Jüri Kotšinev. Foto: Mats Õun

On oht, et ees võib oodata valitsuserakondade populaarsuse langus ja hetkel suurest poliitikast eemalolevate poliitiliste jõudude äkiline tõus. Paljudel on meeles, et valitsus „võttis ära õigused“ käia maskita ja osaleda massiüritustel ning selle eest „makstakse kätte“. See on irratsionaalne lähenemine, kuid inimühiskond on tihti irratsionaalne ning emotsionaalse mälu külge seotud, hoiatab ajaloolane ja publitsist Jüri Kotšinev.

Valitsusel on käes rasked ajad. Raske on juhtida riiki pandeemiakriisi tingimustes ja olla samal ajal populaarne. Võimul, nagu ka sõjal on oma loogika. Võimu loogika on ammu tõestanud, et kui rahvast valitseda poolpehmete meetmetega, on selline valitsemine valitsejatele hukatuslik. Inimkond on juba selline, et rahvas, täpsemalt öeldes ühiskond tahab, et tema eest otsustab tarkade kogu.

Rahva valitud pealikud ehk tänapäeva esindusdemokraatia tingimustes valitsus, võtab vastu otsused, mis rahuldavad vähemalt poolt ühiskonda. Seda joont, mis kord valitsus on vastu võtnud, saab läbi viia vaid kindla ja karmi käega. Kaasaegses maailmas ei saa keegi endale lihtsustatud võimuloogika järgimist lubada, kuna tuleb arvestada järgmiste valimistega ja ühiskondliku hinnanguga võimulolijate senise tegevusega. 

Ajaloos on läbi aegade antud alati andeks võimsatele ja julgetele valitsejatele, kes oma alamate elude hinnaga ja siserepressioonide toel on olnud oma poliitiliste programmide teostajad. Caesar Roomas, Karl Suur frankide riigis ja Roomas, Ivan IV Venemaal, Napoleon Prantsusmaal, Hitler Saksamaal olid oma rahva poolt armastatud ja kiidetud valitsejad. Oli seda ka Stalin CCCP-s (NSVL-is) ja nende juhtide fänne jagub tänase päevani.

Rahvale meeldib alluda kindlale käele. Kui aga valitsus käitub sõnades kindlalt ja samas üritab meeldida neile, kellele need meetmed kehtestatakse, tajub rahvas valitsuse soovi valijatele meeldida ja ebakindlust ning hakkab plebeidele omasel kombel valitsusele kätte maksma ja kohta kätte näitama. Mitte sellepärast, et valitsus midagi valesti teeb, vaid sellepärast, et võimuloogika ja võimuenergeetika hakkab ilmutama teatud vibratsiooni, mida rahvas varmalt oma jõu näitamiseks alati ära kasutab.

Kõige suurem oht kaotada järgmised riigikogu valimised on Keskerakonnal, kuna just selle partei käes on peaministri koht praegusel raskel pandeemiakriisi ajal. Kõik ebapopulaarsed otsused kriisiga toime tulemiseks tulevad läbi keskerakondlasest peaministri suu. Teisel kohal ebasoosingusse langemisel on EKRE. Kolmandat kohta riskiedetabelis ei ole, kuna Isamaa on ammu tõestanud enda võimet demagoogia abil välja vingerdada mistahes asja valgeks rääkides, nagu angerjas pannil. 

Mis ootab siis praeguseid riigikogu erakondi järgmiste valimiste ajal? On oht, et ees võib oodata praeguste võimulolijate populaarsuse langus ja hetkel suurest poliitikast eemalolevate poliitiliste ja ühiskondlike jõudude äkiline tõus. Säraküünla efekt, mis hakkab määrama Eesti elu peale järgmisi riigikogu valimisi, võib viia riigitüüri juurde uued jõud. Keegi ei mäleta selleks ajaks loodetavasti siis juba ajaloo prügikasti vajunud pandeemiat, kuid kõigil, kes selle pandeemia üle elavad, on meeles, et valitsus „võttis ära õigused“ käia maskita ja osaleda massiüritustel jne. See jääb meelde ja selle eest „makstakse kätte“. See on irratsionaalne lähenemine ühiskonna elule, kuid inimühiskond on tihti irratsionaalne ning emotsionaalse mälu külge seotud.

Loomulikult ei püsi säraküünla efektiga võimule pääsenud uued poliitilised jõud võimul kaua, kuid piisab teadmisest, et nad võivad vägagi vabalt võimule pääseda ja kohalikku elu mitmeid aastaid juhtida, suunata ja mõjutada.

Loodetavasti jätkub praegu võimul olevatel erakondadel oma siseanalüütikuid, kes valmistuvad selliseks olukorraks paari aasta pärast ja et võimuerakondades osatakse minna vastu valimistele teadlikult ja õigete pöördumistega valijate poole. Praegu on tihti tunne, kuulates riigiametnikke ja poliitilisi tegelasi, et nad kasutavad vale tooni ja valesid sõnu, pöördudes oma kodanike kui alamate poole. Head juhid ja valitsejad, te unustate liiga tihi, et teie valijad ei ole teie alamad!

Parteitu vaatlejana ei ole mul isiklikult mingeid konjunktuurseid, materiaalseid või imagoloogilisi huvisid. Praegused võimul olevad ja valitsuse moodustanud poliitikud võiksid valmistuda olelusvõitluseks häälte eest tulevastel riigikogu valimistel juba praegu.

Valijatele võiks soovitada ka midagi. Nimelt seda, et tuleks võitu saada võimalikust soovist oma isiklike pettumuste ja solvumiste pärast kätte maksta ja mõelda enne valimistel valikut tehes selle üle, milline erakond kõige enam Eesti ja eestlaste huvide eest seisab. See on teinekord raske ülesanne, sest võimalus maksta kätte poliitikutele kui nähtusele tekib valijal suhteliselt harva – valimised ei toimu igal aastal. Siiski võib olla, et valijad on siin juba piisavalt küpsed kodanikud ja oskavad ilma minu „asjalike näpunäideteta“ teha igati õigeid ja õigustatud otsuseid.

Oli aeg, kus valisin ühte ja ainult ühte erakonda, see aeg on ammu möödas ja selle erakonna liikmetega ei suhtle ma põhimõtteliselt enam juba pikki aastaid. See ei välista mul teistele nõu andmist. 

Võib-olla on minu näpunäited ja soovitused koalitsioonipoliitikutele üleliigsed ja nad on mõelnud oma tagatubades ise just sellistele võimalikele arengutele Eesti poliitilises elus aga mulle läheb väga korda praeguse valitsuse käekäik ja tugev poliitiline tervis ning lisaks sellele on tuntud ütlus, et lambi all on kõige pimedam ja liigne hoiatus võib osutuda üldse mitte liigseks. Igatahes on mul nüüd palju parem tunne, kui olen kodaniku ja valijana jaganud lugejatega oma arvamust.

Jõudu tublile valitsusele raske kriisi üleelamisel ja Eesti sellest välja juhtimisel. Muidugi, alati saab veelgi tublim olla.