"Individualism tähendab egoismi, egoism tähendab üksindust, üksindus viib meeleheiteni. Individualistlikul inimesel puudub tugigrupp, seepärast vajab ta eneseabi ja elujuhiseid endaga hakkama saamiseks," kirjutab Roland Tõnisson eneseabikirjanduse guru Dale Carnegie näitel.
Eesti raamatumüügi edetabelites on esirinnas eneseabi- ja psühholoogiaalased teosed. Küllap on see meie ajastu ilming, et inimene on vaimses segaduses, pidevas ja rahutus otsingus.
Otsingutes ei ole iseenesest midagi halba. Vastupidi. Eneseleidmine, eneses selguse saamine ongi elu üks eesmärke. Need, kellele lähevad korda inimeksistentsi mitmepalgelisus ja ka iseenda olemus, kulutavad palju aega ja unetuid öid erinevatele mõtisklustele.
„See on keeruline," nagu öeldakse tänapäeval elu ja inimsuhete puhul. Palju lihtsam on selliste ideoloogiate kandjatel, mille kohaselt teistsugused tuleb lihtsalt maha lüüa. Asi konkreetne ja filosoofiavaba.
Kollektiivsuses on nõrkusi ja tugevusi. Mina ütleksin – pigem tugevusi. Samuti individualismis – selles on pigem, ma ütleksin, nõrkusi. Seepärast individualism – meie ajastu „trend" – sipleb iseendas ja peab ise toitma ennast.
Ta loob inimesele pettekujutelma vabadusest ja edukusest, et öösel üksinduses oma patja nutta ja hommikul vaprust teeseldes vastu minna uuele, sisuliselt järgmisele üksildasele päevale.
Selline inimene leiab endale vabandusi ja mooduseid iseendaga üksinda hakkama saamiseks, ära põlates pühendumust ligimesele ja kollektiivsusele, mis tagab inimesele ühtekuuluvustunde ja sellega ka tegeliku priiuse, muu hulgas vabaduse stressist.
Inimene, kes vajab eneseabi, ongi sagedamini iseendale elav, tekitades nõnda oma ellu mitmeid tühimikke. Sellise elu traagilisem vorm on mõistmatus, et elatakse kasutu amööbina. Sageli kohtab seisukohta, et makstes makse täidetakse oma kohust riigi ja kaaskodanike ees. Nii see kindlasti ei ole – elades individualistlikult lükkab inimene oma kohustused riigi kaela, oodates, et umbisikuline „ühiskond, kohalik omavalitsus, riik, parlament" tegeleks sellega, millega vanasti tegeles perekond.
Tänapäeval jäävad perekonnad loomata ja lapsed sündimata justnimelt 20. sajandi suurima epideemia tõttu – egoismi ja individualismi tõttu. See epideemia on nakkav ajust ajju. Seda antakse edasi nägemise ja kuulmise kaudu ja ravi selle vastu on keeruline.
Individualism tähendab seega egoismi, egoism tähendab üksindust, üksindus viib meeleheiteni. Individualistlikul inimesel puudub tugigrupp, seepärast vajab ta eneseabi ja elujuhiseid endaga hakkama saamiseks.
Pakutavad elujuhised ja eneseabigurud kinnitavad talle: sa saad sellega hakkama! You can do it! Ta saab motivatsiooniloengult uue „laksu" ja suudab jälle jätkata nädala, teise ja tükki kolmandatki kuni tuleb tagasi sinna, kust alustas.
Sellise surnud ringi üks apologeete ja isasid oli Dale Carnegie. Võimalik, et ta ei osanud aimatagi millise tondi ta pudelist välja laseb. Nii on juhtunud paljude teistegagi, ta ei ole esimene.
Ent Dale Carnegie teooria „kuidas leida sõpru ja olla õnnelik" pani omal ajal sõnadesse uue inimsuhetevormeli – pinnapealse, materiaalset kasu taotleva kontakteerumise teise inimesega.
Carnegie raamatud teemadel „Kuidas võita sõpru, avaldada mõju inimestele, kuidas lõpetada muretsemine ja hakata elama ja töötada välja enesekindlus," on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Neid on müüdud miljoneid eksemplare. Samal ajal autor ise, keda hüüti „õnnemüüjaks" ja inimkonna suureks õpetajaks, ei olnud sugugi õnnelik ja oma viimased eluaastad veetis sisuliselt üksinduses.
Talle tuleb au anda sihikindluse ja visaduse eest, sest ta oli Ameerika standardite järgi edukas, end ise teinud mees ehk „self made man." Tema vanemad olid väga vaesed põlluharijad, kes aegajalt pidid sõna otseses mõttes hakkama saama leiva ja veega. Kõik oma säästud andsid nad pojale, kes tudeeris pedagoogilises kolledžis. Õpingute ajal ärkas ta kell kolm hommikul, et koristada lauta ja teha teisi talutöid, seejärel aga läbis ratsa pea kümme kilomeetrit jõudmaks loengutesse. Ta kandis vanema venna riideid ning jalavarje ja häbenes väga oma vaesust. Klassikaaslased pidasid teda äbarikuks, kompleksides õnnetusehunnikuks.
