Riia peapiiskop intervjuus Objektiivile: kristlaste kohus on tõde kõlavalt välja öelda

Riia peapiiskop Zbigņevs Stankevičs selgitas Objektiivile antud videointervjuus, et kristlaste kohus on tõde kõlavalt välja öelda ning seista nii poliitikas, majanduses, ajakirjanduses, hariduses kui ka muudes ühiskonnaelu valdkondades oma usu keskmes olevate põhimõtete eest, vastavalt oma annetele, oskustele ja staatusele, ent alati tunnetades oma vastutust.

* * *

Teie ekstsellents! Suur tänu, et leidsite aega meiega selleks intervjuuks kohtuda! Mõne kuu eest kohtusime Varssavis ühel konverentsil, kus arutasime parasjagu väljatöötamisel oleva perekonna õiguste konventsiooni teksti. Mulle avaldas muljet Teie ülevaade sellest, kuidas Te veensite Läti poliitilist juhtkonda mitte liituma Istanbuli konventsiooniga. Palun selgitage lähemalt neid põhjusi, mille tõttu olete selle konventsiooniga liitumise vastu ja miks Te leiate, et tegu on niivõrd perekonna-vaenuliku instrumendiga.

Ühelt poolt on sel konventsioonil ilus ja kõlav pealkiri, mille kohaselt on tegu perevägivalla ja naiste vastase vägivalla vastase instrumendiga. Ent selle rahvusvahelise lepingu sisu on suurejoonelise pealkirjaga teravas vastuolus. Sügavamal tasandil on konventsiooni sisu vastuolus kristliku õpetusega – tegu on ideoloogilise instrumendiga muutmaks meeste ja naiste identiteeti, arusaamist inimloomusest, meheks ja naiseks olemisest.

Praktiliselt lähenedes on konventsiooni kohaselt perevägivalla peamiseks põhjuseks mehed. Kogu lähenemise aluseks on arusaam klassikonfliktist meeste ja naiste vahel. Samuti lähtub konventsioon ideoloogiast, mille kohaselt ei ole inimese sugu bioloogiline antus, vaid pelgalt inimese peas eksisteeriv konstruktsioon. Selline käsitlus on selgelt vastuolus kristliku nägemusega inimesest kui mehest ja naisest, kes on loodud Jumala näo järele. Piibel räägib sellest selgesti, et inimene on algusest peale Jumala poolt loodud just meheks ja naiseks, ilma mingi kolmanda võimaluseta.

Ka paavst Franciscus on öelnud avalikult, et sooideoloogia on patt Jumala kui Looja vastu. Olen seda kuulnud temalt isiklikult vähemalt kahel korral ja samuti olen näinud teda kirjalikult seda seisukohta väljendamas. Probleemi keskmes on ideoloogiline püüdlus lahutada inimese bioloogiline sugu tema sooidentiteedist, siduda need teineteisest lahti. Sellise lähenemisega hävitatakse nii inimese identiteeti kui ka perekonna identiteeti, arusaamist nende tõelisest tähendusest.

Niisugune sugude vastandamine on väga kunstlik ja kindlasti ei ole see perevägivalla tegelik põhjus. Konventsioon ei räägi narkosõltuvusest, alkoholisõltuvusest ja muudest sõltuvustest, nagu näiteks arvutimängude sõltuvus või pornograafia sõltuvus ja nii edasi – pahedest ja pattudest, mis on reaalselt perevägivalla põhjusteks. Seetõttu on tegu väga ideologiseeritud dokumendiga.

Istanbuli konventsiooni kasutatakse ideoloogilise programmi riikidele pealesurumiseks. Konventsiooni tegelik mõte seisneb sooideoloogia juurutamises ja ühiskondlik-kultuurilise transformatsiooni esile kutsumises.

Veel üks probleem, mille ma Istanbuli konventsiooni teksti uurides avastasin, seondub GREVIO-ks nimetatava konventsiooni järelevalveorganiga. Selle organi ülesandeks on teostada järelevalvet Istanbuli konventsiooni rakendamise üle konventsiooni osapoolteks olevates riikides. Algatuseks on tähelepanuväärne, et selle organi liikmetel on diplomaatiline immuniteet ja samas ka kaugele ulatuvad volitused.

