Kumma poole te valite? Kummale poolele te ennast asetate? Kas te olete valmis üle sõitma kümnetest tuhandetest, et rahuldada paarisaja inimese kapriisseid isiklikke soove, küsib kolumnist Malle Pärn.
Peaminister ütles, et meil tuleks kooseluseaduse rakendusaktid ära teha. Kes peaks seda tegema?
Toonase riigikogu viga oli see, et rakendusaktid eraldati seaduseelnõust, selleks, et saaks eelnõu riigikogus paari enamushäälega läbi suruda (38-40). Usun, et praegugi ei ole riigikogus võimalik leida 51 kooseluseaduse pooldajat.
Järelikult: natuke rohkem kui pooled saadikud on tegelikult selle seaduse vastu!
MIKS ei ole ikka veel suudetud kõigile kooseluseaduse vastastele ära tõestada selle seaduse vajalikkust ja eetilisust, ehkki selle propaganda on olnud viimase peal? Sotsiaalministeerium on selle propaganda tegemiseks puuetega inimestele mõeldud sadu tuhandeid eurosid ära kinkinud.
Loogiline vastus on: seda vajalikkust ja eetilisust ei ole olemas. Arukatele inimestele on ju võimalik iga mõistliku seaduse vajalikkus ära põhjendada?
Kuna kooseluseadus püsib vaibumatu ühiskondliku tüliõunana meie poliitikas ja meedias ja lõhestab rahvast, siis tahaksin meelde tuletada paari väga tüüpilist nüanssi kunagi selle läbisurumise toetamiseks Toompeal korraldatud seminarilt.
"Ma arvan, et meil Eestis ühiskondlikult ei ole midagi kaotada, kui me anname inimestele võimaluse oma kooselu niimoodi kinnistada ning anname neile kindluse, et teised neid perekonnana tunnustavad," ütles kohale kutsutud ülikooli praktilise filosoofia dotsent.
ARVAN! Kas valitsus tohib seaduste tegemisel lähtuda arvamustest? Üks filosoofia dotsent ARVAB, järelikult nii see ongi? Teadlane peaks esitama eeldused, analüüsima neid ja tegema siis rangelt loogilise teadusliku JÄRELDUSE. Tema arvab, ja lõpuks TEATAB sellest arvamusest lähtudes, et abielu mõiste laiendamine ei ole ühiskonnale kahjulik.
Seegi on tema arvamus, mitte järeldus mingist tõsisemast mõttetegevusest või põhjalikust uurimusest.
Meil on üldse liiga palju selliseid arvajaid. Kogu kooseluseaduse propaganda koosnebki ju ainult arvamistest ja emotsioonidest. Pole katsetki tehtud luua sellele mingit teaduslikku alust või õiguslikkku süsteemi. Võiks isegi öelda, et teadusele on selles teemas uksed lukku keeratud.
Ka rohelised ja sotsid ja kahesajalised ju ainult ARVAVAD, et abielu peaks olema sooneutraalne.
Miks? Ilmselt nende isandad Euroopas soovivad seda. Neid ei huvita, mismoodi see meie ühiskonnaelu mõjutama hakkaks, kui seegi läbi surutaks, nagu suruti läbi poolik kooseluseadus.
Filosoofia on kunagi olnud tarkuse ja mõtte teadus, ent totalitaarses riigis – kuhu me taas oleme suuna võtnud – näib filosoof olevat pigem ustav ideoloogiateener, selle looja ja levitaja, meil siis praegu gei-ideoloogia ehk universaalse "sooneutraalse" euroseksualismi maaletooja.
Kas filosoofiast on jälle välja visatud sellised mõisted nagu eetika ja südametunnistus? Ja terve mõistus? Kas filosoofia dotsent ei näe, mis maailmas toimub?
See seminar jätkas arvamusfestivali. Enne selle seaduse vastuvõtmist oleks tulnud korraldada teaduslik konverents, mitte arvamuslik seminar, kus jagati mitmesuguseid emotsioone käsitletava teema kohta.
Kindlasti oleks tulnud seal käsitleda normaalseks kuulutatavaid seksuaalhälbeid meditsiinilisest aspektist, nii psühhiaatri kui füsioloogi poolt. Ja ühiskonnateaduslikust aspektist. Teoloogiliselt oleks olnud sobivaim kõneleja kahtlemata religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar, kes on sel teemal kirjutanud mitu artiklit.
Tsiteerin veel sedasama filosoofi: "Kooseluseaduse vastuvõtmine ei oma Eesti ühiskonnale piisavalt tugevaid negatiivseid tagajärgi (seda kinnitab ka teiste riikide kogemus)".
"Ei oma PIISAVALT tugevaid negatiivseid tagajärgi"– kuidas saab üks teadlane midagi taolist väita, toomata mingeid fakte selle toetuseks? Meil on avaldatud mitmeid artikleid, kus on sisuliselt mainitud ja arutatud paljusid kooseluseaduse läbisurumise negatiivseid tagajärgi. Kas kõik need inimesed eksivad? Miks keegi nende eksitusi siis ära ei tõesta?
Ja kummalisel kombel kinnitab teiste riikide kogemus, et see seadus on tekitanud märgatava sõna- ja usuvabaduse piiramise. Lõhe pole mitte kahanenud, vaid on suurenenud. Juba lastakse inimesi töölt lahti ja antakse kohtu alla, kui nad ei lepi "uue normaalsusega".
"Teiste riikide kogemustega" oleks tulnud enne ikka tutvuda.
Meilgi on tagajärjed nähtavad! Rahvas oli omavahel tülli aetud juba enne selle seaduse kehtestamist! Kui kümned tuhanded inimesed annavad allkirju, kirjutavad kirju, kommenteerivad, sest kooseluseaduse vastaseid artikleid avaldatakse peavoolumeedias ainult näpuotsaga, nii-öelda üksikuteks piprateradeks lopsakalt vohava liberalismipropaganda pudru hulka – siis tähendab see seda, et need inimesed NÄEVAD ja mõistavad selle seaduse mitte ainult negatiivseid, vaid lausa ohtlikke tagajärgi!
Mind paneb imestama see liberaalide lühinägelikkus: kõik see jääb ju internetti alles, nende lapsed ja lapselapsed saavad ju teada, KUIDAS nende vanemad on kujundanud nende tulevikku, näevad, et nende jaoks ei ole perekond püha mõiste, et nad peavad seda samaväärseks erinevate mõnuliste kooslusvariantidega, et nad on aktiivselt ja silmitult osalenud meie rahva moraali hävitamises. Et nemad on teinud pingutusi, et avada edaspidi tee ka tõsisematele kõrvalekalletele, kuni lastepilastamiseni välja!
Tark inimene oskab näha inimeste tegutsemise motiive. Ta ei lase ennast petta valelikel siltidel, hüsteerilisel propagandal, läbipaistval demagoogial. Ka filosoof peaks oskama demagoogiat ära tunda.
See on ometi nii lihtne ja läbipaistev. Ühel pool on üks väike grupp oma isiklike tundeliste soovidega, võiks ka öelda oma armu-, kire- ja suguelu õigustamise ja seadustamise sooviga, teisel pool on inimesed, kes oskavad muret tunda kogu rahva pärast, meie kõigi laste tuleviku pärast. Meie ühiskondliku ja kogukondliku tervise pärast.
Kas on ikka vaja neid rakendusakte, austatud peaminister?
Kumma poole te valite? Kummale poolele te ennast asetate? Kas te olete valmis üle sõitma kümnetest tuhandetest, et rahuldada paarisaja inimese kapriisseid isiklikke soove?