Ühtsuse peole ei tohi lubada lõhestajaid! Istugu, kui tahavad, kuskil tagareas ja ärgu neid näidaku sellel pühal päeval mitte ükski telekaamera, kirjutab Malle Pärn.
Meil siin Eestis ei ole vaja mingeid „rohepöördeid", jäägu need heaolust hulluks läinud igavlejatele seal läänes. Meil on vaja vaimset pööret tagasi normaalsesse ühiskondlikku kliimasse. Meil on see kliima nii ülekuumenenud, et igal hetkel võib karta juba plahvatust.
Me ei saa enam mitte ühtki probleemi või sündmust omavahel rahumeelselt arutada, kivide ja kaigastega minnakse kallale sellele, kes midagi natuke teistmoodi näeb või ütleb. Kõik peavad olema nagu ühesugusest vormist välja valatud tinasõdurid ja mõtlema ühtmoodi, meie olukord on palju hullem kui oli nõukogude ajal. Meid surutakse kisakooridesse, mis ülistavad valitsevat (hullumeelsuse piiri ületanud) ideoloogiat.
Kisakoorid on üldse üks jubedamaid väljamõeldisi spordis, milleks on vaja tüdrukuid alandada, pannes nad narrideks riietatuna väljakul kepslema ja karjuma primitiivseid loosungeid. Ja see on vist isegi meie maale jõudnud: kõik narrused tuleb meil ju üle võtta? Sest meie ülisuureks paisunud rahvuslik alaväärsuskompleks nõuab aina kõige välismaise ees maani kummardamist ja järeletegemist.
Ja nüüd sunnitakse kogu rahvas kisakooridesse kekslema. Meid maksustatakse surnuks, meid alandatakse inimestest „füüsilisteks isikuteks" – ja nõutakse, et me hõiskaksime rõõmust. Kes mõistuse juba kaotanud on, see hõiskab ja keksibki ja materdab neid sõnakuulmatuid, kes ei taha oma mõistusest loobuda.
Meil oli laulupidu. Kirjeldamatult imeline sündmus, lausa uskumatu valguse ja helguse laik keset meie ähvardavat äikeseilma. See on ju Aasta Sündmus! Ent ka selle üle oleme tülli läinud.
Mind isiklikult on laimatud, nagu oleksin ma „laia lahtise käega andnud lastele ja laulupeole". Kunagine meeldiv telesaatejuht ja diktor Meelis Kompus, kes mind aastaid tagasi Tähelaeva saates intervjueeris, pani mu otsustavalt paika: „kuri ja kade inimene."
Oleks ta siis vähemalt mingi näite toonud mu „kurjusest ja kadedusest", oma hinnangut (tegelikult mulle pealelöödud templit) põhjendanud, ei, ta lihtsalt ise tegi seda, mille kleepis minu külge: „andis laia ja lahtise käega".
See on otsene ja alatu laim. Ma ei ole iialgi mitte kuskil halvustanud laulupidu, see on minule püha, ma austan ja armastan ja imetlen neid inimesi, kes seal osalevad ja seda korraldavad.
Ükski konservatiiv ei saa laulupidu vihata ega halvustada. Konservatiiv jumaldab laulupidu, sest see on meie viimane lootuskiir – kuni toimuvad veel laulu- ja tantsupeod, nii kohalikud kui ka üleriigilised, niikaua on eesti rahval veel lootus oma iseseisvust taastada, oma rahvus, keel ja kultuur alles hoida.
Huvitav on see, et tegelikult iga võltsliberaalide ja „sallijate" konservatiive halvustav kommentaar kõlbab absoluutselt alati nende endi tegevuse kohta. Nad nagu paljastaksid iseennast, teeksid nagu ausat enesekriitikat. See ajab juba naerma, kui täpselt nad alati iseennast iseloomustavad ja põlastavad.
Eks me mingil määral ole kõik natuke kurjad ja natuke kadedad, mina ei ole kindlasti kurjem ja kadedam kui Meelis Kompus ise. Olen suutnud elus väga palju andeks anda.
Aga ma olen tõesti kuri, kui näen, kuidas ülekohut troonile upitatakse ja inimeste loomulikku elu hävitatakse. Ja kadeduseks nimetavad võltsliberaalid tänapäeval inimlikku õiglustunnet, mis neis endis ammugi juba surnud on.
Kui ma ütlen, et keegi on teenimatult (ülekohtuselt) mingi austava tiitli või temale sobimatu ameti või liiga palju maksumaksja raha saanud, siis pole see mitte kadedus, vaid inimlik õiglustunne. Mina tahan elada normaalses riigis.
Meelis Kompuse laimav kommentaar minu kohta oli Jüri kirikuõpetaja, isamaalase Tanel Otsa postituse all, kes mõistis selles karmilt hukka mingeid „paremäärmuslasi", kes olla laulupidu inetult mõnitanud ja halvustanud. Ikka selles vaimus, et küll meie, ideoloogiale kuulekad, oleme head ja sallivad, aga pahad konservatiivid on kõik terroristid ja äärmuslased.
Sõnades püüaksid nad nagu laulupidu kaitsta, aga tegelikult kasutavad nad ju seda ära oma poliitiliste vaadete propageerimiseks!
Jah, me oleme sõjas, üliemotsionaalses kodusõjas. Aga tunnistame siis seda ja sõdime ausalt! Mõlemal poolel olgu võrdne õigus oma relvad käiku lasta!