Samas peaks konventsiooni enda kohaselt olema see organ komplekteeritud erineva valdkonna spetsialistidest ja samuti peaks selle liikmeskonda iseloomustama sooline tasakaal. Aga suur oli minu üllatus kui avastasin, et tegelikult on peaaegu kõik GREVIO liikmed naised, kellest valdav osa on omakorda nö soouuringute ja feminismi eksperdid. See näitab, et konventsiooni autorid ja eestvedajad ei austa ise neid põhimõtteid, mille juurutamist nad konventsiooniga liitunud riikidelt nõuavad.

Niisiis näeme, kuidas seda konventsiooni kasutatakse lihtsalt ideoloogilise programmi riikidele pealesurumiseks. Konventsiooni tegelik mõte seisneb sooideoloogia juurutamises ja ühiskondlik-kultuurilise transformatsiooni esile kutsumises. Sel põhjusel olingi ma konventsiooniga liitumise vastu. Rääkisin sellest Läti kirikujuhtidega ning 2015. aastal pöördusime ühiselt peaministri ja ka sotsiaalministri poole, selgitades põhjuseid, mille tõttu konventsiooniga liitumine oleks väga vale samm. Siiski sai konventsioon tol ajal Läti valitsuse poolt allkirjastatud.

Ent kolm aastat hiljem, kui kuulsin soovist jõuda konventsiooni ratifitseerimiseni, mis on konventsiooni jõustumise eelduseks, võtsime uuesti peaministri, sotsiaalministri ja parlamendi mõjukate liikmetega ühendust ning veensime neid tungivalt mitte seda tegema. Seejuures suhtlesin mitmete parteide esindajatega, tegutsedes mitte ainult Katoliku Kiriku nimel, vaid esindades nelja peamist konfessiooni, mille juhtidega ühiselt kirja peaministrile allkirjastasime.

Sedasi tegutsedes õnnestus meil tasapisi veenda poliitikuid meelt muutma. Tulemuseks oligi see, et küsimust konventsiooni ratifitseerimisest ei pandud parlamendis hääletusele, sest parlamendi enamus ei toetanud enam konventsiooni.

Väga muljet avaldav on kuulda, kuidas Te protsessi sekkusite, võttes initsiatiivi poliitikutega kohtumiseks ja nende veenmiseks, et tegu ei ole hea konventsiooniga. Ent kindlasti olete sellega seonduvalt saanud kuulda ka kriitikat, nagu oleks piiskopi poolt niisugune sekkumine poliitikasse lubamatu. Oleme ju kuulunud palju kordi loosungit, et riik ja kirik on lahutatud ning et seetõttu ei tohiks kirikujuhid poliitilistesse küsimustesse sekkuda. Kuidas Te sellisele kriitikale vastate?

Kirik tõepoolest ei tegele poliitikaga ja ka mina ei poolda kiriku sekkumist poliitikasse. Ent kiriku ja kirikujuhtide, piiskoppide ülesandeks on kaitsta ühiskonnas usulisi ja moraalseid põhimõtteid.

Kirik tõepoolest ei tegele poliitikaga ja ka mina ei poolda kiriku sekkumist poliitikasse. Ent kiriku ja kirikujuhtide, piiskoppide ülesandeks on kaitsta ühiskonnas usulisi ja moraalseid põhimõtteid. Nagu ma selgitasin, on Istanbuli konventsioon suunatud just nimelt nii perekonna identiteedi kui ka mehe ja naise identiteedi hävitamisele.

Seetõttu ei ole tegu pelgalt poliitilise küsimusega – vastupidi, on väga ekslik ja eksitav öelda, nagu käiks siin jutt pelgalt poliitilisest küsimusest ja sekkumisest poliitikasse. Tegu on probleemiga, mis puudutab meie ühiskonna aluseid ning seetõttu on minu kui kirikujuhi kohustus sekkuda ja valjuhäälselt sõna võtta.

Olen Teiega loomulikult täiesti nõus. Aga kuidas Te soovitate katoliiklastele kõikjal maailmas sellistes olukordades tegutseda? Teatavasti on katoliiklased olnud juba pikka aega oma usu ja veendumuste keskmes olevate põhimõtete kaitsmisel kaugelt liiga passiivsed.

