Kui pisike virgunud ühiskonnagrupp leidis, et vaatamata keeleuuendustele ei suuda nad laiema ühiskonna meelsust kontrollida, leiutati sõna "vihakõne", mille abil saab inimesi "valesti" mõtlemise eest karistada, märgib Karol Kallas.
Esiteks on "vihakõne" poliitiliselt laetud nimisõna. Virgunud progressiivide seltskonnas on selle sõna tähendus järgmine: kõne, mis solvab isikut või inimeste gruppi nende päritolu, rahvuse, värvi, religiooni, soo, soolise identiteedi, seksuaalse orientatsiooni, puude, pikkuse, kaalu, söömisharjumuste, toidutalumatuste, harjumuste, hobide ja eelistatud koduloomade tõttu.
Vihakõne tegelik tähendus on aga märksa kurjem.
Sõna "vihakõne" mõtles välja paanitsev rahvastiku osa, kes arvab, et nende ülesandeks on valmis ehitada Hea Uus Ilm (HUI) ja kõik inimesed peavad sellega nõus olema. Osa, mis koosneb haridusvaldkonna (eelkõige ülikoolide), meedia ja (poliitilise, keskkonna, inimõiguste vms) "aktivism" nime all tuntud üha kasvava tööstusharu töötajatest. Termin mõeldi välja, kuna nimetatud inimesed tundsid ennast "haavatavate" ja "ohustatutena" põhjusel, et suurem osa ühiskonnast ei pidanud nende HUI ehitamist miskiks.
Nimetatud kultuuritööstuse asjapulgad said aru, et nad ei suuda kontrollida suurema osa elanikkonna arvamusi. Hulk aastaid nähti nende poolt vaeva tavaelanikkonna maailmavaate muutmisega läbi keeleuuenduste. Leiutati mõisted nagu "trans-" ja "cissooline", mis pidid muutma inimeste arusaama sugudest ja bioloogiast. Arutelud immigratsiooni ja rahvusliku ühtsuse teemal tembeldati debati lämmatamise eesmärgil kas rassistlikeks või ksenofoobseteks. Kunagi laialt levinud väljendidest nagu "kullake" või "lemmikloom" sai naisi ja kasse-koeri alandav kõnepruuk.
Paraku keeldusid normaalsed inimesed kangekaelselt õiget keelekasutust omaks võtmast. "Lollid maakad", kelle poole pöördutakse HUI sõnadega, kipuvad käratama "Lõpetage minu kutsumine cissooliseks!", "Ma olen naine!", või küsima "Kuidas massiimmigratsioon saab olla hea?" ja "Kuidas kleiti kandev mees saab olla naine?".
Kultuuritöösturid leiutasid selle peale sõna "vihakõne" määratlemaks keelekasutust, mis ei ole HUI normidele vastav. Kuna tegemist on 99% juhtudel vasakprogressiividega, siis pöörduti tavalise punaste tööriista – vägivalla – juurde. Nad said aru, et inimesi, kes ei võta vastu uusi keelekoode, saab mõjutada ainult karistamisega. Inimesed, kes kasutavad eelpooltoodud mitte-HUI kõnepruuki ja keelduvad kasutamast uuskeelseid sõnu, on seega "vihkajad" ja nad tuleb avalikult risti lüüa. Eilse päeva inimesed, kes ei saa aru, et ajast ja arust nimisõna "neeger" asemel tuleb kasutada sõna "afroeurooplane", näitavad üles hoolimatust HUI suhtes ja nad võib rahumeeli rassistidena lõvide ette visata. Kuna uusi sõnu – ja "vähemusgruppe" – mõeldakse HUI rahva poolt välja järjest kiiremini, on eksponentsiaalselt kasvanud ka "vihakõne" maht.
HUI elik kultuuritööstuse kohtumõistjad otsivad hagijatena "valede" inimeste sõnalisi libastumisi, et kuulutada nende üleastumise peale enda moraalset üleolekut ja leida nii järjekordne põhjus kellegi represseerimiseks. Tähele tasub panna ka seda, et ainult uuskeele loojad – HUI-lased – saavad aru inimeste, kes ei oska või ei taha sellist keelt kasutada, motiividest. Nemad on ainukesed, kellel on piisavalt sotsiaalset ja kultuurset teadlikkust otsustada selle üle, millisesse kategooriasse mingid sõnad, kõnepruuk ja inimesed kuuluvad.
Sõna "vihakõne" kasutus on korrelatsioonis HUI inimeste ängiga, kes soovivad ühiskonda kontrollida, kuid pole selleks võimelised.
Näide:
"Tere hommikust kullake, ilus päev on täna! Oi, palun väga vabandust, ma ei tahtnud kuidagi olla misogüünne. Ma vabandan oma vihakõne pärast."
Repliik sündis samateemalise Ühendkuningriigi kõige vanemas järjepidevalt ilmunud nädalakirjas The Spectator ilmunud sõnaseletuse peale.