On olemas sellised ametid nagu teatriteadlane, kirjandus- ja kunstiteadlane, muusikateadlane. Ka kultuuriteadlane. Nemad jälgivad meie kultuurielu ja kirjutavad muuseas ka arvustusi etendustele, näitustele, kontsertidele. Neil on lubatud väljendada nii ülistust kui ka kriitikat, sest teatavasti ei ole olemas absoluutselt täiuslikku loomingut.
Kriitika ei sünni ju õelusest, kriitika sünnib ju tegelikult soovist üheskoos liikuda täiuslikkuse suunas! Kriitika on tähelepanu juhtimine vajakajäämistele või puudustele meie kultuuris. Ikka selleks, et see võiks olla veel parem. Teadlane on teoreetik, tema valdab teooriat ja oskab võrrelda kultuurisündmusi esteetika ja eetika reeglite ja rahvuslike traditsioonidega.
Ja ka maitsed võivad olla erinevad, erinevad kriitikud võivad anda kultuurisündmustele vastandlikke hinnanguid. Normaalses ühiskonnas võetakse see vastu rahulikult, keegi ei lähe kivide ja kaigastega kallale sellele, kes tema kohta midagi kriitilist ütles. Mõtleme järele ja vastame, kui on midagi vastata.
Ka publikul on õigus kultuurisündmust arvustada, – selle vaatamise eest pealegi võetakse temalt (aina kallimat) piletiraha, ja kasutatakse ka tema maksuraha selle ürituse riiklikuks toetamiseks ja tegijatele maksmiseks. Kui miski ei meeldi, siis peab inimesel olema õigus seda välja öelda, ilma, et keegi ideoloogiajünger või parteigenosse või ebameeldiva kriitikaga pihtasaanu teda selle eest sotsiaalmeedias sõimama ja laimama ja rumalaid üldistusi tegema hakkaks.
Tüüpiline võltsliberaali viga on see, et ta paneb oma sõnad vastasele suhu, sest ta sai kirjutatust valesti (omamoodi) aru. Ja jälle iseloomustab ta ennast! Kes ikka lugeda ei oska, sellel ei maksaks ka kommentaari kirjutada.
Inimesed teatavasti tahavad oma muljeid teistega jagada, enamasti mõttekaaslastega. Üks kriitiline märkus ei tähenda, et ta terve laulupeo üleni hukka mõistab või maha teeb. Kui miski on tema meelest valesti korraldatud või on repertuaar tema meelest kuidagi puudulik või tendentslik, siis on tal õigus seda välja öelda. Inimene vajab teistega suhtlemist, seda ei saa ega tohi keegi ära keelata!
Mina kritiseerisin teleülekannet, liigset intervjueeritamist, ma tahaksin vaadata laulupidu, mitte mingit teletegijate „ringvaadet" laulupeo teemal. Ja ka viimane laul mõjus kuidagi võõrkehana, ei olnud teiste lauludega võrdsel tasemel. Kas see teeb mind kurjaks ja kadedaks?
Jah, me oleme kõik üliemotsionaalsed, iga väikegi vihje nähtustele, mis meid ärritavad ja rahvana lõhestavad, kruvivad meie vaimse keskkonna temperatuuri liiga kõrgele. Ja teiselt poolt tõstavad seda temperatuuri omakorda need, kes häbenevad oma rahvust ja tahavad kangesti „läänelikud" välja paista.
Ja ongi jälle tüli taevani. Kumbki pool tahab tekki enda peale kiskuda.
Mul on üks tõsine ettepanek tulevikuks: hoiame laulupeod igasugusest poliitikast lahus! Las nad olla kultuuri ja rahvusliku vaimsuse ja ühtsuse peod! Eks nad olegi meil ju ainsad, kus me ühte hoiame? Unustame selleks päevakski ära, viskame endi keskelt välja kõik selle, mis meid isekalt vastandlikeks gruppideks jaotab!
Kui kantslisse läheb (võltsitud e-valimistega) võimule upitatud ennasttäis reformar või mängupresident, siis on publik ju otsekohe lõhestatud ja paljude inimeste peomeeleolu on rikutud! Ja laulupeo ühtsuse vaim on hetkega kadunud.
Me peame alles hoidma (või looma, kui vaja) laulupeo PÜHADUSE.
Ja pühadus on poliitikast mõõtmatult kõrgemal, sest see on ilu ja tõde, austus ja armastus, aga poliitika on (paraku) täis valet ja vägivalda, vihkamist ja sallimatust. Ma mõtlen seda päris sallimatust ja päris vihkamist, mida on täis kõik võltsliberaalide rünnakud konservatiivide ja üldse terve mõistusega inimeste vastu.
Miks sunnitakse laulupeolisi, kes on kokku tulnud kogema midagi nii haruldast, et selle väljendamiseks ei ole sõnu isegi meie keeles, ja kes on maksnud selle eest päris suure summa raha – miks sunnitakse neid äkki keset seda imeilusat rahvuslikku idülli kogema oma südames viha ja ärritust nende vastu, kes meist just äsja halastamatu teerulliga on üle sõitnud? Kes on lõpuni ära mõnitanud isegi meie eraelu! Kas ei ole see vaimne vägistamine?
Ühtsuse peole ei tohi lubada lõhestajaid! Istugu, kui tahavad, kuskil tagareas ja ärgu neid näidaku sellel pühal päeval mitte ükski telekaamera!
Sest suurem osa laulupeolistest ei taha neid sel päeval näha!
Ja igaüks, kes mind või ükskõik millist konservatiivi süüdistab laulu- või tantsupeo halvustamises, on pahatahtlik laimaja.