Kriuksub ja krigiseb. Loksub ja logiseb. See ei ole ilus vaatepilt ei silmale ega ka mõnus kuulamine kõrvale. See on justkui audio-visuaalne programm, justkui mingi õppefilm sellest, kuidas ei tohi sõita vanker ja kuidas ei tohi olla nii käest lastud üks külatee, nendib Jüri Kotšinev.
Praeguse valitsuse tegevus meenutab olukorda, nagu oleks väga vana vanker sõitmas mööda veel vanemat külavaheteed. See tee on ammu lagunenud, aga vana vanker lõhub seda õnnetut teed veelgi enam. Lõhub ja loksub, logiseb ja krigiseb samal ajal.
See ei ole ilus vaatepilt ei silmale ega ka mõnus kuulamine kõrvale. See on justkui audio-visuaalne programm, justkui mingi õppefilm sellest, kuidas ei tohi sõita vanker ja kuidas ei tohi olla nii käest lastud üks külatee.
Vana ja poollagunenud vankri ette on selles õppefilmis rakendatud vana kronu, kes oli kunagi veohobune. Vaesest setukast on järel luu ja nahk, ning asi pole mitte ainult väheses toitumuses, vaid selles, et vana kronu on lihtsalt väga vana ja ei jaksa enam vankrit vedada. Ei aita siin ei piits, ei vankrit juhtiva küüdimehe hõiked. Hobune lihtsalt ei jaksa.
Kunagi oli käibel vanasõna, et väsinud hobune veab ka, aga ta on väsinud. See oli vanasti, kui ei olnud loomakaitse seadusi ega teede korrashoiu kontrolli ning kõikvõimalikke ohutu liiklemise normatiive ja direktiive. Praegu on euroliidu bedellid ja instruktorid välja töötanud igasuguseid normatiive, mis peaksid välistama nii selle, et külavahetee, mis on ammu kasutuskõlbmatuks muutunud, ikka veel sõiduks avatud oleks, kui ka selle, et hobune peab tegema talle ilmselt üle jõu käivat tööd ja vedama vana vankrit, mis transpordivahendina samuti enam kasutuses olla ei tohiks.
Vankril istuv tige ja torssis küüdimees on ammu tüdinud vankriga sõitmisest, aga miskipärast on tal vaja see vanker juhtida sihtkohta, mis on kusagil kaugel käänakute taga ja mida keegi veel ei näe.
Selles loos on vähemalt neli objekti, mida olen kirjeldanud. Esiteks on üks vaadeldavatest objektidest hobune – vana ja väsinud hobune, kes tahab puhata ega soovi enam ühtegi sammu astuda. Piits teeb aga oma töö ja vaene vaevatud loom peab astuma veel ühe sammu ja siis veel ja siis veel…
Teine vaadeldav objekt selles loos on vanker, mis on juba nii vana, et roostes naelad, mis teda koos hoiavad, on paljudes kohtades ammu välja pudenenud ja vanker püsib koos osaliselt tänu traadile, millega on teda parandatud ja mis hoiab koos vanu ja poolkõdunenud vankrilaudu ja saab osaliselt mingist seletamatust inertsist veel pisut aega koos püsida.
Kolmas objekt on vana külavahetee, mida mööda õnnetu vanker koos veel õnnetuma hobusega aeglaselt ja tohutu krigina ning logina saatel vaevaliselt edasi liigub.
Viimaseks objektiks või õigemini tegelaseks on vankril istuv küüdimees, kes juhib oma vankrit ja piitsutab vana hobust justkui inertsist, ise teadmata, miks ta seda teeb ja kuhu ta oma sõiduga välja jõuda tahab.
See sõit on võrdluspilt praegusest olukorrast Eesti riigis, kui seda vaadata kõrvalt ning kasutada kui illustratsiooni elust siin maal. Vana vanker on Eesti ühiskond, see vanaks jäänud ja lagunenud riigikeha, mida pole ammu parandatud, ja mis hea peremehe käe puudumisel on ammu sõiduohtlikuks muutunud.
Vana hobune kehastab selles loos rahvast, kes on küüdimehe poolt nii armutult ekspluateeritud ja alatoidetud ning kelle eest pole nii ammu hoolt kantud, et on täiesti arusaamatu, kuidas ta üldse veel vankrit ja ennast edasi suudab vedada.
Vana tee on sümboliks Eesti riigi sihile, mis on kunagi, riigi taasiseseisvumise ajal ette võetud, kuid sellelt teelt on juba mõnda aega tagasi ära keeratud ja kuhu viib riigivankri tee nüüd, ei ole kellelegi teada.
Loo viimane tegelane – küüdimees on teadagi meie valitsus, kes ei tea ja ei tahagi teada, et vanker vajab remonti, hobune vajab hoolt ja toitu ning et tee, mida mööda vanker sõidab, vajab samuti parandust ja jätkuvat teehooldust. Neid asju ei taha aga küüdimees teada ning ainus, millega ta proovib vankrit sõidus hoida, on lakkamatu sõim ja piitsahoobid hobusele.
Päikeselise ilmaga saadab seda sõitu lõputu tolmupilv ja vihmase või lörtsise ilmaga pritsib pori igale poole ning vanker jääb tihti pori sisse kinni. Sõit võib lõppeda iga hetk, aga küüdimees ainult lõugab ja plaksutab oma piitsa. Muud ta ei oska teha. Küüdimehe näost peegeldub tülpimus ja nüri ükskõiksus kõige toimuva vastu…
Kui vaadata eilsesse päeva, meie poliitilise elu lähiminevikku, on kõigil huvilistel meeles, et oma eelmise valitsemisaja lõpus eemaldas Kaja oma valitsusest koalitsiooni kuuluvate teiste erakondade ministrid. Ta jättis valitsusse ainult oma partei truud tallalakkujad ja valitses koos nendega uute valimisteni.
