Ajaloolased: Eestis oleks aeg taastada otsedemokraatia võimalused

Laulupidu. Foto: Vikipeedia

Ajaloolased Jaak Valge ja Kaja Kumer-Haukanõmm kirjutavad Postimehes avaldatud põhjalikus artiklis, et muu maailma silmis on Euroopa Liidust saanud mannetuse sünonüüm ning et ühiskondlike pingete kasvamist ja ühiskonna lõhestumist aitaks ära hoida otsedemokraatia võimaluste taastamine.

Viimased kümmekond aastat raskete poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega maadelnud Euroopa Liit või vähemalt suurem osa liikmesriike on neile paraku alla jäänud või jäämas, kirjutavad autorid ning konstateerivad, et osa neist probleemidest on olnud tegevuse puudumise või defektse poliitika, osa pikemate protsesside tagajärg.

Autorite sõnul pole Euroopa Liit kunagi olnud demokraatlik moodustis, ent kui veel kümmekond aastat tagasi võis loota euroliidu demokratiseerumist, siis täna pole isegi arutelu demokraatia rollist Euroopa Liidus.

“[V]iimasel kümnendil on paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides kahanenud usaldus ka oma maa poliitiliste institutsioonide vastu. See polegi imelik, sest läänemaade demokraatia on devalveerunud, ühiskonnale oluliste otsuste tegemise mehhanism on globaliseerumisajal muutunud või muutumas. Sellega samal ajal on poliitiline eliit demokraatia mõistet ähmastanud ning püüab selle tuuma – enamuse võimu põhimõtet – kahtluse alla seada.”

“Euroopa Liit pole kunagi olnud demokraatlik moodustis, ent kui veel kümmekond aastat tagasi võis loota euroliidu demokratiseerumist, siis täna pole isegi arutelu demokraatia rollist Euroopa Liidus.”

Autorite sõnul on võimuladvik ja sellele truud või marksistlikud arvajad levitanud ka Eesti arvamusruumis väiteid, nagu poleks enamusel õigust vähemuste õiguste üle otsustada, nagu lõhestaksid referendumid ühiskonda jne, ent need väited ei vääri pikemat poleemikat, kuna ühiskond koosnebki vähemustest ja näiteks seksuaalvähemuste õiguste üle on viimasel aastal otsustanud enamus rahvahääletusel Iirimaal ja Sloveenias.

“Demokraatliku mõtlemise alus on kõigi inimeste võrdsuse tunnustamine, millega ei sobi autoritaarne ja marksistlik lähenemine, mis seab mingid reeglid või kellegi arvamuse ühiskonna kui terviku hoiaku ees ülimuslikuks,” kirjutavad autorid ja nendivad, et just nagu Nõukogude ajal sai diskussiooni tappa Marxi, Engelsi ja Lenini tihti suvaliselt tõlgendatud kirjakohtadele viitamisega, nii kipuvad tänapäeva alaväärsuskompleksis vaevlevad Ida-Euroopa marksistid argumentide puudusel viitama “euroopalikele” väärtustele, mida samuti omatahtsi tõlgendatakse.

Autorite hinnangul on raske mitte tunnistada Eesti dedemokratiseerumist viimasel kümnel aastal ning eriti alates 2012. aastast, mil on juhitud tähelepanu Eesti demokraatia kitsaskohtadele, nõutud valimisseaduse muutmist ja erakondade riikliku rahastamise lõpetamist, ent saavutused on peaaegu olematud.

“Loomulikult pole meil väga suuri võimalusi muuta globaalseid tendentse,” ütlevad autorid, ent rõhutavad, et siiski on meil võimalik näidata eeskuju ning üritada teadlikult minimeerida ebasoovitavate trendide mõju. Peamise vahendina ühiskonna dedemokratiseerumise pidurdamisel ja demokraatliku kultuuri edendamisel tõstavad nad esile otsedemokraatia, täpsemalt selle sobivate elementide kasutuselevõtu.

“Otsedemokraatia all mõistetakse tavaliselt kodanike kolme õigust: esiteks õigust otsustada referendumitel konkreetse küsimuse või õigusakti üle, teiseks õigust algatada uue õigusakti menetlemine, kogudes nõutava hulga allkirju seda toetava või tagasilükkava referendumi korraldamiseks, ning kolmandaks õigust kutsuda valitud isik ametikohalt tagasi, kui seda nõuab kokkulepitud hulk kodanikke.”

Eesti dedemokratiseerumist oleks raske mitte tunnistada.