Jah, tegu on väga tõsise probleemiga. Nõukogude ajal ei olnud keelatud Jumalasse uskuda, aga oma usu avalik väljanäitamine oli praktiliselt keelatud. Kahjuks näeme praegusel ajal Läänemaailmas toimimas sama mehhanismi. Ühelt poolt on lubatud uskuda Jumalasse, lendavasse pastasse või millesse iganes. Aga teiselt poolt on kristliku usu keskmes olevate põhimõtete eest seismine ning nende vastu ka avalikult võimult ja kogu ühiskonnalt austuse nõudmine kui mitte keelatud, siis vähemalt taunitud.

Nö poliitiliselt korrektseks lähenemiseks on see, et usk on eraasi, mida võib igaüks eraviisiliselt praktiseerida, aga keegi ei või eeldada, et usu keskmes olevad põhimõtted peavad olema ka seaduste tasandil kaitstud. Seda vaadet olen ma palju kordi kuulnud nii poliitikutelt kui ka juristidelt, kes väidavad, et seadused peavad olema usulistest ja moraalsetest veendumustest lahutatud ning sellest vaatepunktist neutraalsed, omamata mingit puutepunkti inimeste harimisega.

Ent minu kindla veendumuse kohaselt on riiklikult kehtestatud õigusel ka väga oluline hariduslik ja moraalne dimensioon. Näiteks 2002. aastal hääletas meie parlament abordi seadustamise poolt. Kuid ka paavst Franciscus on avalikult võrrelnud abordi tegemist palgamõrvari palkamisega, öeldes et see on alati moraalselt lubamatu. Siin näeme õiguse täiesti otsest seost moraalsete põhimõtetega.

Euroopas propageeritakse pidevalt uusi seadusi ja konventsioone, mis on suunatud perekonna lagundamisele. Kokkuvõtlikult öeldes on see mitte ainult mõistusevastane, vaid ka lühinägelik ja rumal.

Ja samuti näeme siin Euroopas maad võtnud vaimse, moraalse ja kultuurilise kriisi põhjusi. Fakt on see, et Euroopa on kriisis, sest ära on kadunud ühine visioon tulevikust. Seetõttu toimuvad järjest lõhenemised ja enam ei suudeta leida ühisosa selles, millises suunas koos edasi minna.

Ühelt poolt on ühendatud Euroopa olnud ja on endiselt suureks õnnistuseks — ühtsus, koostöö ja teineteisele avatus on ilmselgelt suur õnnistus. Aga samal ajal näeme ühiskondlikke ja kultuurilisi protsesse, mis liiguvad selgelt vales suunas. Läbi seaduste ja muude õiguslike struktuuride lammutatakse samm-sammult perekonna tähendust ja selle aluspõhimõtteid.

Minu hinnangul on väga naiivne rääkida sellest, et meil on tõsised demograafilised probleemid ning et paljud lapsed kannatavad psüühiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide all. Kui lastel ei ole enam isa ja ema, terviklikku perekonda, ning kui nad peavad elama ja kasvama vaid ühe vanemaga või nn samasooliste vanematega, siis pole selles midagi üllatavat, et neid kimbutavad tõsised probleemid.

Paraku ei taheta sellest Euroopas aru saada. Pidevalt propageeritakse uusi seadusi ja konventsioone, mis on suunatud perekonna lagundamisele. Kokkuvõtlikult öeldes on see mitte ainult mõistusevastane, vaid ka lühinägelik ja rumal.

Jah, nii mõnigi kord olen tabanud ennast mõttelt, et inimesed ei saa aru lihtsast tõsiasjast – sellest, et mitte kirikul ei ole vaja Euroopat, vaid Euroopal on vaja kirikut. Sest just kirik on olnud pikka aega kõigi rahvaste ja riikide elujõulisuse aluseks olevate põhimõtete eestseisja ja kaitsja. 

Jah, oluline on rõhutada, et kirik ei kasuta jõudu ega sundi. Meie ülesanne, meie kohus on lihtsalt tõde kuulutada, tõde ausalt ja valjult välja öelda ning seda ka poliitikutele selgitada. Seaduste kehtestamisel on poliitikutel vabadus hääletada vastavalt oma südametunnistusele, aga minu kohustus piiskopina on tõde kõlava häälega välja öelda.