Nüüd, kus Kaja ja tema erakonna reiting vääramatult langeb, on võimalik, et tulla sellest vabalangemisest kuidagi välja, võib Kaja panustada populaarsust koguva Isamaaga paariheitmisele. Selleks peab ta vahetama tülikaks muutunud Eesti 200 või võib-olla sotsiaaldemokraadid Isamaa vastu.
Olles teinud ära sellise vangerduse, saaks ta muuta praegu kavandatava ebapopulaarse automaksu ära ning muuta ka teisi praeguseni kavandatud „säästupoliitika" samme olematuks. Sellega prooviks reformarid tõsta oma langenud reitingut, et tulla oma algsete plaanidega maksupoliitikas mõne aja pärast tagasi. See võib olla võimalik, see võib olla ka utoopia, kuid selge on üks – praegusel juhul meenutab praegune valitsus krigisevat vana vankrit kohutaval külateel.
Kallase käest küsiti hiljuti, kuidas on tema „idavedude skandaaliga" seotus mõjutanud reformarite populaarsuse langust. Kallas raius kolm korda et „ei ole langenud, ei ole langenud, ei ole langenud", pidades silmas reformarite reitingu langust. Ometi langes see reiting neil ikka küll. Oma väidet kolm korda käiates meenutas Kallas vana plaati, mis mingi vea tõttu „viskas" ja ühte kohta mitu korda kordama jäi.
Samas jäi mulje, et vedru mehhanismis nimega Kaja Kallas on maha käinuid ja teda kujutav mehhaaniline nukk ei saa edasi ega tagasi sellest kohast, kus häält tegev mehhanism toppama jäi. See oli korraga naljakas ja kole vaatepilt. „Ma olen, ma tahan, minu valitsus, minu erakond" ja muud taolised omandisuhted ümbritsevaga on Kajal asendud järsku selliste valemitega nagu „ma ei tea, ma ei ole (langenud reitinguga), ma ei taha" jne. Sellist paindlikkust võib kadestada kummist nukk. Kunagi toodeti selliseid pisikesi nukkusid Põhjala kummivabrikus. Kaja paindlikkusel ja elastsusel ei näi piire olevat. Kui on tarvis, kui on vaja paindub Kaja kogu aja.
Kallase kui kondiväänaja valitsemine võiks kesta tema arvates lõputult. Küsimus on selles, kas tema piitsutatud hobune ja tema juhitud vanker vastu peavad. Tema enda paindlikkus ei aita siis, kui vanker lõpuks koost variseb ja hobune lõpuks maha kukub ega astu enam ühtegi sammu.
Just selleks, et keegi ei astuks vaese veohobuse kaitseks välja ega juhiks tähelepanu külavahetee viletsale olukorrale ning vankri remondivajadusele, loodab praegune valitsus läbi suruda vaikimise seaduse „vihakõne seaduse" sildi all.
Ühiskonna suu sulgemine ja kruvide kinnikeeramine ei tee aga vanast kronust noort elujõulist veolooma ega muuda vana vankrit uueks uhkeks tõllaks. Samuti ei muutu vana külatee uhkeks asfalteeritud magistraaliks.
Valitsus tahab vihakõne seaduse raamidesse suruda ka juriidiliste isikute tegevuse lõpetamise võimaluse. Sellega oleks Kallase tribunali (praeguse valitsuse) jaoks lahendatud igasuguse kriitika küsimus. Kes ei ole Kaja poolt, see likvideeritakse nagu nähtus. Nii lihtne see ongi. Pole kriitikat, pole probleemi. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud.
Sellise lähenemise puhul asjadele võib ühel päeval juhtuda nii, nagu ühes rahvalikus laulus, mida rahvusromantilises vormis esitas tuntud lauluisa Jaan Pehk: „Aga ükskord tuleb aega, kui ma tulen mootorsaega…" Sellist võimalust Kaja ette ei näe ja pealekauba on ta siis, kui siin olukord turbulentseks muutub, oma kohvrid pakkinud ja kaugele maale purjetanud.
Sealt – Euroopa bürokraatiaaparaadi lõpututest püramiidikäikudest ei saa teda keegi enam kätte. Kaja ei tea ja ei kavatsegi teada saada, kuidas algas ja millega lõppes Mahtra sõda. Sotsiaaldemokraat Eduard Vilde kirjeldas seda ajaloolist sündmust ilukirjanduslikus võtmes. Ülevaade oli ammendav, aga mõistagi toimusid Vilde poolt kirjeldatud sündmused juba ammu ja ka Vilde ise on ammu ajaloo hämarusse vajunud.
Kas Reinsalust saab Kaja uus paariline ja kas Isamaa suudab asendada võimaluse korral Eesti 200 või sotside asemel kohta uues koalitsioonis, ei ole hetkel teada. Kõik see võib olla pelgalt spekulatsioon, aga kuni on veel võimalus mõelda ja avaldada oma mõtteid, on tore neid lugejatega jagada.
Inimeselt võib ära võtta kõik ning jätta ta ilma ka oma mõtete avaldamise võimalusest, aga võimest mõtelda inimest ilma jätta ei saa. Kui inimene on veel inimene ja mitte pelmeeniks klohmitud tomp, on temalt mõtlemise võimet ärandada võimatu.