Mida teab keskmine soomlane Eestist? Mitte eriti palju, kui mõelda, et tihedat suhtlemist on olnud alates viisavabadusest, mis aastal 1997 jõustus. Soomlastel on kõigisse oma naabritesse erinev suhtumine – ühtede puhul on domineerivam emotsioon, teiste puhul praktilisus.
Norras on soomlased hakanud tööl käima, sest seal on paremad palgad.
Rootsit, oma vana valitsejat, nad põlgavad ja kadestavad, ent võrdlevad oma tegemisi sageli sellega, mis seal maal korda on saadetud. Rootsi on viimase ajani olnud soomlastele etaloniks.
Venemaad, oma teist valitsejat, nad pelgavad. Tänu pikaajalistele armastuse ja vihkamise suhtele võivad soomlased pidada end õigustatult idapoliitika parimateks praktikuteks Lääne-Euroopas.
Eesti – tänu sellele pisikesele lõunanaabrile on ka soomlastel võimalik end viimaks tunda "suure vennana" ja miks mitte ka "suure targa valge mehena", kes aborigeene elama õpetab. Ja muidugi käivad nad Eestist toomas endale eluks vajalikke aineid. Ent päris kolonistideks neid ka nimetada ei taha. Samuti on ebaõiglane samastada põhjanaabreid vodkaturismiga. Pealegi ei tea ka eestlased Soomest ja soomlastest eriti palju. Näiteks ei teata sedagi, et tegelikult on Soomes kümneid Eesti sõprus- ja kultuuriseltse ning kümneid tuhandeid estofiile.
Elame üsna rahulikku ja näiliselt igavat kooselu. Tavaliselt ei kajasta Soome meedia Eestis toimuvat muidu, kui seoses alkoholipoliitika ja laevaliikluse sujuvusega. Hiljutisem suurem uudis puudutas eestlastest roolijoodikuid, kes moodustavad veerandi selle kategooria pättidest Soomes. Eestlastest juveelivargad on ilmselt jäänud minevikku, sest sellistest tegudest ei ole vähemalt meedia midagi rääkinud. Narkootikumide transiidimaaks jääb Eesti kahjuks ilmselt ka tulevikus. Kuigi selles vallas oleks võimalik ette võtta küll ebademokraatlikke, ent selle võrra tõhusamaid otsuseid. Näiteks likvideeriti ühes Venemaa asulas narkokaubanduse probleem kohalike elanike algatusel poole tunniga. Sinnamaani olid nad pidanud aastaid kuulama kohalike miilitsaorganite selgitusi vähesest tõendusmaterjalist ja taluma selle surmava hobi levimist vähkkasvajana oma tänavatel. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Väikese kõrvalepõike juurest tagasi päevateema manu. Iltalehti 24. veebruari number avaldas pika loo eesti elust 25 aastat tagasi ja selles avanes üsna trööstitu pilt, vaesunud rahvast, kauboikapitalismist ja džungliseadustest. Selline see olukord ju tegelikult oligi. Kuigi Iltalehti mõningad väited on üllatavad (nagu oleks võinud ka koolisööklatest viina osta ning jalgrattaga ei saanud Tallinnas sõita, kuna see ilmtingimata varastati), tõi see möödaniku päris elavalt esile. Muuhulgas kurtis leht, et see oli aeg, mil soomlaste osas oli väljakulutatud piiramatu jahiluba – s.t soomlase tüssamine ja paljaksvarastamine oli toona väga tavaline. Kahjuks on see tõsi ja liigagi mitme heatahtliku hõimuvelle soov aidata kaasa Eesti taassünnile kadus jäägitult pärast kohtumist ebaausate eestlastega, kelle ainus eesmärk oli vahendeid valimata kiirelt rikastuda. Eestis on elu kahekümne viie aastaga palju edenenud, tõdetakse artiklis, ja loodame, et nii see tõesti ka on.