Lätis ei ole homoideoloogia pealetung toimunud nii ulatuslikult kui pajudes teiste Euroopa riikides ja kuni praeguse ajani ei ole vastu võetud isegi nn homopartnerluse seadust, rääkimata nn homoabielu seadustamisest. Kui suur on surve selle ideoloogilise projekti heakskiitmiseks ning mida on katoliiklased ja teised kristlased selle surve tõrjumiseks teinud?

Juba 2005. aastal seisid Läti kristlased selle eest, et abielu saaks põhiseadusliku kaitse ning oleks põhiseaduses määratletud mehe ja naise vahelise liiduna. Samuti on meil Läti põhiseaduse preambulis viide sellele, et Läti ühiskonna aluseks on kristlikud väärtused. Kõik see on mõeldud pakkuma kaitset loomulikule perekonnale, arusaamisele perekonna tähendusest ja selle aluseks olevatest põhimõtetest.

Seaduste kehtestamisel on poliitikutel vabadus hääletada vastavalt oma südametunnistusele, aga minu kohustus piiskopina on tõde kõlava häälega välja öelda.

Tõsi, nagu Katoliku Kiriku Katekismuski selgitab, tuleb austada homoseksuaalse kalduvusega inimeste inimväärikust, nagu kõigi teistegi inimeste puhul, ning neid ei tohi allutada ebaõiglasele diskrimineerimisele. Isikliku vabaduse sfääri tuleb austada ja seetõttu ei ole ka meie kristlastena püüdnud neid inimestena hukka mõista. Aga samas ei anna see neile õigust esitleda homoseksuaalseid suhteid mudelina kogu ühiskonnale ja nõuda niisugustele suhetele ühiskondlikku heakskiitu.

Kui nende sooviks on saada lahendus praktilistele, näiteks pärimise ja pärandamise või haiglas lähedaste külastamisega seonduvatele probleemidele, siis selleks on seadustega võimalused loodud. Ent homoseksuaalsetele suhetele ei või hakata looma seaduste tasandil erilisi privileege, sest üksnes loomulik perekond kannab hoolt meie ühiskonna aluste eest, tagades rahva, riigi ja kultuuri kestmise. Seetõttu peab just loomulik perekond olema riigi erilise kaitse all ja võrreldes teiste kooslustega tõepoolest ka priviligeeritud seisundis.

Samasoolised paarid ei saa lapsi, sest nii ei ole võimalik inimelu edasi anda. Vähemalt loomulikul teel mitte. Kui nad püüavad sellest hoolimata lapsi hankida, kas adopteerimise või nn surrogaatema teenuste kasutamise teel, siis on kiriku kohus öelda selgelt välja, et niisugune teguviis ei ole kooskõlas inimväärikusega ja et seetõttu pole see ka ühiskondlikult vastuvõetav. Seepärast ei või samasoolistele paaridele anda erilisi privileege ja olgem ausad, niisuguste koosluste käsitlemine võrdsetel alustel loomuliku perekonnaga kujutab ise neile privileegide andmist.

Ehk kokkuvõtlikult öeldes: homoseksuaalse kalduvusega inimesi tuleb isikutena austada, aga see ei tähenda, et peaksime nõustuma nõudmisega anda homopaaridele ühiskondlikke privileege.

Lubage mul lõpetuseks küsida, mida Te soovitate katoliiklastest ja teistesse konfessioonidesse kuuluvatele ilmikutele, kes sooviksid teha rohkem selleks, et seista ühiskonnas kristlike põhimõtete kaitsel. Üks asi on see, et vaimulikud ei sekku poliitikasse, aga katoliiklastest ilmikutena olema me kodanikud just samuti nagu kõik teised kodanikud. Mida teha, et seista vastu laste riiklikult heaks kiidetud sünnieelsele tapmisele, perekonna tähenduse moonutamisele, inimese identiteeti moonutava sooideoloogia pealesurumisele? Millised oleks selles osas Teie soovitused?

Ilmikutest katoliiklased ja teised kristlased on loomulikult kutsutud osalema poliitikas, muu hulgas pürgides parlamenti, et võtta vastu seadusi, mis kaitseks inimelu, loomulikku perekonda ja muid olulisi hüvesid. Meie usu kohaselt oluliste põhimõtete ja väärtuste eest tuleb seista mitte ainult poliitikas, vaid ka ärimaailmas, ajakirjanduses ja muudes ühiskondliku tegevuse valdkondades, selle nimel oma andeid rakendades ja oma igapäevases töös järjepidevalt pingutades.

