Foto: Kudma-ria/Bigstockphoto.com

Ravimiameti vastusest teabenõudele ilmneb, et vaktsineerimise järgselt saabunud surmast või tervisekahjustusest on arstid kohustatud ravimiametile teada andma vaid juhul, kui nad leiavad, et selline surm või tervisekahjustus võis olla vaktsineerimisega seotud, kirjutab Varro Vooglaid.

23. märtsil saatsin terviseametile teabenõude, milles palusin vastuseid küsimustele seonduvalt minuni jõudnud ja minu hinnangul usaldusväärsest allikast pärineva väitega, et üks inimene suri Eestis hiljuti vahetult pärast vaktsineerimist, ent see juhtum vaikiti maha. Teabenõudes sai esitatud viis küsimust.

(1) Minuni jõudis väidetavalt otseallikast pärinev info, et hiljuti suri Eestis üks inimene vahetult (st vähem kui tunni aja jooksul) pärast vaktsineerimist ning tunnistajaks olnud meditsiinitöötajatelt võeti allkiri, et nad ei avalikusta seda juhtumit. Kas terviseametil on mõne sellise juhtumi kohta infot? Kui on, siis millises haiglas ja millal täpselt see juhtum aset leidis, kui vana oli hukkunud inimene ja millist vaktsiini tema vaktsineerimiseks kasutati?

(2) Kas haiglatel on õigus keelata personalil seesuguste juhtumite kohta info avalikustamine (ilma isikuandmeid avalikustamata)?

(3) Kas haiglatel on õigus mitte raporteerida seesugustest juhtumitest terviseametile?

(4) Kas terviseamet on kohustatud kõik sellised juhtumid, kus keegi kas vaktsineerimisega samal päeval või sellele järgnevatel nädalatel sureb või tõsise (ajutise või alalise) tervisekahjustuse saab, mõistliku aja jooksul avalikustama? Kui on selline kohustus, siis mida käsitleb terviseamet selle õigusliku alusena ning mida peab mõistlikuks ajaks, mille jooksul tuleb vastav kohustus täita?

(5) Kas kõik sellised juhtumid, kus keegi vaktsineerimisega samal päeval või sellele järgnevatel nädalatel sureb või tõsise (ajutise või alalise) tervisekahjustuse saab, on ka reaalselt terviseameti poolt avalikustatud? Kui on, siis kuhu on vastav info koondatud?

Teabenõude lõppu lisasin palve, et kui mingi osa sellest peetakse vajalikuks kvalifitseerida selgitustaotluseks, siis seda tehtaks üksnes selle osa suhtes, mida ei peeta võimalikuks teabenõudena käsitleda. 30. märtsil laekuski teabenõudele vastus, aga mitte terviseametilt, vaid ravimiametilt. Terviseametilt ei ole siiani vastust laekunud. Ravimiameti kommunikatsioonijuhi Kristi Sarapi saadetud vastus oli alljärgnev.

Teie esitatud küsimused on küll suunatud Terviseametile, aga anname ülevaate, kuidas Ravimiamet tõsiste vaktsiini kõrvaltoimete, sh surmaga lõppevate terviserikete korral tegutseb.

Ravimiamet kogub andmeid kõrvaltoimete, sh surmajuhtude kohta, mida seostatakse vaktsiinide ja ravimitega või kahtlustatakse seose olemasolu. Ravimiamet ei kogu andmeid kõigi surmajuhtude kohta – selleks on Eestis teised asutused.

Kõigi vaktsiinide ja ravimitega seotud kõrvaltoimetest, sh surmaga lõppevatest terviseriketest, peavad arstid ravimiametit teavitama juhul, kui peavad kõrvaltoime/terviserikke seost vaktsiiniga võimalikuks.

Vaktsineeritud või nende lähedased võivad teatada võimalikest kõrvaltoimetest, sh surmaga lõppevatest terviseriketest ka juhul, kui arstid seost võimalikuks ei pea. Ravimiametile tuleb seose hindamise võimaldamiseks esitada võimalikult palju informatsiooni (varasem haiguslugu, kasutatavad ravimid, vaktsineerimise aeg, kõrvaltoime tekkimise aeg ja kestus jne).