“Otsedemokraatia elementide tasakaalukas rakendamine ei ohusta, vaid täiendab esindusdemokraatiat,” selgitavad autorid toonitades, et tegemist pole uue mehhanismiga, vaid seda kasutatakse paljudes riikides, kõige ulatuslikumalt USA osariikides ja Šveitsis, kus referendumid on saanud elulaadiks ning need on aktsepteeritud demokraatliku protsessi olulise osana.

Autorid annavad oma artiklis ülevaate otsedemokraatia toimimisest Šveitsis ning selgitavad, et peamiselt just Šveitsi süsteemist oli inspireeritud ka Eesti Vabariigi esimeses, 1920. aastal vastu võetud põhiseaduses sisalduv regulatasioon, mis nägi ette ulatuslikud otsedemokraatia kasutamise võimalused.

“Eesti Asutav Kogu võttis 15. juunil 1920 vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse ja 2. juulil riigikogu valimise, rahvahääletuse ja rahva algatamise õiguse seaduse, mille alusel sai Eestis rahvaalgatuse korras referendumeid korraldada. Rahvaalgatuse ja -hääletamise sätestamisel ei vaielnud ükski rahvaesindaja kontseptsiooni kui sellise vastu, arutati ainult korraldamise viise,” selgitavad Valge ja Kumer-Haukanõmm, tuues seejuures välja, et eeskujuks oli just Šveits, mille korraldustega oldi hästi kursis.

“Eesti Vabariigi konstitutsiooni järgi oli riigivõimu kõrgeim teostaja rahvas, kes tegi seda rahvahääletusel, rahvaalgatusega ja riigikogu valides. Põhiseaduse muutmise ainuõigus kuulus rahvale.”

1934. aasta riigipöördega rahvalt röövitud algatusõigust pole tänini taastatud, ehkki ka 1992. aasta põhiseaduse järgi on Eestis kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Keerulistel aegadel on eriti oluline, et ühiskond oleks sidus, usaldaks riigi juhte.

Näitena otsedemokraatlikest garantiidest, mis olid 1920. aasta põhiseadusega ette nähtud, toovad autorid välja, et Riigikogus vastu võetud seadused pidid jääma kahe kuu jooksul jõustamata, kui seda nõudis vähemalt kolmandik riigikogu liikmeid ning kui selle aja jooksul kinnitas vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku oma allkirjaga, et soovib sel teemal referendumit, pidi see korraldatama ja eelnõu jõustamine sõltus rahvahääletuse tulemusest.

Samuti oli 25 000 kodanikul parlamendi tegevusest sõltumatult õigus pakkuda rahvahääletusele seadusemuudatust, seaduse tühistamist või uut seadust. Peale mõningate erandite võis rahvas rahvaalgatusega otsustada võtta käsile kõik seadusandlikus korras lahendamist vajanud küsimused.

Artikli kokkuvõttes nendivad autorid, et tänapäeva Eestis ei ole rahval paraku otsedemokraatia kasutamise võimalusi, olgugi, et põhiseaduse kohaselt peaks rahvas olema kõrgeima riigivõimu kandja.

“1934. aasta riigipöördega rahvalt röövitud algatusõigust pole tänini taastatud, ehkki ka 1992. aasta põhiseaduse järgi on Eestis kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Keerulistel aegadel on eriti oluline, et ühiskond oleks sidus, usaldaks riigi juhte. Demokraatlikus pluralistlikus ühiskonnas pole ilmtingimata vaja usaldada kedagi jäägitult või heaks kiita kõiki tema seisukohti. Küll aga on tarvis teada, et riigi juhtpoliitikute esimene ja tähtsaim tegutsemismotiiv on ühiskonna huvid.”

Just see teadmine autorite sõnul praegu puudub ning rahvaalgatusõigus, mis pole küll imemeetod, võiks kutsuda poliitilise eliidi korrale ja liimida laguneva ühiskonna taas kokku. “Rahvahääletusel osalemine ei tähenda mehhaanilist ei-jah-vastust, vaid ühiskonna probleemide selgeks mõtlemist,” selgitavad ajaloolased ja rõhutavad, et nii tuleks riik kodanikele lähemale.

“Pole kahtlust, et rahvaalgatuse taastamine Eestis kaasab otsustamisse enam ühiskonda ja aitab niimoodi kaasa tugeva kodanikuühiskonna kujunemisele, mille vajadusest on kõik poliitikud innukalt pikka aega kõnelnud. Otsedemokraatia töötab kõige paremini väikeses, paindlikus, kõrge sotsiaalse kapitali ja poliitilise kultuuriga ühiskonnas. Ühtlasi loob otsedemokraatia sellist ühiskonda,” võtavad autorid oma sõnumi kokku osutades, et just sellist Eestist me ju tahamegi.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!