Kristlaste seas on suureks probleemiks oma isikliku usuelu ja oma praktilise, ühiskondliku elu lahutamine. Väga oluline on rõhutada, et kristlased on kutsutud elu terviklikkusele. See tähendab, et ühelt poolt oleme loomulikult kutsutud uskuma Jumalasse ja Tema õpetusse ning osalema pühas liturgias, aga teiselt poolt oleme pärast seda kohustatud kandma oma töö ja tegevusega need väärtused, põhimõtted ja ka jumaliku armu ühiskonda.

Kristlased on kutsutud elu terviklikkusele. Ühelt poolt oleme loomulikult kutsutud uskuma Jumalasse ja Tema õpetusse ning osalema pühas liturgias, aga teiselt poolt oleme pärast seda kohustatud kandma oma töö ja tegevusega need väärtused, põhimõtted ja ka jumaliku armu ühiskonda.

Mina ise palvetan iga päev selle eest, et Jumal saadaks alalise diakoni kutsumusi ja et abielus mehed tunneks need kutsed ära. Kolm aastat tagasi pühitsesin esimese abielus diakoni, kel on abikaasa ja viis poega. Samuti palvetan iga päev selle eest, et ilmikud tunneksid ära ja võtaksid vastu kutsumuse seista ühiskonnas kristlike väärtuste ja põhimõtete eest nii hariduses, majanduses, rahanduses kui ka muudes valdkondades.

Fakt on see, et meil tuleb ilmikud üles äratada, tehes nad oma kristlikust missioonist teadlikuks ja julgustades neid kristlikku missiooni täitma, evangeliseerides maailma ja laiendades maailmas Jumala kuningriiki. Ilma selleta ei ole meil ühiskonnana erilist lootust.

Kõik ilmikud peavad aru saama ja mäletama, et kirik moodustub meist kõigist – mitte ainult piiskoppidest ja teistest vaimulikest, vaid kõigist ristitud meestest ja naistest, kõigist kiriku liikmetest. Seetõttu peavad ka kõik tunnetama oma vastutust. Tõsi, meie vastutus on erinevat laadi ja erineval tasandil, aga samas ei ole ühtki kiriku liiget, kes seda vastutust ei kannaks.

Suur tänu, Teie ekstsellents, nende mõtete eest! Loodan siiralt, et Teie eeskuju julgustab ka teisi piiskoppe ja ilmikuid lähtuma oma tegevuses samadest põhimõtetest, inspireerides nii üha suuremat hulka inimesi astuma välja meie usu keskmes olevate põhimõtete ja väärtuste kaitseks. Palun jätkake seda olulist tööd, mille eest tänan Teid veel kord!

Aitäh! Ja Jumal õnnistagu Teid! Ka mina olen tänulik, et Te seisate ühiskonnas kristlike väärtuste ja põhimõtete eest, teenides nii Jumalat ja kirikut. Nagu ma tean, on Eestis vaid mõned tuhanded katoliiklased, ent ka Teie olete eeskujuks selle osas, kuidas kaitsta kristlikku õpetust ja loomulikku perekonda. Seega suur tänu ka Teile!

Intervjuu on salvestatud Riias 19. juunil 2019. Zbigņevs Stankevičs sündis 1955. aastal Lejasciemsi linnas Poola päritoluga perekonda. 1978. aastal lõpetas ta Riia Polütehnilise Instituudi insenerina. 1990. aastal astus ta Poolas, Lublini linnas preestriseminari, õppides Lublini Katoliku Ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat ning omandades 1996. aastal teoloogia vallas magistrikraadi. Preestriks pühitseti ta Riia peapiiskopkonnas 16. juunil 1996. Aastatel 2002–2008 õppis ta Roomas Lateraani Ülikoolis, kust omandas teoloogia vallas litsentsiaadi- ja doktorikraadi summa cum laude. Piiskopiks pühitseti ta paavst Benedictus XVI otsusel kardinal Janis Pujatsi poolt 19. juunil 2010. aastal. Lisaks läti ja poola keeltele räägib ta ka leedu, vene, itaalia ja inglise keelt ning loeb prantsuse ja saksa keeles.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning seitsme lapse isa.