Malle Pärn 26. novembril 2019 Konservatiivsel Konverentsil Tallinnas, Õpetajate Majas. Foto: Objektiiv

Uskumatu, et meil võib ajakirjanikuna avaldada selliseid algkooli tasemel luulusid! Ajakirjanik peaks ikka teadma, et elu ei ole liberaalide must-valge plakat, kirjutab Malle Pärn EPLis ilmunud Taavi Minniku artiklilt kommenteerides.

Üks väike grupp inimesi ei tohi sundida kõiki elama oma väljamõeldud narratiivi reeglite järgi!

Terminit "narratiiv" on seni kasutatud peamiselt mingis poosetavas mõttes, seal, kus seda ei ole üldse vaja olnud. Iga intellektuaalsnoob räägib ikka "narratiivist" ja "diskursusest". 

Nüüd on see sõna minu meelest leidnud oma õige paiga ja tähenduse. See on kaasaja kveerteadlaste või kveer-ideoloogide loodud väljamõeldud süsteem, ühiskonnaelu ja kultuuri ruum, millesse tahetakse elama suruda terved ühiskonnad. Selles süsteemis kehtivad narratiivsed (väljamõeldud) reeglid ja koodeksid ja põhimõtted ja väärtused. 

Narrativistid on ühtlasi ka totalitaristid, nad ei tunnista ühtki teistsugust mõtlemissüsteemi enda kõrval. 

Tõesti ei taha enam lugeda võltsliberaalide demagoogilisi plakati-loosungi-artikleid, nad on omavahel nii sarnased, ei leia sealt iial ühtki uut mõtet, – aga vahel on siiski vaja neid lugeda ja nende valesid paljastada, nende jaoks, kes ei ole veel ära tinistatud. 

EPL/Delfi on avaldanud Taavi Minniku pika ja põhjaliku "entsüklika", kus on enam-vähem kõik LGBT ideoloogilised suunised kokku võetud. 

Keegi on Tammsaare "Tõde ja õigust" nimetanud "tüvitekstiks". Minu jaoks tähendab sõna "tüvitekst" hoopis väljamõeldud ideoloogilise propagandasüsteemi koodeksit ja peamisi dogmasid sisaldavat kirjutist. Taavi Minniku artiklit võikski nimetada üheks LGBT ideoloogia tüvitekstiks. 

"Pean kohe artikli alguses mainima, et ei kuulu homofoobide ega LGBT-aktivistide ridadesse ning vähemalt minu vaatevinklist on mõlemate tegevus kahjulik, sest ühed sisendavad oma soo vastu huvi tundvatesse noortesse ettekujutust endast kui „kõrvalekaldega inimesest" ja teised kui „vähemusest"," kirjutab Minnik.

Ka mina seda kommentaari kirjutades "pean kohe mainima, et ei kuulu homofoobide ega LGBT-aktivistide ridadesse". 

Hea, et ta kohe alguses oma usutunnistuse välja paneb, sellega annab ta kätte võtme oma edasise teksti väärtuse hindamiseks. Ei saa erapooletuks pidada inimest, kes tõsimeeles tarvitab teisitimõtlejate mahategemiseks väljamõeldud valelikku propagandaterminit. 

Ajakirjanikule peaks olema lausa elementaarne nõue, et ta oleks terminoloogias täpne ja hoolikas. Kes räigelt valetab ühes asjas, seda ei saa usaldada ka teistes asjades. 

"Homofoobe" ei ole olemas. Vikipeediat ei maksa alati uskuda. 

Foobia on haiglaslik hirm, mitte vastumeelsus või vihkamine. Kui seda võtta kui hirmu homoseksuaalsuse ees, siis võivad seda tunda ainult homoseksuaalse kalduvusega inimesed, kes ei julge oma ihalusi reaalselt teostada, kes ennast selle kalduvuse pärast põlgavad. Ükski tavaline inimene ei põe sellist "homofoobiat", vastumeelsus millelegi, mida peetakse ebaloomulikuks või loomuvastaseks, ei ole foobia. 

Ja see mõte on lausa primaatide tasandil: "Eelmise valitsuse ministrite ja nende nõuandjate hulgas oli neid, kes keelustaksid kõik elurõõmud (meenutage Riina Solmani filosofeerimist juhuseksi üle), välja arvatud misjonäriasendis heteroseksuaalsed kontaktid soo jätkamise eesmärgil."

