Meeletult raske ja kurb on jälgida, kuidas Eestis kaob lausa silmnähtavalt terve mõistus ja inimväärikus, asendudes kiiresti totruse, põhimõttelageduse, orjameelsuse ja ülbusega, mõtiskleb ajakirjanik ja rahvuslane Jüri Kukk.
Eesti ei ole seni ratifitseerinud selliseid sätteid Euroopa sotsiaalhartast nagu õigus saada õiglast töötasu ja õigus eluasemele.
Objektiivi raadiosaates arutleb professor Ülo Vooglaid Eesti ühiskonnas kahjuks üha süveneva võõrdumise ja võõrandumise üle.
Marksisti ülesanne on kinnitada nürile kodanlasele: sa oled õnnetu ega oska õigesti elada, sa peaksid elama nagu mina, nautides vabastavat isikupärasust, kammitsematust, seksi, revolutsioonilist kunsti, muusikat ja teadvust laiendavaid mõnuaineid, kirjutab kirjandusteadlane Joonas Konstig.
Just nimelt uute Läänest pärit väärtuste jõuga peale surumises ja mitte neile vastu seismises peitub oht Eesti riigile ja demokraatiale.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) riigikogu fraktsiooni juhi Martin Helme sõnul on kooseluseadus ja kogu homosuhete temaatika veelahkme küsimus ühiskonna jaoks ning erakondade tegelikku palet näitavad teod, mitte retoorika.
Kui püüda kehtivat ideoloogilist süsteemi või korda defineerida ja kategoriseerida, võiks seda pilkamisi nimetada libaliberaalseks (või illiberaalseks) seksuaaldemokraatiaks, kus vabadust ja demokraatiat hinnatakse üksnes indiviidi kehalise, seksuaalse ja soolise eneseteostuse seisukohalt.
Enamik eestlasi saab juba väga hästi aru, et meie võimu-poliitikud ei ela nendega ühes päris-maailmas, vaid neile Brüsselis ettejoonistatud Euroopa kuuleka osariigi mudelis.
Kes pisutki süveneb, peaks märkama, et Eesti ühiskonnas on sassis peaaegu kõik, dialoog on lakanud ning üha enam lepitakse nurgas istumise ja käega löömisega, kirjutab emeriitprofessor Ülo Vooglaid avalikus kirjas politoloog Tõnis Saartsile.
