Sõnavabadus on tihtipeale olnud üks Revolutsiooni tööriistu, mis on aidanud teed rajada uuele ideoloogilisele süsteemile. Kui see eesmärk on saavutatud, heidetakse sõnavabadus kasutu ja ohtlikuna kõrvale, mõtiskleb kolumnist Veiko Vihuri.

Sõnavabaduse kohta leidub mitmeid teravmeelseid ja asja olemust hästi tabavaid aforisme. Näiteks: kui vabadus üldse midagi tähendab, siis on see õigus öelda inimestele seda, mida nad ei taha kuulda. Või: ma ei nõustu sellega, mida te ütlete, kuid ma kaitsen surmani teie õigust seda öelda. Ja veel: vaadake, keda te kritiseerida ei tohi, ja te saate teada, kes teid valitsevad.

Kui lähtuda esimesena tsiteeritud mõtteavaldusest, siis pole vist üheski maailma riigis täielikku vabadust. Ma ei räägi sõnavabaduse ratsionaalselt põhjendatud piiramisest – on endastmõistetav, et ükski ühiskond ei pea sallima näiteks üleskutseid vägivallale, kurjale. Kuid igas ühiskonnas eksisteerivad teatud võimu ja väärtushoiakutega seotud valdkonnad, kus naljalt ei või välja öelda seda, mida inimesed (või eliit) kuulda ei taha.

Möödunud kevadel ilmus Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid parlamenti pusaga, millele oli kirjutatud sõnum: sõna on vaba. Tegemist oli presidendi poliitilise meeleavaldusega sõnavabaduse toetuseks, mida uue, senisest konservatiivsema valitsuse ametisse astumine justkui ohustanuks.

Ometi taunis seesama president kõigest umbes kuu enne oma sõna-on-vaba aktsiooni EKRE poliitiku Martin Helme mõtteavaldusi abordiga seonduval teemal. „Abordiküsimusis võib igal inimesel olla oma sisemine veendumus ja seisukoht,“ teatas president Kaljulaid. „Kuid rünnak meie professionaalse, kutse-eetikast ja seadustest lähtuva arstkonna vastu on lubamatu sõltumata neist veendumustest.“

Sõna on vaba nn liberaalsete väärtuste kuulutamiseks, ent mitte nende kriitikaks.

Kuidas saab sõna olla vaba, kui teatud teemadel ei või avaldada oma veendumustel põhinevaid hinnanguid ja kriitikat?! Sel juhul peab olema tegemist sõnavabaduse kuritarvitamisega, s.o lubatud piiride ületamisega.

Mida Martin Helme õigupoolest ütles? Kõigepealt seda, et „meil [Eestis] tapetakse aastas 4500 last enne kui nad jõuavad sündida“. Naistearstide kriitika kohta koalitsioonileppe aadressil lisas ta: „Need on naistearstid, kes kaitsevad oma moraalset palet, olles osalenud ju süstemaatiliselt nende abortide sooritamisel ja rikkunud sellega Hippokratese vannet. Mina ei ole nõus, et nemad tulevad meile midagi rääkima inimõigustest.“

Kahtlemata on abort üks neid teemasid, mille kohta ei taha tänapäeva „vaba ühiskond“ kategooriliselt mitte midagi kriitilist kuulda. Paljude arvates on abort lausa inimõigus ning seda ei tohi mingil juhul tapmiseks nimetada. Religioonil või muul maailmavaatelisel veendumusel põhinevaid vastuväiteid tuleb seega käsitleda lubamatu rünnakuna naiste või arstide vastu, mitte aga sõnavabaduse ilminguna.

Just täpselt nõnda Kersti Kaljulaid ja veel mitmed teisedki seda tõlgendasid. Tähendab, sõna on vaba nn liberaalsete väärtuste kuulutamiseks, ent mitte nende kriitikaks. Viimasel juhul olevat tegemist ründamisega, mida ei saa õigustada sõnavabadusega.

Miks see nii on? Kuhu on korraga kadunud sõna- ja veendumusvabaduse paatoslik kaitsmine? – Lääne tsivilisatsioonis on sõna-, usu- ja veendumusvabaduse printsiip pandud kehtima eeskätt suhetes kiriku ja valitseva religiooniga. Kui ühiskond on valdavalt kristlik, siis on mõistetav, et ilmalikult võimult oodatakse kaitset ühiskonna enamuse usuliste veendumuste ja väärtuste alalhoidmiseks. Valeõpetustes (s.o ortodoksiast lahkuminevates seisukohtades) ja väärates usulistes veendumustes ei nähtud üksnes ühiskonna aluste õõnestamist, vaid reaalset ohtu tõmmata kogu ühiskonna peale Jumala viha ja karistus.

Sõnavabadus on olnud tihtipeale üks Revolutsiooni tööriistu, mis on aidanud teed rajada uuele ideoloogilisele süsteemile. Kui see eesmärk on saavutatud, heidetakse sõnavabadus kasutu ja ohtlikuna kõrvale.

