George Soros. Foto: Scanpix

Multimiljardär George Soros ei tee mingit saladust sellest, et tema fondid on loodud riikide mõjutamiseks või suunamiseks seestpoolt. Ta deklareerib, et tema eesmärk on maailma paremaks muuta. Ta tunnistab, et tal on soov avaldada mõju ja et ajaloosündmustes osalemine pakub talle rahuldust. Tema motiivide ülluses kahtlemine ei kuulu hea tooni juurde ja tänapäeval toob tema kritiseerimine kaasa süüdistuse antisemitismis ja paremäärmusluses, kirjutab Veiko Vihuri.

Ükskord elas Ameerikas päratu rikas valgenahaline ja heas vanuses mees, kes tahtis muuta maailma. Olles finantsmahhinatsioonide abil teeninud tohutu varanduse, lõi ta üleilmse konservatiivsete ühingute võrgustiku ning hakkas nende kaudu suunama konservatiivset pööret paljudes riikides. Ta toetas kirikut ja kristlikke ühinguid, samuti konservatiivseid ja rahvusmeelseid aktiviste. Tema lobitöö tulemusel karmistati abordiseadusi ja piirati immigratsiooni. Kõikjal võis näha tema näpujälgi. Koolilapsedki sõid tal peost, sest ta maksis nende koolitoidu kinni.

Ta oli liberaalse meedia antikangelane, pimeduse ja tagurluse kehastus. Uurivad ajakirjanikud üritasid üksteise võidu paljastada tema seoseid Kremliga. Aktivistid nõudsid tema lobitöö keelustamist. Mõned liberaalsed valitsused pagendasidki tema ühingud riigist.

Maailma esilurjus

See kõlab nagu muinasjutt ja ega see olegi tõsilugu. Siiski, niisugune antikangelane on päriselt olemas, aga ta ei ole konservatiiv. Otse vastupidi, ta on virgunud kapitalist, kes naudib liberaalse meedia heatahtlikkust ning progressiivsed inimesed peavad teda omaks. Tema nimi on George Soros ja temas nähakse heategijat.

Augusti lõpus näitas ETV möödunud aastal valminud BBC dokfilmi „Vandenõutoimikud: Georg Soros – maailma niiditõmbaja?“ Selle tutvustuses öeldakse: „Film uurib, kas vandenõuteooriatel George Sorose ümber on alust või on ta vaenlasekuvand kellelegi kasulik.“

Niisiis on kahtlused Sorose mõju ja tegevuse suhtes juba ette tembeldatud vandenõuteooriateks. Jääb üle uurida vaid seda, kas tegemist on teadliku vaenlasekuju loomisega. Kõnealune dokfilm osutabki sellele, püüdes väita, et antisemiitidest paremäärmuslased vajavad rikka ja mõjuka juudi näol kurjuse kehastust. Film annab sõnumi, et natside ja kommunistide käest Ameerikasse põgenenud Soros on missioonitundega heategija, kes näiteks aitab maksta Ungari laste koolitoidu eest, ent kellest on natsionalistidest poliitikute ja paremäärmuslaste poolt tehtud maailma esilurjus.

Muuhulgas on Sorost süüdistatud migratsiooni õhutamises ja lausa migrantide rahastamises. Filmis lükatakse see väide Sorose fondi esindaja poolt tagasi. „Me ei rahasta [migrandi]karavane. Me rahastame poliitika muutmist,“ ütleb Avatud Ühiskonna Fondi kommunikatsiooniülem Laura Silber, „ja otsime võimalusi, kuidas migratsioonikriisi lahendada.“

No aga mida sellest arvata, kui üks muinasjutuliselt rikas eraisik asutab poliitika kujundamise ja mõjutamise eesmärgil ülemaailmse fondide võrgustiku? Millised oleksid hinnangud siis, kui sarnase võrgustiku looks mõni Vene oligarh või Kremli-sidemetega lääne ärimees? Kui lääneriikides tekiksid hästi rahastatud ühingud, mis hakkaksid edendama näiteks traditsioonilisi pereväärtusi ja paljastama kultuurimarksismi? Kuulen juba vastust: aga Soros seisab ju demokraatia ja inimõiguste eest, ta ajab õiget asja.

Kuid kas avalikkus siis teab, mis asja Soros ajab?