Sellest ajast eraldab meid nüüd juba veerandi sajandi pikkune distants ning tegelikult käsitleb Soome meedia Eestiga seonduvaid teemasid emotsioonitult, neutraalselt. Ka viimastest presidendivalimistest rääkis meedia soliidseks jäädes vähe, sest rääkida ei olnud praktiliselt suurt millestki peale selle, et presidenditoolile määrati sobivalt käituv euroametnik. Pealekauba oli kogu protseduuriga kaasnev soomlaste jaoks, kes ise presidendi valivad, kõrvalt vaadates enam kui ebasoliidne, et mitte öelda tragikoomiline.
Pean tunnistama, et soomlaste reaktsioon Eesti Vabariigi äsjasele juubelile üllatas mind äärmiselt positiivselt. R-kioskisse päevalehe Helsingin Sanomat järgi suundudes arvasin, et küllap on seal mõni artikkel Eestist ka sees. Veidi võttis aega taipamine, et lehe päis on eestikeelne ja väljaannet avades avastasin, et tegelikult on praktiliselt pool kultuurielule ja välismaal toimuvale on pühendatud Eestiga seotud teemadele. Peakirjutis "Eesti ja Soome on aina lähedasemad" toodi ära nii soome- kui eestikeelsena. Muide, lisaks "Helsingi Sõnumitele" ilmusid muudetud päistega ka "Kalev" (Kaleva) ja "Maaelu tulevik" (Maaseudun tulevaisuus).
"Helsingi Sõnumite" kõiki kirjutisi ei ole võimalik nende rohkuse ja sisukuse tõttu refereerida. Lühidalt olgu öeldud, et kultuurilisa persoonilugu on Kristiina Ehinist, tutvustatakse Trad.Attacki ja 30 kultuurilooga seotud isikut – nende hulgast leiame Arvo Pärdi, F. R. Kreutzwaldi, A. H. Tammsaare, Lennart Meri, Miliza Korjuse, Ilon Wiklandi ja Gustav Ernesaksa. Suurepärane essee on baltisakslastest ja lühem persoonilugu on mehest (professor Lauri Kettunen), kes võitles kogu oma elu selle eest, et Eestit nimetataks ka soome keeli Eestiks, mitte Viroks.
Välisuudistelisa esikaanel on foto Ahti Heinlast ja tema kaubarobotist on lugu järgnevatel lehekülgedel. Saame teada, et Helsingis elab pea 13 000 Eesti kodanikku, kellest eesti keel on emakeeleks umbes kaheteistkümnele tuhandele. HS-i vastutav peatoimetaja Kaius Niemi jagab unustamatuid muljeid laulupeost ja tõdeb, et kahe riigi tööturud on sulanud juba ühte.
"Mida võiksid õppida soomlased eestlastelt?" küsib leht. Koolitusoskust, traditsioonide hoidmist, kokkukuuluvust, töökust, ehitamist ja rekonstrueerimist, leiavad vastajad.
"Mida võiksid õppida eestlased soomlastelt?" küsib leht. Rahulikkust, muusikapedagoogikat, kannatlikkust, avatust, ausust, heatahtlikkust ja klienditeenindust, vastavad Eesti elanikud.
Räägitakse ka Tallinna avalikest saunadest (sellised on Helsingis praktiliselt hääbunud) ja loomulikult laevaliiklusest koos vastava statistikaga.
Aga – Helsingin Sanomat ei oleks nemad ise, kui nad ei räägiks ka kaasaegsetest Eesti noortest (22.02.2018) artiklis "Vanad poliitikud võivad öelda, mida nad tahavad, aga inimesed viivad muudatused läbi." Eestlasest pedagoog Ruth Rappold küsitles möödunud aastal 50 Soome ja 50 Eesti noort ning jõudis arusaamiseni, et tegelikult tahavad mõlema maa noored sallivust ja avatust. 17-aastane Karl Joonas, kes soovib õppida rõivamodelleerijaks, leiab, et "meil on palju konservatiivseid poliitikuid, kelle mõttemaailm on pärit keskajast. See teeb nukraks. Meid on vaid miljon ja on suur privileeg olla eestlane. Milleks vihata teistsuguseid."
Kokandusest huvitatud 18-aastane David arvab, et noortel on võimalik palju õpetust anda vanematele põlvkondadele, kuidas inimestesse suhtuda.
