes ei näinud mingit vajadust leida kinnitust mõne tõe olemasoluks väljaspool matemaatikat, füüsikat ja keemiat. Siis aga asusin õppima meditsiini ja olin tunnistajaks, kuidas minu patsiendid suhtusid ellu ja surma oma surivoodil.

Olin sunnitud tunnistama, et minu poolt armastatud teadus oli võimetu vastama sellistele küsimustele nagu “Mis on elu mõte?”, “Miks ma olen siin?”, “Miks matemaatika, hoolimata kõigest, siiski “töötab?””, “Kui universumil on algus, siis kes on selle loonud?”, “Miks on universumi füüsiline koostis nii imelisel moel võimeline looma ja täiustama eluvorme?”, “Miks on inimestel moraalitunnetus?”, “Mis juhtub siis, kui ma suren?”

Olin alati eeldanud, et usk põhineb puhtalt emotsionaalsetel ja ebaratsionaalsetel argumentidel… Ka argumendid vajavad vaimu. Sa pead kuulma muusikat ennast, mitte ainult lugema noote paberilt.”

Doktor Collinsilt on küsitud, kuidas on võimalik ühildada usku ülestõusnud Kristusesse, Loojasse Jumalasse geneetika ja molekulaarbioloogiaga. Geneetikuna ei näe ta evolutsiooniteoorias vastuolu arusaamaga, et elav loodu on saanud alguse iidsetest aegadest ja DNA uuringud näitavad meie seotust kõige eelnevalt eksisteerinuga.

“Olen jõudnud arusaamisele, et teadus ja usk on omavahel imepärases harmoonias. Piibli Jumal on ka genoomi Jumal. Jumala võib leida kirikuhoones või laboratooriumis.”

Uskmatule, veel enam küünilisele inimesele on keeruline midagi selgitada. Mõningad meie eel käinud ususangarid on üldse pidanud sarkastiliste inimeste ümberveenmist ajaraiskamiseks. Küllap peame kasutama võimalust kuulutada sellistelegi Jumala Sõna, unustamata seejuures Kristuse õpetussõnu pärlitest ja nende porritallajatest. Peapiiskop Luuka (Voino-Jasenetski, surnud 1961. a) oli erialalt kirurg. Nõukogude võim arreteeris teda korduvalt ning ta oli neil kordadel ka ülekuulamistel, kus üritati murda nii tema usulisi veendumusi kui inimväärikust. “Uurija” Peters küsis temalt ühel sellistest kordadest: “Öelge, papp ja professor Voino-Jasenetski, kuidas te suudate öösel palvetada, aga päeval inimesi lõikuda?”

Toona veel preester Valentin vastas: “Mina lõikan inimesi nende päästmiseks, aga mille nimel lõigute inimesi teie, kodanik ühiskondlik süüdistaja?”

Järgmine küsimus: “Kuidas te võite uskuda Jumalasse, papp ja professor Voino-Jasenetski? Kas te olete teda näinud, oma Jumalat?”

“Jumalat ei ole ma tõesti näinud, kodanik ühiskondlik süüdistaja. Aga ma olen sooritanud mitmeid ajuoperatsioone ja avanud kolbakaani ega ole seal kohanud ka mõistust. Ja südametunnistust ei näinud ma seal samuti.”

Oma tõekspidamistest usu osas ja kogemustest on andnud tunnistust ka paljud teised teaduskorüfeed. Heal lugejal on kindlasti huvitav neidki lähemalt kuulda:

“Mida enam ma tegelen looduse uurimisega, seda sagedamini peatun hämminguga Looja tegude ees.” (Louis Pasteur; katoliiklane, mikrobioloogia ja immunoloogia isa)

“Lõpmatus universumis avastame lõpmatult täiusliku Mõistuse tegevuse.” (Albert Einstein; füüsik, tõenäosusteooria koostaja)

“Ma olen vapustatud sellest, et inimesed eelistavad ekselda teadmatuses paljude oluliste küsimuste osas, kuigi Jumal on neile kinkinud neile imelise Ilmutusraamatu.” (Michael Faraday; elektriväljade teooria looja, presbüterliku kiriku diakon)

“Vaid pealiskaudne looduseuurimine võib meid viia Jumalast eemale, sügav ja põhjalik uurimistöö, vastupidi, toob Tema juurde tagasi.” (Francis Bacon; filosoof, ajaloolane, empirismi looja)

“On kolme tüüpi inimesi: ühed on saanud tundma Jumalat ja teenivad Teda – need inimesed on mõistlikud ja õnnelikud. Teised ei ole Teda leidnud ega ka otsi – need inimesed on meeletud ja õnnetud. Kolmandad ei ole veel leidnud, ent otsivad – need inimesed on mõistlikud, ent praegu veel õnnetud.” “Kui Jumal ei lükkaks meid aegajalt selili, ei vaataks me kunagi taevasse.” (Plaise Pascal; teoloog, matemaatik, matemaatilise analüüsi, tõenäosusteooria ja hüdrostaatika alusepanija)

“Ma ei suuda mõista teadlast, kes ei tunnistaks Kõrgeimat Mõistust maailmakõiksuse Loojana. Samuti ei mõista ma teoloogi, kes eitab teaduslikku progressi. Religioon ja teadus on õed.” (Werner von Braun, raketiehituse üks alusepanijatest)

“Võrreldes Piibliga on kõik “inimlikud” raamatud, ka kõige parimad, kõigest planeedid, kes saavad oma valguse ja sära Päikeselt.” (Robert Boyle; keemik-füüsik, kaasaegse keemiateaduse üks isadest, kristluse apologeet)

“Nagu religioon, nii ka teadus, otsivad lõppkokkuvõttes tõde ja jõuavad Jumala tunnistamise ja kuulutamise juurde. Esimene esitleb Jumalat kui kõige alust ja algust, teine kui fenomenaalse maailma käsitluse lõplikku kokkuvõtet.” (Max Plank, kvantfüüsika alusepanija)

Lõpetuseks võiks ära nimetada veel mõningad tegutsenud teadlased, kelle jaoks kristlus on olnud argielu ja teadustöö loomulikuks osaks. Hea lugeja võib nende tegelaste kohta leida ise huvi korral erinevat materjali. Et nende ridade autorit ei hakataks kahtlustama ülipimeda keskaja propageerimises, olgu nimetatud vaid mõningad uus- ja uusimal ajal tegutsenud.

Mikolai Kopernik – preester, kanoonik ja astronoom (1473–1543)

Isaac Newton – anglikaan, dünaamika ja mehhaanika asjatundja (1643–1727)

Giuseppe Moscati – katoliikliku kiriku pühak, epidemioloog (surnud 1927)

Ivan Pavlov – ortodoks, füsioloog, Nobeli preemia laureaat (surnud 1936)

Nikolai Berdjajev – ortodoks, eksistentsialismi alusepanija, vabaduse filosoof (surnud 1948)

Pierre Teilhard de Chardin – preester, jesuiit, noosfääri uurija, antropoloog, paleontoloog (surnud 1955)

Igor Sikorsky – ortodoksne teoloog, lennunduspioneer (surnud 1972)

Jacques Maritain – katoliiklik teoloog ja filosoof, neotomist (surnud 1973)

Paul Dirac – Vatikani Teaduste Akadeemia liige, Nobeli preemia laureaat kvantmehhaanika alal (surnud 1984)

Dmitri Lihhatšov – vanausuline, filoloog, kultuuriuurija (surnud 1999)

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.