Ravimiamet jälgib ja hindab teatatud kõrvaltoimeid ning reageerib kiiresti tõsiste kõrvaltoimete kahtluse korral. Teeme koostööd mitme eriala ekspertidega (sh viroloogid, infektsioonhaiguste arstid, perearstid) ja teiste Euroopa Liidu riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonidega informatsiooni kiireks vahetamiseks, nõu saamiseks ja otsuste kujundamiseks. Kõik kõrvaltoimeteatised, mis meile esitatakse, on koondatud nädalate kaupa siin. Kokkuvõttes on kirjas kõrvaltoimed vaktsiinide kaupa, samuti tõsisemad kõrvaltoimed, mis on vajanud arsti sekkumist või lühiajalist haiglaravi.

Nagu näha, on vastused üldist laadi ja kõigile küsimustele ei ole konkreetseid vastuseid antud.

Eesti Päevalehele antud kommentaaris ütleb ravimiameti ohutusjärelevalvebüroo juhataja Maia Uusküla, et “me ei näe mingit võimalust, kuidas vaktsineerija saab sellise juhtumi maha vaikida” ning et “samuti on lähedastel võimalik sellistest juhtudest meid teavitada.”

Vaadates aga ravimiameti poolt mulle saadetud vastuseid, ei ole sugugi raske näha, kuidas on täiesti võimalik, et info niisuguse juhtumi kohta, mille kohta küsisin, ei pruugi üldse ravimiametini jõuda. Nagu ravimiameti vastusest nähtub, väidetakse arstidel olevat kohustus vaktsineerimise järgselt saabunud surmast ravimiametile teada anda vaid juhul, kui nad peavad surma seost vaktsiiniga võimalikuks. Ehk teisisõnu absoluutset kohustust niisugustes olukordades saabunud surmadest ravimiametit teavitada ei ole ja otsus selle kohta, kas info edastada või mitte, on arstide langetada.

Mis puutub info edastamisse lähedaste poolt, siis nagu ravimiamet ise selgitab, ei ole ka neil vastavat kohustust – nad küll võivad ravimiametit teavitada ka juhul, kui arstid ei pea põhjendatuks arvata, et surm võis saabuda vaktsineerimise tõttu, ent nad ei pea seda tegema. Seejuures ei ole raske ette kujutada olukorda, kus ka lähedastel puudub huvi vastavat infot edastada – näiteks juhul, kui nad ise survestasid hukkunut end vaktsineerida laskma. Teistel meditsiinitöötajatel ei ole aga nii ehk naa õigust haiglas aset leidnud juhtumitest kolmandatele isikutele rääkida, kuna seda keelavad isikuandmete kaitse piirangud ja ka töölepingust tulenevad konfidentsiaalsuskohustused.

Kokkuvõttes ei ole mul õnnestunud teabenõude abil selle juhtumi kohta, millele minu tähelepanu juhiti, täiendavat informatsiooni saada. Omalt poolt pean endiselt nentima, et ise ma seda juhtumit faktiliselt tõestada ei suuda ja inimene, kes eeldatavasti suudaks, ei soovi sellest avalikult rääkida. Seega ei saa ma ka kindlalt väita, et selline juhtum on aset leidnud ja maha vaikitud, aga püüan jätkuvalt neis asjaoludes selgust luua. Kindlasti võib väita, et minu poolt selliste tõenditega põhistamata kahtlustuste avalik välja toomine on vastutustundetu. Ent just samuti võib väita, et on kahetsusväärne, kui sellised väidetavad väga tõsised juhtumid jäävad ilma kohase kriitilise tähelepanuta. Kuidas leida vastandlike huvide vahel õige tasakaal, seda on raske öelda.

Selleks, et välistada vaktsineerimise järgselt saabunud surmade mahavaikimine, oleks aga mõistlik kehtestada arstidele absoluutne kohustus anda ravimiametile teada kõigist vaktsineerimise järgselt (määratletud perioodi jooksul) saabunud surmadest, et ravimiamet saaks ka omalt poolt põhjuslikku seost hinnata. Raske on mõista, miks peab surmaga lõppenud vaktsineerimisjuhtumitestr teavitamise või mitteteavitamise jätma nende samade arstide otsustada, kes on ise vastavate juhtumitega seotud.