Muusik Benita ja eelnimetatud noored on äärmiselt frustreeritud tagurlikust suhtumisest seksuaalvähemustesse.
Laupäeval said aga Helsingi linnas endale sinimustvalged sallid kaela hobusefiguurid Varsapargis, Kolm seppa eestlastele hästi tuntud Stockmanni ees, Kaubaturu purskkaevufiguur Amanda, raudteejaama kivimehed, ning koguni marssal Mannerheim koos keiser Aleksander II-ga. Senativäljakul asuva hoone fassaadil võis näha trikoloorest värvidemängu ja president Sauli Niinistö tsiteeris oma tervituses Tammsaaret üsna ladusas eesti keeles.
Oleme oma argimelus unustanud üksteise olemasolu erilisuse. Ometigi on meil nii palju ühist. Kui 13. sajandi alguses oleksid Hamburgi-Bremeni kaupmehed ja aadlikud paavsti sõna kuulanud ega rutanud Daugava jõe suuet ning Soome lahe lõunakallast valdama enne Lundi piiskoppi, kellele paavst andis ülesande viia sõnum Ristist Läänemere idakaldale, oleks meie ajalugu olnud palju sarnasem Soomega. Kui idee Eesti ja Soome ühisest riigist (mille üheks promootoriks oli noor Urho Kaleva Kekkonen, üks hõimuliikumise aktiviste) oleks teostunud – kuidas oleksime vastu võtnud 1939. ja 1940. aasta? Soome "Põhjapojad" Eesti Vabadussõjas, hilisem eestlaste Jääkärirykmentti 200 ja eestlastest mereväelased, kes moodustasid Soome mereväe koosseisust tubli kolmandiku, on tõendiks, et oleks koos hakkama saadud küll. Ent enne sõda saavutasid skeptikud nii ühel kui teisel pool Soome lahte ülekaalu.
Keegi ühendriiklasest autor, kes on välja andnud mahuka maailma eri rahvaste tutvustuse koos nende iseärasustega, on selles asetanud eestlased ja soomlased kõrvuti. Seda lõiku alustab ta tõdemusega: "On äärmiselt naljakas kuulata, mismoodi eestlased ja soomlased üritavad teile selgeks teha, kui erinevad rahvused nad on."
Eks ta ole – me oleme nii sarnased ja nii erinevad. "Kalevala" ja "Kalevipoeg", Väinämöinen ja Vanemuine, kantele ja kannel, leipä ja leib, vapaus ja vabadus… Veri on paksem kui vesi. Mujal maailmas soomlast kohates leiame temas tõesti hõimlase. Samamoodi tunnevad soomlased eestlaste suhtes. Sajandeid käidi rannikualadel "sõbrakaupa" tegemas – sõideti paatidel üle lahe teatud kohtadesse vahetama, ostma-müüma. Salapiirituse vedu võib ju selle jätkuks pidada, ent mitte ainult tulivesi ei liikunud veel 1939. aastalgi Soome lahe lainetel.
Mida on eestlastel Soomelt õppida peale eelnimetatu? Kindlasti oskust oma riigikaitset korraldada – selles osas on eestlane veel lühinägeliku suhtumisega. Oskust töökollektiivide siseseid suhteid korraldada. Selles osas on eestlane veel oma ligimesele susi.
Mida on soomlastel Eestilt õppida? Oskust karmides oludes end vee peale nihverdada ja usaldama rohkem oma esivanemate elukogemust kui praegust ametlikku poliitikat. Oskust eraldada sikud ja talled ning läbi näha hundid, kes on end lambanahka riietanud (selles osas on ka armsal eesti rahval muidugi veel pikk tee minna). Oskust avaldada oma meelt, nagu sai näha tõrvikurongkäigul 24ndal selle kuu päeval.
Mõlemale on vaja oskust näha üksteises sugulast. Küll sellist, kellest ei või alati eeskuju võtta, ent kelle kogemusest annab õppida. Muuseas – kui vastab tõele Tallinna Ülikooli plaan kaotada soome keele akadeemiline õpetamine, on see kuritegu nii eesti kui soome keele ja meie ühise kultuuri vastu.
Elagu Eesti ja Soome!