Kuhu jääb see kiidetud euroopalik tolerants ja sallivus siis, kui kogu ühiskond läbi oma ruuporite massimeedias asub sõjakäigule loomuliku perekonna kaitsjate vastu? Siis poleks nagu seda tolerantsi kunagi olnudki. Ei teata isegi sellist sõna. Sõna pidi siin aga vaba olema – nii näitas riigikogu saalis üks aktivist oma pluusi peale trükitud sõnumis, kirjutab ajaloolane ja publitsist Jüri Kotšinev.
Rahvas jaguneb meil taas rahvaks ja rahvavaenlasteks. Objektiiviga seotud inimesed kuuluvad kahtlemata viimaste hulka. Tänagi võimutseb seesama must-valge maailmapilt nagu vanal heal nõukogude ajal: täna mängib saksofoni, homme reedab sotsialistliku kodumaa; täna loeb Objektiivi, homme reedab demokraatlikud ideaalid ja õigusriigi, kirjeldab ajaloolane Lauri Vahtre.
On oht, et ees võib oodata valitsuserakondade populaarsuse langus ja hetkel suurest poliitikast eemalolevate poliitiliste jõudude äkiline tõus.
Kumma poole te valite?
Eelmisel reedel meediasse jõudnud pildid Stockmanni ristmikule plaanitavast uusehitisest said avalikkuse pehmelt öeldes negatiivse retseptsiooni osaliseks.
Muna ei õpeta kana ja Karlsson ei saa lõpmatult kaua rikkuda liikluseeskirju ning gravitatsioonireegleid.
Paneme üksteise sõimamise ja alusetu laimamise asemel paika ühise eesmärgi: eesti rahva alleshoidmise ja meie lastelastele turvalise elupaiga ehitamise, kutsub üles Malle Pärn.
Kuidas hakkavad lähitulevikus reageerima islamiäärmuslusele Eesti omavalitsused, Tallinna linn, Eesti Vabariik?
Rahvahääletuse korraldamise takistamine, et rahvas ei saaks hääletada mõne partei arvates ebasobivalt, on otsene rünnak demokraatia vastu, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri ja leiab, et lisaks abieluteemalisele kampaaniale oleks vaja ka eraldi kampaaniat selleks, et teha inimestele üksipulgi selgeks, millised jõud Eesti poliitilisel maastikul seisavad demokraatia eest ja millised jõud püüavad igati takistada rahva kaasamist.
Miks ei tohi?
