Signe Riisalo oleks nagu kurjast vaimust vaevatud: kogu aeg upitab mingit sotsiaalselt ja hügieeniliselt võigast seksi, tehes sellest rahvuslikud prioriteedid. Sellel inimesel on teisi ohustav kinnisidee. Tema endaga peaks võib-olla tegelema sotsiaalkindlustusametnik, kirjutab Ivan Makarov.
Mõni päev tagasi toimus vene Postimehe telestuudios äge diskussioon Eduard Odinetsi ja Mihhail Kõlvarti vahel.
Ühelt poolt hüsteeriline samasooliste abielude pooldajast poliitaktivist, teiselt poolt – väärikas iidse kultuuri esindaja, kes, teades väga hästi seadusi ja ajalugu ning loogiliselt arutlev, pani oma oponendi ikka korralikult paika.
Me teame väga hästi, et Eesti pealinn ei olnud viimastel aastakümnetel EV valitsuse direktiivide alandlik täitja, Edgar Savisaare ajal nimetati Tallinnat linna lausa vürstiriigiks. Loomulikult oli venestamine ja Moskva ees lömitamine kurjast, Mihhail Kõlvarti valitsemise ajal vähenes silmnähtavalt kremlimeelsus ja pealinn toetas näiteks Ukrainat nii sõna kui ka materiaalse abiga.
See, et Tallinna võimu juures on palju vene emakeelega alljuhte, ei ole iseenesest mitte mingi ime ega diversioon: kui kohalikel valimistel osalevad ka mittekodanikud ja Venemaa kodanikud, väga paljud neist umbkeelsed, siis pole ka mingi ime, et nad hääletavad rahvus-, õigemini keelepõhiselt. Mina pooldan olukorda, kui Eestis valiksid võimu ikkagi EV kodanikud, nagu Venemaal valivad võimu Venemaa Föderatsiooni kodanikud – siis oleks ka Tallinna linnavõimu keeleline koosseis teine. Ja Venemaa kodanikele jääks nende juba traditsiooniline privileeg hääletada siin Putini ja Jedinaja Rossija poolt.
Aga praeguse valitsuses ja riigikogus toimuva homobakhanaali taustal isegi tundub, et konservatiivsemad venelased suudavad kaitsta Eesti pealinna selle muutmiseks mingiks pede- ja isegi pedoturistide Mekaks. Et intelligentne ja maskuliinne linnapea koos oma atraktiivse ja kena abikaasaga ei luba munitsipaalasutusse lapsi valgustama igat sorti seadustatud perverte.
Kui Mihhail Kõlvart kaitseb meie lapsi selle ohu eest, nii venekeelseid kui ka eesti lapsukesi, siis olgu ta minupoolest linnapea edasi, seda enam et linnavolikogu esimees on sots, üks „abieluvõrdsuse" jõuga toetamist nõudnud Jevgeni Ossinovski.
Sest peab ju säilima mingisugunegi oaas, kus ülekäiguradu ei võõbata vikerkaarevärvilisteks.
Nagu me kõik nüüd veendusime, ei ole ka EV valik kaugeltki mõistlik: tuhandeid hääli on saanud Yana Toom, Mihhail Stalnuhhin ja Peterson ja Ivanov.
Iga päevaga süveneb siiski valijates kahtlus: kas nad ikka valisid õigesti ja kas näiteks EV praegune sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ikka tegeleb sotsiaalsete küsimustega? No kas ta üldse nendega tegeleb? Sotsiaalkaitseministri vastutusvaldkonnas on sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande, laste, perede ja puudega inimeste elukvaliteedi, võrdse kohtlemise ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse küsimused.
See, millega Riisalo pidevalt tegeleb, on kõike muud – psühholoogia, psühhiaatria, anatoomia, füsioloogia ja meditsiiniga seotud mengeliidsed eksperimendid. Milleks on meil siis ametis terviseminister Riina Sikkut?
Sotsiaalkindlustus on muide sotsiaalpoliitiliste abinõude süsteem, sotsiaalne kaitse sissetulekute katkemise või vähenemise või kulutuste suurenemise korral.
Eesti sotsiaalkindlustusskeemid on Eesti pensionikindlustus, ravikindlustus, töötuskindlustus, peretoetused, vanemahüvitis, puuetega inimeste sotsiaaltoetused ja matusetoetus. Millises nendest valdkondadest on Riisalol rahvast sotsiaalselt kaitsvaid tulemusi ette näidata? Äkki peretoetuste olulise kärpimise vallas?
Kas ta siis peab seksuaalvähemusi puuetega inimesteks, kelle eest peab esmajärjekorras hoolt kandma, ja käibki välja neile sotsiaaltoetust abieluvõrdsuse kaudu? Et sünniks ka vähem inimesi ja saaks siis kunagi kokku hoida ka maksutoetuste pealt?
Kas (seksuaalsete) puuetega inimeste võrdseks kohtlemiseks on vaja kohelda terveid elanikke nagu puuetega inimesi? Et kui on vaja, et jalutu tunneks ennast võrdsena, amputeerime teistel jäsemed?
Millal asub Riisalo likvideerima häbiväärset ja Euroopa jaoks erakordset ebavõrdsust – et Eestis on kümneid tuhandeid püsielanikke, põhiliselt lapsi kasvatama jäänud pereemasid, kes pole ravikindlustatud, samas kui sisserändajad saavad kohe arsti juurde tasuta? Et inimesed ei saa aastakümneid arsti juurde – kroonilised haigused tekivad, arenevad, muutuvad letaalseteks, aga mitte mingit profülaktikat ja õigeaegselt alustatud ravi – abi on niipalju, et enne surma tuleb kiirabi? Mis sotsiaalsest võrdsusest siin üldse sonitakse? Teil on raha ja resursse selleks, et sandistada „soovahetuse" lõikustega terveid inimesi, aga vähihaigete laste ravimiseks ja nende kannatuste leevenduseks peab koguma raha annetajatelt.
