See, mis toimub praegu Venemaal on paljastanud selle maa ajaloo ja rahva vaimuelu põhjast, ajaloo hämarusest üles kerkinud telje, milleks on nomaadidelt üle võetud püsimatuse ja paiksuse puudumine koos tarvidusega pidevalt kuhugi liikuda ja midagi vallutada, samal ajal kui oma siseriigis valitseb korralagedus ja viletsus, kirjutab Jüri Kotšinev.
Enamus inimesi vaatab pilti sealt, kus ta ise seisab või istub, ta ei viitsigi seda üleni vaadata.
Aasta 2023 läheb Eesti ajalukku kui süvariigi läbi viidud riigipöörde ja väärtuste pinnalt ühiskonna lõhestamise aasta, kuid kultuurirevolutsioon ei peatu, põhiseaduspärast riiki enam ei ole ja ees seisavad vastikud ajad, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Luteri vaimulik ja portaali Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri selgitab, kuidas revolutsiooniline liikumine on läbi aegade otsinud viise kiriku ründamiseks, tehes seda esmalt väljastpoolt, kuid olles nüüdseks tunginud ka kiriku sisse.
Kui vaadata riigikogus toimuvat kaine pilguga, on asi väga lihtne – reformarite laiamine viib neid paratamatu kukkumiseni võimutipust alla.
On olemas selline asi nagu õiglustunne.
Eesti ühiskond ei leia tasakaalupunkti enne, kui kõik osapooled võivad veenduda, et võimu üleandmise mehhanism on põhiseaduspärane, töötab läbipaistvalt ja valimistulemused vastavad valijatele tahtele, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Praegu on karmid ajad. Kallase juhitud reformikommunistid tegelevad oma võimu kinnistamisega lõpmatuks ajaks. Selle vastu peab seisma vaatamata eilsete partorgide ja komsorgide vastuseisule ja ähvardustele. Siin ei ole aeg enda haletsemiseks ja hirmuks reformarite kärkimise ees, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Aina rohkem tundub, et meil on normaalse riigi asemel üles ehitatud mingi vastastikusele röövimisele ehitatud monstrum.
See, et kõige mõjukam Eesti tegelane on valetanud valijatele, vassinud pidevalt nii rahvale kui ka „omadele" ja „poolomadele" Stenbocki majas ning jultunult ignoreerinud vahelejäämist oma pereäride kaudu mehkeldamisest Venemaaga, samal ajal kui ta valjuhäälselt ja raugematu innuga teisi Euroopa Liidu liikmesriike Venemaad boikoteerima üles kutsus, ei mängi justkui üldse mingit rolli.