„Mul on soov avaldada mõju“

Tänavu ilmus eesti keeles saksa ajakirjaniku Andreas von Rétyi teos, mille pealkiri „Euroopa sihikul. George Soros. Hunt lambanahas“ kõneleb enda eest. Autor üritab leida vastust küsimusele, mis on Sorose tegevuse tegelik eesmärk. „Pole vaja suurt kujutlusvõimet mõistmaks, et selline laiahaardeline, ülemaailmselt aktiivne võrgustik, mida kontrollib eraisik ja millel on selged poliitilised ambitsioonid, on potentsiaalselt ohtlik. Tohutute rahaliste vahenditega isikul on oluline mõju ulatuslikele poliitilistele arengutele. Seejuures väljuvad tema tegevused suures ulatuses avalikkuse kontrolli alt,“ nendib ta (lk 130).

BBC dokfilmis ei astu Soros ise kordagi kaamera ette, et oma motiive selgitada. Seda teevad tema palgalehel olevad kõneisikud ja stipendiaadid. Aga andkem siiski ka Sorosele sõna. Ta on oma maailmavaatest ja taotlustest kirjutanud hulga raamatuid, osa neist on ka eesti keelde tõlgitud. Veedan mõned õhtupoolikud Sorose teoseid lugedes.

„Ma tahaksin selgitada oma positsiooni. Minu eesmärk on maailma paremaks muuta. … Pean tunnistama, et mul on soov avaldada mõju ja mulle pakub rahuldust ajaloosündmustes osalemine,“ räägib Soros sugugi mitte tagasihoidlikult. „Inimesed suhtuvad õigustatud kahtlusega tegelasesse, kes ajab oma poliitikat, aga ei pea üldsusele aru andma. Sellegipoolest usun ma, et inimkonna ühishuvide eest on tarvis seista ja parem on teha seda ebatäiuslikult kui üldse mitte üritada“ (Georg Soros, Ekslikkuse ajastu. Sõda terroriga ja selle tagajärjed, 2006, lk 9–10).

Soros ei tee ka mingit saladust sellest, et tema fondid on loodud riikide mõjutamiseks või suunamiseks seestpoolt. Ta kasutab selleks kohaliku riigi kodanikke, kes saavad kulutada tema raha nii-öelda heategevuslikul otstarbel. „Minu fondid ei kõhkle sekkumast riikide siseasjadesse – ongi ju demokraatia lõppude lõpuks riigi siseasi –, aga nad teevad seda vastava maa kodanikena. Võrgustik koosneb kohalikest fondidest, mille nõukogu ja büroo koosnevad valdavalt kohalikest kodanikest ja nemad võtavad vastutuse fondi tegevuse eest enda peale,“ kirjutab Soros (Ekslikkuse ajastu,179).

Ekskurss: Avatud Eesti Fond

Sorose võrgustikku kuuluv Avatud Eesti Fond asutati veel enne Eesti riikliku iseseisvuse taastamist, 19. aprillil 1990. Selle veebilehelt võib lugeda: „Me soovime, et Eesti oleks paik, kus kõigil on võrdselt avarad võimalused olenemata sissetulekust, soost, rahvusest, rassist või seksuaalsest orientatsioonist… Selle nimel teeb Avatud Eesti Fond koostööd vabaühenduste, kodanikuaktivistide, ettevõtjate, teadlaste, haridus- ja kultuuriinimeste, meedia, omavalitsuste ja valitsusasutustega.“

Avatud Eesti Fond nimetab ennast heategevuslikuks valitsusväliseks sihtasutuseks, mis arendab avatud ühiskonda Eestis ja mujal. 2019. aastal kuulusid selle nõukogusse Heli Aru-Chabilan, meediaekspert Raul Rebane, Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses Kristi Raik, vandeadvokaat Sven Papp ja ettevõtja Indrek Kasela.

Fondi tegevuse kohta öeldakse järgmist: „Oma tegevussuundade raames algatab ja toetab fond projekte, mis aitavad vabaühendustel, rohujuureliikumistel  ja vähemate võimalustega ühiskonnagruppidel osaleda tulemuslikult poliitikaprotsessides ja -aruteludes. Kesksel kohal on huvikaitse toetamine ja vabaühenduste ning nende võrgustike võimestamine.“

Aga millist huvikaitset toetatakse ja milliseid vabaühendusi „võimestatakse“? 2019. aastal jagas Avatud Eesti Fond ligi 2 miljoni euro eest toetusi erinevatele ühingutele, sellest said MTÜ Oma Tuba (peab veebilehte Feministeerium.ee) – ligi 60 000, SA Inimõiguste Keskus – 80 000, Eesti LGBT Ühing – 80 000 eurot. Huvitaval kombel saavad samad ideoloogilised ühingud raha ka maksumaksjalt, ning valitsuse (sotsiaalministeeriumi) kõrvad on kurdid kriitikale, et raha saamiseks puudub seaduslik alus. Sest eesmärk on ju õilis.

