Lord Byron ja Kaja Kallas on kaks substantsi, mis mitte kuidagi ega kunagi kokku ei puutu. Kreeklastel on alati olnud üliarenenud ärisoon ja eks ärimees ärimeest tunneb. Seal, kus on tegutsenud kreeklane, ei ole armeenlasel enam midagi teha, räägib vanasõna. Seal, kus on asja kallal käinud aga Kallaste klann, pole ka kreeklastel enam midagi võtta, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kui ma kuulsin, et Kaja Kallas on saanud Kreeka Hellenistliku Seltsi ja Ateena Akadeemia poolt Lord Byroni auhinna, tekkis mul ainult üks mõte – kas lord Byron keerab hauas ringi või ei keera? Lord Byron ja
Normandiast pärineva Byroni suguvõsa esindajad saabusid Inglismaale koos Normandia hertsogi Guillaume II-ga ja peale viimase võitu Hatingsi all anglosakside kuninga Harold Godwinsoni vägede üle 14. oktoobril 1066. aastal algas Inglismaal normannide valitsemise aeg ja Normandia hertsog Guillaume II hakkas Inglismaal valitsema Guillaume le Conquérant nime all. Inglased hakkasid teda nimetama William I, meile tuntud kui William Vallutaja (1028–1087). Õukonna keeleks sai Inglismaal pikaks ajaks prantsuse keel ja normannid, kes saabusid koos oma hertsogiga Normandiast hakkasid moodustama Inglismaa uut ülikkonda. Pikapeale segunes see ülikkond kohalike anglosaksi nobiliteedi esindajatega ning tekkis uus inglise aadelkond, kuhu kuulusid titulaaraadel (tiitlit omavad aadlikud – hertsogid, krahvid, parunid) ja gentry (rüütelkond – rüütlid, esquire'd ehk relvakandjad jne).
Byron oli keskaegsetes Inglismaa rüütlikroonikates tuntud nimi. Selle suguvõsa esindajad olid silma paistnud Henry II (1133–1189) Plantagenet'ide dünastia rajaja ajal. Eriti kõrgele positsioonile tõusid Byronid kuningas Henry VIII (1491–1547) valitsemise ajal. Inglise kodusõja päevil (1641–1649) paistsid Byronid silma erilise truuduse poolest kuningas Charles I (1600–1649) suhtes. Hiljem, peale kuningavõimu restauratsiooni ja Stuartide dünastia naasmist Inglismaa troonile 1660. aastal said Byroni suguvõsa esindajad parunitiitli ja muutusid Inglise aristokraatideks. Tulevase poeedi isa kapten John Byron abiellus peale oma esimese abikaasa surma Šotimaa Gordoni aristokraadisuguvõsasse kuulunud Catherin Gordoniga, kelle soontes voolas Šotimaa kuninganna Annabella Stuarti veri. Sellest abielust sündis 22. jaanuaril 1788. aastal Inglise suurim ja tuntuim poeet lord George Gordon Noel Byron.
Byroni loomingu kohta võib iga lugeja leida ise nii palju kui vajalikuks peab. Selle ekstravagantse ning ehtsa Inglise Lordi elutee lõppes Kreekas, kus ta võttis osa kreeklaste vabadussõjast Osmanite Impeeriumi vägede vastu võideldes ning langes Mesolongis 19. aprillil 1824. aastal türklastega võideldes. Nii palju siis lord Byronist.
Mis on sellel kõigel ühist Kaja Kallasega? Minu arvates mitte midagi. Tänapäeva pea peale pööratud maailmas võib juhtuda aga kõike ning Euroopa kultuur on pööratud niivõrd viltuseks, et Inglismaa suure poeedi nime kandev auhind läheb kellelegi, kellele poeet ise, oleks ta laureaati näinud, ei oleks pühendanud ühtegi rida oma luulest ega ühtegi minutit oma ajast. Byronil oli aega küll ja küll. See selgub uurides tema elulugu, aga ta pühendas oma aja sellele, mis pakkus talle huvi ja köitis tema tähelepanu.
Kaja Kallas ei oleks pälvinud tema tähelepanu ja selleks on väga palju põhjuseid. Nõukogude provintsi nomenklatuuritegelase perekonnast pärit keskpäraste, et mitte öelda olematute annetega ärahellitatud tüdruk ei saaks olla Byroni silmis suhtlemise objektiks ega subjektiks. Byroni autasu Kajale omistades peeti ilmselt silmas Kaja võitlust demokraatia kaitsel Euroopas. See on mõistagi kreeklaste arvamus demokraatiast ja selle kaitsmisest tänases Euroopa Liidus. See, et Kaja ei oska asju õigesti näha, räägib sellest, et ta ei suuda ka õigesti mõtelda. Kes näeb viltu, see ka mõtleb viltu ja kes mõtleb viltu, see ka räägib viltu. Kaja teab seda, et kasu tuleb lõigata alati ja kõikide asjaolude kiuste. Kaja teab, et raha ei haise ja veel teab Kaja, et ei maksa oma teadmistega eriti hiilata ning seepärast on kindlam vastata enamusele küsimistest – „ma ei tea!".
