Ameerika Ühendriikides ja lääneriikides laiemalt on läbi oluliste institutsioonide pikalt marssinud* kultuurimarksistid. Kui ei taheta elada "1984" laadis progressiusu-õuduses, tuleb sellise ajuhaigusega kõigi vahenditega võidelda, leitakse Heritage Foundationi mahukas uuringus.
Konservatiivse mõttekoja Heritage Foundationi sisejulgeoleku ja välispoliitika ekspert James Jay Carafano annab oma Substacki veebipäevikus uuringust, mis kannab nime "Kuidas kultuurimarksism ähvardab Ameerika Ühendriike ja millisel viisil sellega võidelda", autoreid intervjueerides lühiülevaate.
Peale Külma Sõda arvasid paljud, et kommunism on saanud lüüa. Nad eksisid.
Ameerika Ühendriikide vasakpoolsed, kes varjavad oma eesmärke näilise sotsiaalse õigluse taha, üritavad hävitada Ameerika vabariigi vundamendi, kirjutada ümber ajaloo, teha ühiskonna taas rassistlikuks, luua uued eelisõigustega klassid ja kontrollida avalikku diskursust, sõjaväge ning kirikuid. Kui marksistlikku mõttevoolu ei hävitata, siis tänased kultuurimarksistid saavutavad midagi, mida Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ei saavutanud: Ameerika Ühendriikide allutamise totalitaarsele, inimeste hinge seest välja söövale ideoloogiale.
Vanad marksistlikud halvad ideed on taas uueks saanud ja mõjutavad nii meie kodumaist rahu kui välispoliitikat.
14. novembril ilmunud uuringu autorid on sotsioloogid ja välispoliitika eksperdid Mike Gonzales ning Katharine Gorka.
Carafano: kuidas on kaasaegsete äärmusvasakpoolsete strateegia erinev traditsioonilisest marksismist?
Gonzales & Gorka: uue kultuurimarksismi tegevuskava ei lähtu enam Karl Marxi algsest plaanist, kus töölisklass pidi süsteemi hävitama ehk Marxi ja Friedrich Engelsi enda sõnadega "esmalt tuleb proletariaadist teha omaette klass, tõugata võimult kodanlased ja allutada riigi valitsus proletariaadi kontrollile".
Uus kultuurimarksism lähtub rohkem Antonio Gramsci kontseptsioonist, mille järgi peavad ideoloogid imbuma olulistesse institutsioonidesse, nende kaudu mõjutama kogu ühiskonda ja "tõstma rõhutute teadlikkust" uue maailmanägemuse ehk narratiivi kuulutamise kaudu.
Kuidas on kultuurimarksismil õnnestunud levida Ameerika Ühendriikidesse?
Alustuseks tuleb vaadata selle mõju haridussüsteemile. Suur osa Ameerika Ühendriikide noorsoost on kasvatatud üles ideede menüüga, mis on otseselt Ameerika Ühendriikide aluspõhimõtete vastu. Neid ei õpetata enam, et kõik inimesed on sündinud võrdsetena, vaid neile taotakse pähe, et mõned inimesed on strukturaalse rassismi tõttu privilegeeritud. Neile ei õpetata enam niivõrd, millised on isikuvabadused, kuivõrd millised on grupiõigused. Neile ei õpetata, et Ameerika Ühendriigid, tänu vabadele turgudele ja varaõigustele on teinud jõukaks rohkem inimesi kui ükski teine riik maailmas. Neile ei õpetata samuti, et meie riik on näinud põlvkondade kaupa vaeva, et viia ellu riigi asutajate ideaal, milleks on "kõik inimesed on loodud võrdseteks". Neile õpetatakse, et Ameerika on süsteemselt rassistlik, et selle seadused on loodud mitte ainult valge ülemvõimluse säilitamiseks. "Valge ülemvõimlus" ei tähenda kultuurimarksistide arust ainult valge rassi väidetavaid eelisõigusi, vaid samuti kõiki lääne traditsioone, käitumiskoode, ühiskonna toimimise reegleid, seaduseid ja norme.