Uskumatu, et meil võib ajakirjanikuna avaldada selliseid algkooli tasemel luulusid! Ajakirjanik peaks ikka teadma, et elu ei ole liberaalide must-valge plakat. On otse kuritegelik teistele mõtete pähe ja sõnade suhu panemine, igasugu primitiivtõlgenduste ja oma luulude levitamine meedias, mida tänapäeva liberaalid nii sageli kasutavad, sest nad ei suuda mõista konservatiivide tegelikku väärtushinnanguid ja põhimõtteid. Nad on klassikalistest moraali- ja eetikareeglitest nii kaugele seksuaalse lodevuse soomülkasse triivinud. 

Tsiteerin edasi: "Kuid inimseksuaalsuse aspektide tabustamine on parim viis düsfunktsionaalse ja vihast läbi imbunud ühiskonna rajamiseks, mis sobib manipuleerimiseks igasugustele kõrtsipoliitikutele ja muidu pahatahtlikele inimestele."

Seksuaalrevolutsiooni algusest on ikka päris mitukümmend aastat möödas, oi kui palju tabusid on selle aja jooksul maha võetud, miks ometi ei ela me nüüd juba maapealses paradiisis? 

Kas ikka veel on vähe? Kas ikka veel ei saada aru, et tabude mahavõtmine EI VII inimkonda üleüldisele õnnele? Me ju näeme, et vastuolud ja vastandumised aina süvenevad? Kunagi varem ei ole ühiskond olnud nii lõhestatud. Kunagi varem ei ole keegi mõelnud mingitele vihakõnede seadustele? 

Äkki on see just nende tabude mahavõtmise tagajärg? 

Justnimelt liigsete "vabaduste" või paljude meelest kõlvatuste nii-öelda uute normaalsustena pealesurumine kõikidele inimestele on meid viinud kodusõtta, mitte mingitest tabudest kinnihoidmine. 

Inimene peab oma seksuaalsust mõistusega valitsema, vastupidine, instinktide võim mõistuse üle, erinevate himude "hierarhia" viib kaosesse, inimlikkuse hävingusse. 

Ja kes on need "kõrtsipoliitikud ja muud pahatahtlikud inimesed"? Loomulikult konservatiivid, eks, kes püüavad inimesi terve mõistuse raamides hoida. Terve mõistus on tänapäeva ideoloogidele nagu punane rätik härjale. 

Ja lihtsalt uskumatu on järgmine mõttekäik: "Viimase kahe aasta jooksul tekkis korduvalt tunne, et Eesti ühiskond juba ongi selline, ja see omakorda pani mõtlema nähtusele nagu homofoobia. Kui lugeda homofoobide kommentaare eestikeelses sotsiaalmeedia segmendis või kommentaariumites, paneb hämmastama ülevoolav kirg ja fenomenaalne kujutlusvõime, millega kirjeldatakse füsioloogilisi üksikasju, mis keskmisele inimesele pähegi ei tuleks. Kõige huvitavam on see, et kui foobiat defineeritakse üldjuhul kui irratsionaalset hirmu või põlgust, siis homofoobid mitte ei distantseeru homoseksualismist (mis oleks ju millegi ebameeldiva puhul harilik reaktsioon), vaid pööravad sellele maksimaalselt palju tähelepanu." 

Parandan siin ka ühe vea: õige on "kommentaariumides", mitte "kommentaariumites".

Ikka need müütilised "homofoobid"! 

Homofoobia on foobiate nimestikus täitsa olemas ja tähendab haiglaslikku hirmu sarnase ees, vastandiks on heterofoobia, mis tähendab hirmu teistsuguse ees. 

Kui labidaks nimetatakse labidat, siis on ju lausa rumalus hakata heast peast labidaks nimetama näiteks ka lammast? Ma ei saa aru, miks meie keeleamet ei ole sel teemal sõna võtnud, ma ei saa aru, miks ei ole psühhiaatrid sel teemal sõna võtnud? 

Miks te vaikite, eksperdid, miks te lasete mingitel kehva haridusega inimestel keelesse tirida uusi värd-termineid, – ainult selleks, et nad saaksid tavalisi normaalseid inimesi nendega peksta? 

Ja pole meil ka haritud presidenti, kes võltsterminite levitajaid ja kuritarvitajaid korrale kutsuks, elutervet rahvast ennasttäis snoobide eest kaitseks. 

Ei tohi lubada igal agressiivsel grupikesel välja mõelda suvalisi propagandatermineid ja nendega normaalseid inimesi LAIMATA ja halvustada! 

