Riigil peab olema eetiline alus. Ka igal seadusel peab olema eetiline alus. Seadusi ja seadusemuudatusi ei tohi teha selleks, et keegi tähtis "niiditõmbaja" neist materiaalset kasu saaks, et keegi saaks nende varjus teisi oma huvides ära kasutada, kirjutab teoloog Malle Pärn.
Ateismile rajatud ühiskond ei suuda mitte kunagi inimestevahelisi suhteid ära korraldada. Sest ta on üles ehitatud valedele ja egoismile. Ühiskond peab toetuma eetilisele alusele. Ateism koostab ise oma eetika, oma maitset mööda. See, mis ateistile meeldib, on tema meelest eetiline.
Liberaalia on andnud meile hea termini: düstoopia, ja eesliite kveer-, mida saab universaalselt kasutada: nagu on kveerteadused ja kveerteooriad, nii kuuluvad liberaalse demokraatia düstoopiasse ka kveerpoliitika ja kveerkultuur, kveerharidus, kveerkunst, kveerkirjandus, kveerteater, kveertelevisioon, kveermeedia, kveerloosungid. Kveerliberalism.
Kveer tähendab imelikku, veidrat, loomulikust või tavalisest kõrvalekaldunut. Kunagi ju kasutati seda sõna (queer) teistsuguste halvustamiseks. 1980-ndate lõpus hakkasid mõned "geid" ise ennast kveerideks nimetama, et sellelt sõnalt ära võtta halvustav tähendus. Osaliselt see neil õnnestus, nüüd kasutataksegi seda juba üldlevinud terminina. Ometi ei ole sellelt kadunud ka halvustav varjund. Sõnade algset tähendust ei saa ju ära keelata.
Liberaalias on moes ja eelistatud igasugune kverism, loomulikust kõrvalekaldumine.
Kas 21. sajand ongi kverismisajand, või tohime loota, et see hullus on ajutine ja heidetakse peatselt kõrvale?
Euroopa tsivilisatsioon ja kultuur rajaneb kristlusel, kristlased ehitasid selle üles, ateistlikud võltsliberaalid, kveerid, tahavad selle maha kiskuda ja asendada oma väljamõeldud kveerkultuuriga.
Liberaalne demokraatia tahab võrdsustada targa lolliga, ausa ebaausaga, ilusa inetuga, andeka andetuga, hariduse harimatusega, kultuuri kultuuritusega, moraali moraalitusega.
Kapitalismil ühiskondliku korrana on omad väärtused, ent tal on ka puudused ja hädaohud, ja riik, mis kapitalismi inimlikult (kristlikult) tasakaalustada ei taha, elab üksnes tänasele päevale, mõistmata, et ta tegelikult kaevab endale hauda.
Põgenedes Jumala käskude varjust, satume justkui tüüri ja ankruta laevukesed mässavale avamerele.
Me loobime prügi täis puhta veega loodusliku allika ja tarvitame joogiks mürgitatud vett, mida meile kalli raha eest reklaamivad ja müüvad osavad petised. Nemad saavad rikkaks, aga meie sureme pikkamööda.
Kõige selle vastu on rohtu pakkuda usul ja kirikul. Rahvas peab tagasi pöörduma oma Isa juurde. Jumalata, ilmalik riik on nagu kadunud poeg Jeesuse mõistujutus. Kui ta ei otsusta Isa juurde tagasi minna, siis ta jääbki kadunud pojaks.
Usund on inimese elu oluline osa. Usk on inimese hinge ja vaimu toit, inimene ei saa eksisteerida täiesti väljaspool usku ja usundit. Visates oma elust välja Jumala, viskab inimene kõrvale ka oma hinge ja jumaliku vaimu.
Sellepärast meil ongi tänapäeval nii palju rumalaid inimesi, kes ei saa aru, mis maailmas toimub, kes usuvad primitiivset propagandat, kes alluvad pimesi ideoloogilistele manipulatsioonidele, kes enam isegi seda ei tea, kas nad on mehed või naised.
Inimene on tõrges ja isemeelne. See on hea, see viib teda edasi ja paneb tegutsema, ise mõtlema. Ent tõrksusega, kangekaelsusega ei tohi liialdada. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi head tagasi lükata või kõrvale heita. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi ennast hävitada, oma hingele kahju teha, oma vaimul nälgida lasta.
Maailm sai alguse palju varem kui ühegi praegu elava inimese elu. Ja inimkond, põlvkondade kaupa, on nähtamatu vaimusidemega ühte seotud.
Mõelge, mis saaks siis, kui iga põlvkond heidaks kõrvale kõik tehnilised leiutised, mis enne neid on leiutatud, ja kasutaks ainult neid, mida nad ise leiutavad?
Ka vaimset järjepidevust ei tohi lõhkuda!
Rahvus saab alguse ühtsest usundist, inimese ja rahvuse olemuse ja elu määrab tema usund. Kui meil ühtset usundit ei ole, siis me oleme lihtsalt üks kari inimesi, kes räägivad enam-vähem ühte keelt. Arukas inimene ei lõika ennast ära oma esivanemate usust.
Usk ei tähenda Jumala ega kiriku allaheitlikku orjamist. Usk ei alanda inimest, vaid ülendab ta Jumala, maailma Looja ja universaalse Tarkuse Vaimu vabatahtlikuks kaastööliseks. See annab tema elule mõtte.
Inimesele on antud vaba tahe, vaba valik. Teatud määral, teatud piirini, loomulikult, sest vabadus on suhteline mõiste. Täielikku vabadust ei suuda ükski inimene saavutada. Me oleme seotud oma perekonna, oma kogukonna, oma ühiskonna külge.
Inimesele on antud suur hulk mitmesuguseid võimeid. Inimene mõtleb, otsustab, tegutseb, teeb plaane, õpib ära, jätab meelde, teeb järeldusi, avastab, leiutab, loeb, kirjutab, suhtleb, armastab, vihkab – ja nii edasi.
See kõik, ja palju muud, kuulub inimese juurde. Ei taha Jumal ega usk ega kirik inimeselt midagi sellest ära võtta. Ei taha üldse midagi ära võtta. Nad tahavad hoopis juurde anda.
Inimlaps vajab õpetust, juhatust, käskimist, keelamist. Soovitav, koos selgitustega. Koos põhjendustega. Vähemalt mõistlik inimlaps vajab põhjendusi.
Inimene areneb pikkamööda. Ja ta peab väga palju õppima. Miks see nii on?
Kassipoeg kasvab kassiks ka siis, kui ta beebina ema juurest ära võetakse, inimlaps aga ilma korraliku kasvatuseta kultuurseks inimeseks ei kasva.
Riigil peab olema eetiline alus. Ka igal seadusel peab olema eetiline alus. Seadusi ja seadusemuudatusi ei tohi teha selleks, et keegi tähtis "niiditõmbaja" neist materiaalset kasu saaks, et keegi saaks nende varjus teisi oma huvides ära kasutada.
Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Kui valitsusaparaat tegutseb ülbelt ja hoolimatult ja omakasupüüdlikult, siis õige pea moodustub ka ühiskonnas sama mentaliteediga "koorekiht", kes omakorda hakkab negatiivselt mõjutama tervet ühiskondlikku atmosfääri.
Sellises riigis on ideoloogiliselt eelistatud inimese negatiivsed iseloomujooned ja põlu all positiivsed.
Aga see riik on iseenesega riius, ja tal ei ole tulevikku.