Eesti patrioodil ei jää peagi enam muud üle kui tõmmata selge eraldusjoon Eesti kui eesti rahva ajaloolise kodumaa ning Eesti Vabariigi nime kandva riigi kui institutsiooni vahele, sest viimane on pöördunud omaenda rahva vastu, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Eesmärk on saavutatud ja veel üheks Eestile tähtsaks aastapäevaks on korraldatud järjekordne suurt tähelepanu pälvinud ja riiki alavääristanud avalik nilbus, võtab Ivan Makarov viimase paari nädala sündmused kokku.
Kultuuri hulka on lahedasti arvatud ja oma kaitse alla võetud ka roppused, laim, teotamine, alandamine, inimeste sündsustunnet solvav ja labane looming.
„Eesti poisid tulge üle!
Eestlaste mustamine nendele nii tähtsal päeval oli teenimatu ja solvav, aga ka head venekeelsed inimesed said kannatada.
Alaksandr Lukašenkat nimetatakse Euroopa viimaseks diktaatoriks.
On asju, mis on tähtsamad kui elu.
Me elame kuidagi väga selgelt kahestunud maailmas.
Mis saab kord Eesti Vabariigist?
Eurokarjerist hakkab taguma oma endistele rahvuskaaslastele pähe eurotõdesid kogu raha eest, tümitades rumalate pärismaalaste poolt valitud pimedat võimu, aborigeenide koledat kultuuri, võikaid peretraditsioone, mõttetut sugu ja natsilikku koduarmastust, taguma ennast vastu rinda ja hüüatama, et meie peame rohkem pingutama, kirjeldab Ivan Makarov immigratsioonipropagandat Eestis.
