Hiina ühe lapse poliitikaga kaasas käivad õudused ei ole tänaseks enam kellelegi saladuseks. Nimetatud poliitikat rikkuvaid vanemaid võib karistada mitmel viisil: alates rahatrahvist kuni sunnitud abordini välja.
Amazon Studios vastselt valminud dokumentaalfilmis "One Child Nation" (Ühe lapse riik) tuuakse üksikasjaliselt vaatajate ette Hiina ühe lapse poliitika hirmuäratavad detailid, vahendab LifeSiteNews.
Režissöörid Nanfu Wang ja Jialing Zhang uurisid, millist hävitavat mõju on aastatel 1980–2015 kehtinud seadused, mis lubasid abielupaaridel saada ainult ühe lapse, avaldanud Hiina kodanikele. Lisaks režissööritööle on Wang ka filmile tekstid peale lugenud ja jagab lisaks filmis käsitletud laiemale vaatele ka enese kogemusi. Peale ise emaks saamist jõudsid talle Hiina ühe lapse poliitika õudused teravamalt kohale. "Lapse saamine oli nagu oma mälestuste sünnitamine," rääkis Zhang New York Timesile.
Nii nagu paljud Hiina pered, lootsid Wangi vanemad saada poisi. "Kui ma sündisin tüdrukuna, panid nad mulle ikkagi mehenime Nanfu lootes, et ma kasvan tugevaks kui mees," räägib ta filmis.
Teatud juhtudel, kui esimene laps oli tüdruk, tohtisid pered saada teise lapse ja seda põhjusel, et Hiina ühiskonnas pole naised suurt midagi väärt. Kui sündimas oli teine tütar, tehti tollele tihti abort või tapeti ära peale sündi.
Filmitegijad rääkisid Hiina külaelanike ja kodanikega, kes kirjeldasid jubedaid sündmusi, mis saatsid ühe lapse poliitikat. Kodanike järele luuras spetsiaalne rakkerühm, kes allumatuse puhul konfiskeeris inimeste vara ja tegi maatasa nende kodud. Live Action News on korduvalt ja laiapõhjaliselt kajastanud, kuidas lubatud laste arvust rohkem rasedaks jäänud naised veeti jõuga sunnitud aborte tegema.
"Neil päevil röövisid valitsusametnikud naisi, sidusid meid sigade moodi kinni ja viisid kuhu vaja," räägib filmis üks toonane ämmaemand. Samal ajal avati hüljatud laste majutamiseks suurel hulgal lastekodusid, mida saatis laiaulatuslik inimkaubandus. Perekonnad, kes rikkusid ühe lapse poliitikat, kogesid kuidas riigiametnikud neilt lapsed ära varastasid ja lastekodudesse müüsid.
Paljud sellised õudused üle elanud inimesed ei taha propaganda ja ajupesu tõttu oma kannatustest rääkida. "Inimesed, kes sellisele poliitikale vastu seisid ja selle tõttu kannatasid – nagu minu ema, minu vanaisa, minu tädi ja onu –, kõik nad räägivad täna, et selline poliitika oli vajalik ja selle tulemused viimaks positiivsed," kirjeldab olukorda Wang.
USA rahvusringhäälingule NPR antud intervjuus selgitas Wang, kui kõikehõlmav oli riigi propaganda. Seda esines nii poplaulude kujul televiisoris kui toidukarpidele kirjutatud loosungitena. "Ühel hetkel sai sellest [uue] normaalsuse osa, nagu seda oli õhk, vesi ja puud," seletas režissöör. "Sa ei pööranud enam sellele [propagandale] tähelepanu, ei esitanud küsimusi, sest see oli alati olemas olnud." Kõik, kellel oli kas õde või vend, pandi häbi tundma.
Kuigi tänaseks on ühe lapse poliitikaid väidetavalt lõdvendatud, pole muutunud suurt midagi. Nimetatud poliitika mõjutab Hiina naisi tänaseni ja nende enesetappude hulk on maailma kõrgeim. Aastakümnete pikkuse poliitika tulemusel tekkinud soolise tasakaalutuse tõttu on jätkuvalt levinud inimkaubandus.
Meestele ei jagu naisi, mis on tekitanud musta naiste- ja tüdrukuteturu, keda laste saamise eesmärgil vägistatakse. Nii naiste kui meeste seas on levinud üksinduse- ja depressiooniepideemia. Maailmal pole Hiinas levinud kannatustest suuremas osas aimugi.
Dokumentaalfilm "Ühe lapse riik" toob vaatajate ette Hiinas toimunud ja tänaseni toimuvad inimõiguste rikkumised ning nende kohutava mastaabi.
Tõlkis Karol Kallas