Urmas Reinsalu. Foto: Scanpix

Isamaalane Urmas Reinsalu leiab, et valitsuse vastselt üllitatud saja päeva plaan on enamjaolt vana valitsuse jooksva tegevuse jätkamine, kuid selles on eesmärgiks võetud üks ebameeldiv algatus: vihakõne karistamise seadus.

Vihakõne karistamise seadusandlus peab Justiitsministeeriumis valmis saama aprilliks ja see kavatsetakse “läbi suruda tuima jõuga,” kirjeldab ees ootavaid Reformierakonna ning Keskerakonna demokraatia vägistamise plaane Reinsalu.

Reformierakond asus inimeste ühte olulisemat põhiõigust – sõna-, usu- ja arvamusvabadust – ründama juba möödunud aastal opositsioonis olles, kuid nüüd kavatsetakse see reformi- ja keskerakondlaste toel ning justiitsminister Maris Lauri rutjumisel “tuima pannes” ära teha.

Reinsalu meenutab, et toona “nägi Reformierakonna seaduseelnõu ette ebasobiva sõnavabaduse kasutamise eest kuni kolmeaastase vangistuse”.

“Ebasobivaks määratleti seisukohad, mis rikuvad avalikku korda ehk ühiskonna seisundit milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus,” jätkab jaanuaris väidetavalt Keskerakonna korruptsioonikuritegude tõttu kukkunud valitsuse justiitsminister.

Isamaalase sõnul oli vihakõne kriminaliseerimise algatuse puhul tegemist “taotluslikult hämava juriidilise konstruktsiooniga, mis kujutab vastuvõtmisel ohtu sõnavabadusele Eestis ja on tarbetu”.

“See seadus puudutaks igasugust inimeste omavahelist suhtlemist ning kogu suhtlust sotsiaalmeedias,” jätkab ta.

Ainsaks argumendiks, millele Reformierakond ja Keskerakond seaduse “tuima jõuga” pealesundimisel toetuvad, on Reinsalu sõnul, et “seda nõutakse Euroopa Komisjonist”.  

“Võin kinnitada, et saatsin valitsuse nimel jaanuaris kirja Brüsselisse, kus põhjendasin juriidiliselt, miks Eesti ei pea vajalikuks täiendavat regulatsiooni. Nüüd tahetakse vaikselt riigi nimel väljendatud seisukoht puruks rebida,” nendib Isamaa endine justiitsminister.

Konservatiivse Rahvaerakonna Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison rääkis möödunud aasta novembris Pärnus toimunud kõnekoosolekul, et “hetkel see [vihakõneseadus] ilmselt veel tiksub mõni aasta Eesti ja Euroopa erinevate institutsioonide vahel, kuid vältimatult saabub hetk, kui tuleb see seadus kas vastu võtta või hakata trahvi maksma. Trahv iga päeva eest, kui vihakõneseadus on vastu võtmata, oleks tänaste määrade järele 5000 eurot. Aastas teeks see 1 825 000 eurot”.

Keskerakonna ühe häälekama Riigikogu liikme Jaanus Karilaidi sõnul vihakõne kriminaliseerimise teemaga tegeletakse. “Aga kuidas me seal kokkuleppele saame, millisel kujul? Ja eelkõige me peame ära fikseerima selle, mis probleemi me siis täna ühiskonnas sellega lahendame,” keerutas keskerakondlane andmata selget vastust, kas sõnavabaduse piiramist toetatakse või mitte.

Üks mõjukamaid 19. sajandi filosoofe John Stuart Mill leiab raamatus “Vabadusest”, et sõnavabaduse piiramine nõdrastab inimeste meeled:

“Arvamuse avaldamise maha surumise eriline kurjus seisneb selles, et see röövib inimkonna, nii järeltuleva kui tänase põlvkonna, vaesemaks ja teeb vaimukehvikud neist, kes antud arvamusega nõus ei ole, mitte neist, kes sellest kinni peavad. Kui [maha surutud] arvamus on õige, jäävad selle maha surujad ilma võimalusest vahetada vale tõe vastu. Kui selline arvamus on vale, siis nad kaotavad võimaluse tõest selgemini ja elavamalt aru saada, mis sünniks tõe kokkupõrkest eksitusega.” 

Kaasaja ühe tuntuma filosoofi, möödunud aasta 12. jaanuaril meie seast lahkunud Roger Scrutoni hinnangul tehakse vihakõneseaduseid tõe lämmatamiseks:

Need ei ole valed, mis inimesi kõige rohkem puudutavad, vaid see on tõde. Sa kannatad ära solvangud ja ahistamise kui sa tead, et need on valed. Kuid kui need märkused, mis sind solvad, on tõsi, siis sellisest tõest saab okas sinu hinges. Sa karjud “Vale!” ja tead, et sa pead inimese, kes tõtt räägib, vaikima sundima.

Riigikogu spiiker Henn Põlluaas kirjutab 2019. aastal avaldatud raamatus “Sotsid, Interrinde teine tulemine”:

„Vihakõne“ kriminaliseerimise püüdlused ei lähtu reaalsest olukorrast ega meie ühiskonna vajadusest, vaid väljaspoolt, sh Euroopa Liidust tulevast tugevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Vihakõne apologeedidki toovad üheks põhjuseks vihakõneseaduste olemasolu mitmetes teistes riikides. 2015 allkirjastati valitsuslepe, mis deklareeris vihakõne kriminaliseerimist kui edasilükkamatut vajadust. Tegemist on liberaalse ideoloogia repressiivse kontrollimehhanismi kehtestamise püüdlusega, millega Eestis on kaasa läinud nii vasak- kui paremliberaalid.

Toimetas Karol Kallas