Mis riik meil on? Või ei ole meil enam riiki? On vaid anarhia, mida korraldavad oma suva järgi üle piiri läinud võltsliberaalid? 

Taavit "paneb hämmastama ülevoolav kirg ja fenomenaalne kujutlusvõime, millega kirjeldatakse füsioloogilisi üksikasju" – kangesti Noorte Hääle punase juhtkirja stiil. Neid füsioloogilisi üksikasju on võimalik internetist leida, selleks pole vaja kujutlusvõimet tarvitada. Kirg tuleneb kveeride agressioonist, mida kangem on agressioon, seda kangem on ka vastupanu. 

"Pööravad sellele maksimaalselt tähelepanu"? 

See on juba LGBT aktivistide endi kinnisidee, nagu pöörataks nende intiimelule maksimaalselt tähelepanu. Ei pöörata. Konservatiivide tähelepanu on Eesti riigi ja rahva vaimsel tervisel ja normaalse ühiskondliku kliima taastamisel. 

Kui herilane tiirutab mu nina ümber, ilmselge plaaniga mind nõelata, siis pean ma ju temale sel hetkel maksimaalselt tähelepanu pöörama? 

Kas pole see hoopis nii, et see, kes nõnda ütleb, ISE EI NÄE teiste inimeste muud tegevust? Muidugi on see vaid demagoogiline võte, ülepaisutatud liialdus ja pahatahtlik, teist inimest demoniseeriv LAIM. Aga me ju teame juba, et laimamine ja valetamine on liberaalsed väärtused. 

Ja muide, foobia EI OLE põlgus: kõrgusekartus ei tähenda mingit põlgust kõrgete paikade vastu. Hirm ei saagi olla seotud põlgusega, põlatakse ikka seda, mida peetakse endast halvemaks. See ajakirjanik ise ka ei tea, millest räägib.

Ja siit tuleb veel üks tüütuseni, lausa räbalateks korratud mantra: "naeruväärne, kui mõni Eesti poliitik seletab põlevate silmadega, kuidas kedagi on võimalik homoks „propageerida"".

Mida rohkem seda mõtet korratakse ja naeruvääristatakse, seda kindlam on, et justnimelt see ongi kogu selle suure võitluse varjatud eesmärk. Sest ükski kooseluseaduse vastane ei ole tegelikult seda mõtet välja öelnud. Ka see on aktivistide endi luul. 

Lausa lapsik on see "seletab põlevate silmadega" – isegi "Noor kaardivägi" kahvatub selle kõrval.  

Kelle silmad siin nüüd rohkem põlevad, kas klassikalise moraali mõnitajate või selle kaitsjate silmad? Kas nende, kes lähtuvad rahva heaolust ja tervest mõistusest, või nende, kes lähtuvad oma isiklikust iharusest? Pigem paneb silmad põlema ikka iharus, mitte mõistlik kaalutlus ja põhimõttekindel vastupanu kogu rahva sundseksualiseerimisele. 

Igasugune propaganda, kui mingit nähtust pidevalt näidatakse teistest paremana, sealjuures süütu ohvrina, koguni märtrina, ja selle kritiseerijaid lausa maniakaalsel kombel demoniseeritakse, laimatakse, sildistatakse, vaigistatakse – siis leiab see paraku paljude noorte eluvõõrastes peakestes vastukaja, nad ju usuvad, et neile räägitakse tõtt, nad ei oska rumaluse ja tarkuse vahel vahet teha, ja usuvad pigem meelitavat valet kui karmi tõde. 

Ja seda kõike kirjutades ütleb Taavi, et ta ei ole LGBT aktivist?  See on samahea kui öelda, et "mina ei ole võitlev ateist, aga see teie jumal on nagu muinasjutu-punamütsike ja kõik usklikud on purulollid." 

Väga "erapooletult" manab ta maa põhja ja tembeldab kõik konservatiivid "naeruväärseteks"  "põlevate silmadega" "kõrtsipoliitikuteks" ja "homofoobideks", kes on uppunud perverssetesse unistustesse geipornost, mis iial ei tule pähegi ühelegi LGBT seksuaalile. Selline on liberaalide võrdsus, vendlus ja vabadus. 

See traktaat on absoluutselt ühepoolne ühesilma-ülevaade meie kodusõja lahinguväljast. Alasti propaganda. Iga mõte seal on sulaselge vale. 

Justnimelt VALELIKKUS on see, mis rahvast kõige rohkem kogu selle ideoloogilise "uhkuseparaadi" juures vihastab.