Kas Riisalo parteikaaslastele kuuluvates hoolekandeasutustes vanurite näljutamine, nii et järel on luu ja nahk, on mingi sotsiaalkaitseministri töö kvaliteedimärk ja võrdne kohtlemine?
Mis võrdsest kohtlemisest me räägime, kui Eesti on muutunud ametnike riigiks – meil on nii palju ametnikke, et ühe reaalselt töötava ja toitu, mööblit, teenuseid jne tootva inimese kohta on juba 5-6 kõrgepalgalist ametnikku, kes ei tooda mitte midagi peale paberipahna, elektronkirjade, globalismi ja kohvipaksu?
See, kuidas töötab Signe Riisalo, millist tüli ta külvab ühiskonnas, paneb mõtlema: kas meil on üldse seda ministrikohta vaja? Ja ka Riisalosid täitevvõimus? Meil on ju olemas soovolinik, õiguskantsler, võrdsuse juriidiliste küsimustega võiks tegeleda justiitsministeerium, majandusliku võrdsusega aga majandusjuhid ja ettevõtjad, et riik oleks jõukam ja inimestel oleks tööd, toetused oleksid piisavad ja suureneksid, aga mitte väheneksid.
Postimehe juhtkirjas „Me peame rääkima sooidentiteedi häirest" öeldakse: „Eestis saab inimene oma sooandmeid vahetada ka ilma meditsiinilise sekkumiseta, tuleb vaid saada komisjoni luba. Minister Signe Riisalo hinnangul (PM 23.05) tuleks seda korda lihtsustada nii, et piisaks vaid inimese enda tahteavaldusest. Selline lähenemine on küll väga kaasav, kuid sellel on ka täiesti reaalsed ohukohad, mis mujal maailmas on juba selgelt ilmnenud."
Postimees muretseb spordi solkimise pärast, aga tühja sellest niigi dopingust, kaiakanepist ja rašistidest läbiimbunud spordist: Riisalo tahab, et ükskõik missugune pervert, kel on siiski ebamugav oma kasutütrekeste suguorganeid pildistada, saaks näiteks minna takistamatult naiste sauna ja vahtida paljaid lapsi seal avalikult in real time… „Piisaks vaid inimese enda tahteavaldusest," nagu ütleb Riisalo.
Signe Riisalo oleks nagu kurjast vaimust vaevatud: kogu aeg upitab mingit sotsiaalselt ja hügieeniliselt võigast seksi, tehes sellest rahvuslikud prioriteedid. Ta on võib-olla hea inimene, aga sellel inimesel on mingi teisi ohustav kinnisidee. Tema endaga peaks võib-olla tegelema mingi sotsiaalkindlustusametnik.
Seda kurja vaimu temast välja ajada ilmselgelt ei saagi, nii et eksortsistid siin ei aita: Riisalo tuleks minema ajada valitsusest, kus ta muutis inimeste sotsiaalse heaolu eest muretsemise mingiks kärarikkaks riiklikuks praidiks.
Ja kaks Riisalot on meie väikse Eesti riigi valitsuse jaoks ilmselgelt liiga palju.
Õigusriik ei ole see, kui valitseva erakonna pedofiil pääseb teenitud karistuse eest ja saab veel ametikõrgendusegi. Õigusriik ei ole see, kui õiguskantsler mõõdab, kui palju välisvalguse luumeneid jõuab vägistaja ja mõrtsuka kongi, et trellid ei oleks liiga jämedad. Õigusriik ei ole see, kui kümned miljonid pihta pannud kommunistist pankur võrdsustab eesti emasid poegivate lehmadega. Õigusriik ei ole see, kui igaühel on õigus solvata emadust, isadust, pilastada laste mõistust ja keelitada neid sandistama oma keha ja psüühikat. Õigusriik ei ole see, kui enne valimisi valetatakse nagu Münchhausenid, et pääseda võimule, ja pärast näidatakse rahvale naerdes fallosekujulist trääsa. Õigusriik ei ole see, kui inimeste hääled pannakse e-karpi, mida kontrollib ainult petturite eliitkoondis ehk reformierakond.
Õigusriik on aga ka see, kui ei lubata nilbitseda laste kallal, ei lubata liputada avalikult, ei lubata rõvetseda televisioonis, tribüünil ja valitsuses.
Õigusriik oleks see, kui Signe Riisaloga tegeleks mingi veebikonstaabel, kes kaitseb noori rõvekõne ja selle lausujate eest. Miks Peeter Helme sai karistuse, aga Riisalo ei saa? Nende käitumine on ju samaväärne – selle vahega, et endine Postimehe peatoimetaja rõvetses täiskasvanud konstaabli ees internetis eraisikuna, Signe Riisalo aga kogu rahva ees kõigis meediavahendites ametiisikuna.
Kui vasakliberaalide diktatuuri asemel tuleks õigusriik, kus oleks mõeldud ka laste turvalisusele, läbiksid kõik – nii lasteaedadesse trügivad seksuoloogid kui ka võimu külge klammerdunud tegelased – mingisuguse elementaarse tervisekontrolli. Et nad ei tooks hoolealustele tuberkuloosi, koroonat, naha- ja vaimuhaigusi.