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam kirjutab aastaaruandes: „2019. aasta kevad tuli külm ja konservatiivne, kui laenata väljendit AEFi nõukogu liikmelt, Eesti Välispoliitika Instituudi juhilt Kristi Raikilt. Külma dušina mõjus valimistulemus, mille tulemusena moodustus valitsus, kus kõvahäälset kaalukeelerolli hakkas mängima erakond, kes on avalikult esinenud ksenofoobsete ning rassistlike loosungite ja sõnavõttudega. AEF oli koos teiste ühenduste ja aktiivsete kodanikega väljas Riigikogu avaistungi eel toimunud meeleavaldusel „Jah vabadusele, ei valedele! – kaabu silmini pähe!“, kus seisime demokraatlike väärtuste eest. Toetavat õlga pakkusime ka naiste õiguste eest seisnud Naiste Marsil.“

Niisiis on Sorose fondi näol tegemist ka Eesti sisepoliitikat ja ühiskonnaelu mõjutada püüdva vasakliberaalse ühendusega, mille kasutada on üsna märkimisväärsed summad.

Soros ja süvariik

Loomulikult on teatud maailmavaate ja väärtuste levitamise toetamine üks asi ning rahustuste või migrandikaravanide rahastamine, mida Sorosega seostatakse, hoopis midagi muud. Siiski ringleb kuuldusi ka Sorose koostööst salajaste riiklike struktuuridega.

Andreas von Rétyi kõneleb oma raamatus Sorose arvatavast seotusest või koostööst Luure Keskagentuuriga (CIA) ning osundab ajakirjanik Neil Clarke’i arvamust, et „Soros ei soovi olla täiskohaga CIA agent, kuigi mõned on talle seda soovitanud“ (Euroopa sihikul, lk 89). Von Rétyi möönab, et otsesed tõendid selle kohta puuduvad või on raskesti kättesaadavad, kuid väidetavalt on Soros teinud koostööd CIA kontrolli all olevate organisatsioonidega Washingtonile sobimatute valitsuste kukutamisel.

Kuid miks ometi kritiseeris Soros nii teravalt president George W. Bushi poliitikat, kui nad on paljudes asjades tegelikult samal poolel? „Probleemiks oli pigem Bush’i kohmakas ja lärmakas teguviis, mistõttu torkasid USA ambitsioonid liiga selgelt silma. Soros ja tema organisatsioonid olid aastaid osavalt ja märkamatult töötanud ja laiendanud „vaba maailma“ piire, kuid siis ilmus üks Texase redneck koos oma rikkuritest koosneva uuskonservatiivse „jõuguga“ ja asus kõike hävitama. Soros on aga haritud ja peen mees, kellel on filosoofiakraad London School of Economics’ist, ta on audoktor Oxfordi, Yale’i, Bologna ja Budapesti ülikoolides,“ vahendab Andreas von Rétyi Neil Clarke’i hinnangut (Euroopa sihikul, lk 90).

Tuleme tagasi eespool mainitud dokfilmi juurde. Selles püütakse vaatajat veenda, et Sorose tegevuse puhul varjatud, vandenõuliste eesmärkide otsimine ei aseta kodanikku ühte paati mitte üksnes fašistide-rassistidega, vaid sel võivad olla ohtlikud, lausa surmavad tagajärjed. Vaatajateni tuuakse emotsionaalselt ühe USA sünagoogi ründamise lugu, mille pani toime mees, kes uskus Sorosest halba ja kes vihkas juute. Mitte keegi meist ei taha saada temasuguseks mõrtsukaks, ega ju? Või selle valge rassisti taoliseks, kes sõitis autoga rahumeelsete (?) antifašistide sekka?

Võib vaid imestada, mis on juhtunud kriitilise mõtlemisega ja samuti õigusega esitada küsimusi ühe kulisside taha jääva väga rikka inimese tegevuse kohta, kes ei varjagi, et tahab mõjutada maailma.

Kodanike annetustest tegutsev Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mis esindab maailmavaateliselt vastaspoolt Sorosele ja tema taga olevatele jõududele, on ehtne kodanikuühendus, millel on ühiskonnas kandepinda – ja ometi ei taha liberaalne meedia loobuda vandenõuteooriast, et seda rahastab Kreml. Samal ajal jätab pehmelt öeldes kõvasti soovida maailma eliiti kuuluva rikkuri George Sorose tegevuse läbipaistvus. Aga kuna see on n-ö ideoloogiliselt üllas – vähemalt tema enda sõnutsi –, siis ei ole sobilik küsimusi esitada. Soros on heategija ja punkt.

Omaette küsimus on, mis sunnib Eesti Televisiooni näitama maksumaksja raha eest Sorose ebakriitilist apoloogiat, olgu sellel BBC või mõni muu kaubamärk.