Paljud ameeriklased näevad täna ise oma kodudes, millist ideoloogilist mürki nende lastele koolis sisse söödetakse. Suurem osa ameeriklastest maksab oma laste koolitamise eest tuhandeid dollareid, mille eest pestakse koolides ja ülikoolides nende järeltulijate ajusid
Miks on kultuurimarksism vabale ühiskonnale suureks ohuks?
Sest kommunismi ideoloogilise absolutismi tõttu ei kannata kultuurimarksism enda kõrval ühtegi teist maailmanägemust. See nõuab tsensuuri, mis algas "poliitilise korrektsusega", kuid tänaseks nõuab palju kurjemat sõnavabaduse piiramist, mis omakorda toob kaasa türannia – nagu juhtub marksismiga alati, kus iganes ka seda pole katsetatud.
See karistab teistsuguseid arvamusi lülitades inimesed, kes kultuurimarksismi vastaselt mõtlevad ja räägivad, ühiskondlikust elust välja, mis on "tühistamiskultuuri" nime all tuntud fenomen. Nagu ütles [mõttekoja Claremont Institute'i juht Tom] Klingenstein möödunud aasta septembris peetud kõnes "kui ärklevad kommarid tahavad hävitada meie süsteemi, peame meie hävitama nende oma". Uutel marksistidel, nagu ka vanadel, pole võistlejate suhtes mingisugust halastust. Marxi lemmiktsitaat pärines Johann Wolfgang von Goethe'i "Faustist", kus Mefisto teatas: "Kõik, mis on olemas, väärib hävingut."
Need on põhjused, miks kultuurimarksistid on saavutanud võimu ülikoolides ja muutnud klassivõitluse rassi, sugude ja teiste muutumatute omaduste vaheliseks lahinguväljaks. Nad kasutavad oma võimupositsioone ära mitte ainult ajaloo, vaid reaalsuse enda ümbertõlgendamiseks. Kultuurimarksistid on lisaks asendanud vägivaldse võitluse ajupesuga. Sotsialismist, mis varem jutlustas, kuidas tootmisvahendid peavad olema valitsuse omanduses, on saanud olukord, kus sotsialiste sokutatakse ametikohtadele, mis suunavad, mida üldse toodetakse.
Kuidas kultuurimarksismile peaks reageerima?
Üha rohkem ameeriklasi saab aru, kui sügavale nende kultuuri on tunginud vaenulikud ideed, kuid ei saa veel lõpuni aru, millised on selle pikaajalised mõjud. Nii peaks ameeriklaste esimene ülesanne olema kultuurimarksismi tõusulaine tagasi tõrjumine selgitades inimestele, millised on selliste ideede juured ja tagajärjed. peale seda peame me ühiselt pingutama, et võtta tagasi ühiskondlikud institutsioonid ja avalik ruum. Meie uuringus on antud mitmeid soovitusi, kuidas seda teha.
Kui marksistlikele ideedele otsa peale ei tehta, siis tõuseb Ameerika Ühendriikides lõplikult võimule totalitaarne ideoloogia, mis hävitab vabaduse ja inimeste võimalused paremaks eluks.
*Pikk marss läbi institutsioonide on 1960ndate lõpus Lääne-Saksamaa marksistist üliõpilase Rudi Dutschke'i poolt sõnastatud kontseptsioon, mis lähtus osalt Gramsci ideedest ja tähendab, et süvausklikud marksistid peavad pugema era- ja avalikus sektoris tähtsatesse ametitesse ning Hea Uue Ilma loomise eesmärgil tegema kõik "vana maailma" põrmustamiseks. Objektiiv on kõnealust teemat varem käsitlenud ülevaates ""Sotsiaalsest õiglusest" on saanud õitsev tööstus".
Toimetas Karol Kallas