Eestis on õnneks siiski tõeliselt lugupeetud inimesi. Kajale Byroni auhinna andmine on võrdne sellega, et keegi lugupeetud kodanikest oleks saanud näiteks „Kalevipoja parteipileti ja mõõga" medali.
Ma tean ühte tõsist jobu, kes oli minister ning riigikogulane ja pidas ennast miskipärast luuletajaks. Ta luuletas ja luges oma luulet teistele ette. See oli õudne, aga mees ise säras nagu elevant, kes oli just ennast puhtaks pesnud. Hea, et sõbrad kreeklased temale Aisopose auhinda ei andnud.
Kaja Kallaselt ootaks nüüd nõudliku kodanikuna ja tema loomingu jälgijana veel ühte kultuurisaavutust – Kaja võiks kirjutada libreto mõnele balletile ja esitada seal peaosa. Ta olevat kunagi tegelenud tantsuga. See oleks punakomissari roll, kus tantsida tuleks bolševistlikult – punases rätikus ja pikkades punastes kootud aluspükstes. Peale balletti oleks tore, kui Kaja ka ooperi või vähemalt oratooriumiga maha saaks ja sealgi peaosa ette kannaks. Seejärel ootaks temalt ühte pikka ja toredat filmi sellest, kuidas Saaremaa tublid pojad omal ajal pead kokku panid ja Sigtuna väravad nende peadega maha lõid. Pärast müüsid need väravad purjus vene kaupmeestele maha ja koju jõudes ei rääkinud kellelegi.
See venelastega äri tegemine oli ka Kalevipojal omal ajal käsil, kui ta Pihkvast laudu tõi. Ise ma kaldun arvama, et Kaja Kallas väärib hoopis Junnipunni auhinda mehise junnimise ja jonnimise eest. No ei lähe see mujer peaministri kohalt minema. Peaministri taoline olend arvab, et võim ja tema on kauaks kokku köidetud. Ta arvab, et võim sobib talle väga, aga seda, kas tema rahva üle valitsema sobib, ei huvita teda üldse. Tegelikult võiks talle anda veel ühe auhinna – Juhan Smuuli nimelise või siis Uno Lahe nimelise. Clara Zetkini auhind sobiks talle kui võitlevate feministide kaitsjale ja eeskõnelejale samuti. Clara Zetkini nimeline Kaja Kallas kõlaks ju uhkelt sellele kohvri ja kajaka segule ning täiesti teenitult.
Lord Byron ja Kaja Kallas on kaks substantsi, mis mitte kuidagi ega kunagi kokku ei puutu. Kreeklastel on alati olnud üliarenenud ärisoon ja eks ärimees ärimeest tunneb. Seal, kus on tegutsenud kreeklane, ei ole armeenlasel enam midagi teha, räägib vanasõna. Seal, kus on asja kallal käinud Kallaste klann, pole ka kreeklastel enam midagi võtta.
Kaja veel ei tea, et ta on jõuliselt ja ennaktempos püstitamas endale monumenti, monumenti eesti rahva ajaloolises mälus. Kaja võib pröögata aastat paar veel, aga ükskord tuleb temalgi oma soojalt toolilt lahkuda. Rahva mälust ja kollektiivsest rahvaloomingust (anekdoodid, rahvalikud naljad jne.) ta lahkuda ei saa. „Vot kus mees on meie Kaja, valetab ta kogu aja." Sellist rahvalikku meelespidamist saab ta kuulda küll ja küll. See aeg ei ole kaugel. Rääkimine, mõtlemine ja valitsuse juhtimine on Kajale võrdselt loomuvastased tegevused. Miks ta üritab oma loomusega võidelda, ei ole teada. No eks aeg näitab, millega see anekdoot lõppeb ja mis tema valitsemisest saab. Kui Byron külastas esimest ja viimast korda lordide koda Inglise parlamendis ja nägi, millega seal tegeletakse, ütles ta enne lahkumist kõigile seal viibinud lordidele: „Ma saan aru, et minul ei ole siin mitte midagi teha. Hüvasti, auväärt lordid!"
Kui Kaja Kallas nägi kord ühes unenäos Stenbocki maja ja seal majas olevat peaministri kabinetti ning selles kabinetis suurt kreslat, kaotas ta une ja rahu ega jätnud enne, kui peaministri tooli enda kätte, õigemini tagumiku alla sai, ja selle tooli saanuna ei kavatse ta ise sealt lahkuda nii kaua kui võimalik. Ta viiks hea meelega sisse pärimisõiguse ja põlistaks endale ja oma järglastele pärandatava peaministri koha nagu seisusliku privileegi. Ta teeks seda, aga – selleks ei jagu tal ei mõistust, ei taibukust, ei andekust ning loomulikult teadmisi.
Kreeka Akadeemia andis Kajal preemia
Kaja teadagi on tubli – eurodeks said vene rublid
kõikide eest hoolt ta kannab, mehelegi laenu annab
muretult ta elu kulgeb, maal ta väiksed koolid sulgeb
kes ei maksa automaksu, tema käest saab kõva laksu
Mõte üks ei ole paha – müüks ta kreeklastele maha.