Kui ühiskonna või tsivilisatsiooni usuline ühtsus hakkab murenema, hakatakse üha häälekamalt nõudma eluõigust ka teistsugustele vaadetele ning nende väljendamisele. Paraku kestab see seni, kuni vana kõrvale tõrjutakse ja tekib uus ortodoksia – veendumuste ja väärtushoiakute ideoloogiline süsteem, mida ühiskond või vähemalt eliit peab oluliseks kaitsta. Selles mõttes on sõnavabadus olnud tihtipeale üks Revolutsiooni tööriistu, mis on aidanud teed rajada uuele ideoloogilisele süsteemile. Kui see eesmärk on saavutatud, heidetakse sõnavabadus kasutu ja ohtlikuna kõrvale.

Nii ongi Lääne tsivilisatsioonis välja kujunenud uued „pühadused“, mille suhtes võib kriitiliste mõtete avaldamine kaasa tuua riigivõimu ja ka avalikkuse vihase reaktsiooni. Vanad blasfeemiaseadused, mis kaitsesid kristliku usu pühadusi, on vist pea kõikjal kehtetuks tunnistatud. Moodne blasfeemia ehk pühaduseteotus on seotud Lääne uue usutunnistusega – inimesekultusega. Kui katoliiklikus Euroopas tegeles hereetikute ja väärõpetustega inkvisitsioon, siis tänapäeval menetleb näiteks Kanadas teatud kuritegusid inimõiguste tribunal. Jumalateotuse asemel loetakse taunimisväärseks teod, mis rikuvad inimõigusi (nt võrdse kohtlemise nõuet).

Huvitaval kombel kuulub selle juurde ka mõningate ajaloosündmuste õige tõlgendamine. Teatud mastaapsete kuritegude puhul võib ohvrite kanoonilise arvu või surmamisviiside kahtluse alla seadmine kaasa tuua kriminaalsüüdistuse, sest „hereetik“ justkui õõnestaks oma vastuargumentidega demokraatliku ühiskonna aluseid.

Loomulikult ei ole kriitika soovitav ka mõningate liberaalsete eluvalikute, näiteks abordi või homoseksuaalse eluviisi aadressil. Et näiliselt säilitada sõnavabaduse printsiibi puutumatus (ja seega illusioon vabast, demokraatlikust ühiskonnast), tuleb ebameeldivad seisukohad tembeldada vihakõneks või vaenuõhutamiseks nõrgemate või vähemuste suhtes, luues ühtlasi vastava koosseisu karistusõiguses. Soomest on viimaste kuude jooksul tulnud ridamisi uudiseid selle kohta, et ühe või teise rahvasaadiku suhtes on algatatud uurimine, kuna neid kahtlustatakse „rahvarühma vastu suunatud ässitamises“.

„Vihakõnekeeld“ on päris kindlasti üks autoritaarse mõtteviisi tööriistu.

Sellega seoses on erinevad ideoloogilised grupeeringud välja pakkunud ühiskonnagruppide loetelu, kes peaksid olema kaitstud nii poliitikute kui „ksenofoobsete“ tavakodanike kriitiliste väljenduste eest. Sellesse nimekirja kuuluvad ohvritena või rõhututena käsitletud grupid nagu immigrandid, etnilised ja rassivähemused, juudid (eraldi kategooria!), seksuaalvähemused jne. Tavaliselt ei kuulu sinna kristlased (sest kristlust peetakse vabadusi alla suruvaks religiooniks ja see on Revolutsiooni põhivaenlane), kindlasti mitte valgete identiteeti rõhutavad rühmitused, keda käsitletakse äärmiselt taunimisväärse nähtusena.

Seda teed edasi minnes jõutakse paraku kiiresti olukorda, mida võib määratleda ideoloogilise diktatuurina. Tänapäeva diktatuurid ja autoritaarsed režiimid esitlevad end formaalselt demokraatiatena, kus paberil on kodanikele antud olulised õigused (Nõukogude konstitutsioon oli väidetavalt maailma kõige demokraatlikum!), kuid tegelikult kitsendatakse neid igasuguste otsitud ettekäänete abil. „Vihakõnekeeld“ on päris kindlasti üks autoritaarse mõtteviisi tööriistu.

Küllap võib ka sõnavabaduse kohta öelda, et see lõpeb seal, kus algab teise inimese samasugune vabadus. Küsimus on vaid selles, kus algab teise inimese samasugune vabadus? Kas seal, kus ta ei taha enam kuulata, mida teil on öelda? Kui te ütlete midagi niisugust, mis riivab tema ettekujutust õiglusest, inimväärikusest, vabadusest? Mis „pisendab“ ja „dehumaniseerib“ teatud inimrühmi? Mis seab kahtluse alla ühiskonna alusväärtused? – Vahest peaks piiride tõmbamise jätma ühiskonnale tervikuna, kes lähtub oma ajaloolisest ja kultuurilisest enesetunnetusest ning samuti indiviidist kõrgemal seisvatest moraalikategooriatest. Kindlasti aga ei peaks seda tegema ideoloogilised sõdalased-revolutsionäärid, kes püüavad jätkata oma pikka ja võidukat marssi läbi institutsioonide.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!