Paremini tundis ta end oma eakaaslastes vaid ühes – kõnemeisterlikkuses. Ilukõne saladused huvitasid teda varasest noorusest ja Dale edenes hästi avaliku esinemise oskuses. Ülesastumised väitlusringis andsid talle enesekindlust oma võimetes. Õpetajad märkisid ära tema kommunikatiivsust ja oskust juhtida vestlust talle vajalikku suunda.
Pärast õpingud üritas Dale Carnegie organiseerida kõnemeisterlikkuse kursuseid kohalikele farmeritele, ent need ei näidanud üles mitte mingisugust entusiasmi. Seejärel kolis ta teise piirkonda ja asus tööle ühte ettevõttesse, mis müüs peekonit, pekki ja seepi.
„Olin üks õnnetuim noormees … Ma vihkasin oma tööd, vihkasin oma elu odavas, tarakane täis möbleeritud toas. Ma käsin söömas odavates, räpastes einelaudades, mis olid samuti tarakane täis. Tulin õhtut koju peavaluga, mille olid esile kutsunud pettumustunne, muretsemine, kibestumine ja protest," meenutas ta hiljem neid aegu.
Ometigi õnnestus tal tänu sellele tööle koguda raha ja organiseerida oma kool, kus ta õpetas retoorikat ja lavameisterlikkust. Samal ajal alustas Carnegie sõite mööda maad, pidades loenguid sellest, kuidas efektiivselt suhelda ja sõlmida suhteid. Peagi said tema psühholoogia ja kõnekunsti loengud ebatavaliselt populaarseteks.
1926. aastal üllitas Dale Carnegie oma raamatu „Kõnekunst: praktiline kursus ärimeestele" („Public Speaking: a Practical Course for Business Men"). Selle välja andnud kirjastuse direktor külastas tema praktilise psühholoogia loenguid ja need avaldasid sellist muljet, et ta tegi ettepaneku kõik materjalid avaldada ühe raamatuna.
Nii sai teoks Carnegie kõige kuulsam teos: „Kuidas võita sõpru ja avaldada mõju inimestele" („How to Win Friends and Influence People," 1936). See sai hüüdnimeks „edu õpik" ja seda müüdi juba esimesel aastal mitu miljonit eksemplari. Huvitaval ja mõistetaval moel rääkis autor sellest, kuidas avaldada inimestele muljet ja seeläbi mõjutada nende otsuseid. Kümne aasta jooksul oli see teos ajalehe „New York Times" bestsellerite nimekirjas. Tema järgmine töö – „Kuidas lõpetada muretsemine ja hakata elama" („How to Stop Worrying and Start Living") tõlgiti samuti paljudesse keeltesse. Carnegiest sai sel ajal omaenese õppeasutuse „Efektiivse kõnekunsti ja inimsuhete instituudi" asutaja.
Kuigi psühholoogil ja kuulsal oraatoril õnnestus saavutada üleilmne tunnustus ja edu, tema isiklik elu ei laabunud sugugi nende õnnevormelite kohaselt, mida võis leida tema raamatutest.
Viimased eluaastad veetis ta sisuliselt üksinduses vaatamata suurele hulgale austajatele ja järgijatele. USA populaarseima lektori elu kujunes ebaõnnestunuks erinevalt tema karjäärist. Carnegie oli kaks korda abielus. Oma pereelu kitsaskohtadest eelistas õnnemüüja Carnegie vaikida. Esimest korda lahutas ta siis kui kirjutas peatükki „Seitse reeglit õnnelikuks abieluks," seetõttu varjas ta ka oma lahutuse fakti. Teine abielu kestis enamasti seetõttu, et abikaasast sai kuulsa lektori mänedžer ja suure osa sissetulekute omanik. Õnnelikuks seda ühiselu aga nimetada ei saa.
Viimased eluaastad veetis Carnegie maadeldes raske haigusega nimega Hodgkini lümfoom (lümfisüsteemi pahaloomuline kasvaja). Oma töödes kinnitas kuulus psühholoog, et kõik haigused tulenevad stressist, ärevustundest ja liigsest umbusklikkusest, mis kõik on ka takistuseks õnne ja edu saavutamisel. Ta kinnitas, et saavutamaks hingeline harmoonia ja füüsiline tervis, peab lihtsalt hoiduma kroonilisest muretsemisest ja negatiivsetest emotsioonidest. Nagu näha – autoril endal see ei õnnestunud.
Kuulus kirjanik, psühholoog ja väljapaistev oraator suri 1955. aastal 66 aasta vanuses. Tema populaarseimat teost „Kuidas võita sõpru ja avaldada mõju inimestele" oli selleks ajaks müüdud 5 miljonit eksemplari. Tema asutatud Dale Carnegie Instituudi oli selleks ajaks lõpetanud 450000 tudengit.
Ühe versiooni kohaselt oli tema surma põhjuseks haigus. Ent on olnud põhjust arvata, et positiivse mõtlemise guru sooritas enesetapu, suutmata võidelda raske haiguse, üksinduse ja pettumusega.