See, et keskerakond on kahe näoga ülimalt korrumpeerunud partei, millel pole mitte mingit maailmavaadet ja mis absorbeerib endasse igat sorti karjeriste, põhimõttelagedaid muidumehi, jokknaisi ja poliitprostitueerivaid ülejooksikuid, teadsime me ammu.
Priius on kallis Jumala and, mida me ei oska enam hinnata.
Vallutussõda ja teise riigi siseasjadesse sõjaliste vahenditega sekkumine on lubamatu, ükskõik, milline riik seda teostab.
Tõsiasi, et peaminister ei mõista, kui kohatu on vabariigi aastapäeval jutlustada ühtekuuluvustunde olulisusest, ent samal ajal jätkata vaktsiinipasside süsteemi näol meeletu mastaabiga diskrimineerimise ja ühiskonna lõhestamise projekti, on lihtsalt groteskne, kirjutab Varro Vooglaid, toonitades ühtlasi vajadust mõelda selgeks, kuidas säilitada lugupidamist riigi vastu, mis on oma valitsuse näol omandanud raskelt eemaletõukava palge.
Valitsuse tegemistesse tuleb suhtuda nagu amatööride poolt esitatud jääballeti etteastesse.
Me peame hakkama küsima täiesti ausalt ja ilma valehäbita, mis riik see selline üldse on, mis Eesti riigilipu ja -vapi taha end varjab, tunnistab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommenteerides viimases "Fookuses" saates välja öeldud mõtteid.
Kas ei tundu silmakirjalik ärrituda „Eestimaa kubermangu" mainimise peale, samas kui poliitiliselt tehakse kõik selleks, et Eesti oleks ja jääks ilma tegeliku suveräänsuseta liiduvabariigiks, küsib kolumnist Veiko Vihuri ja nendib, et armastus kodumaa vastu on ülev ja ilus asi, aga kui kodanik kaotab inimväärseks eluks vajalikud õigused ning saab vastu üksnes mõnitusi ja nuia, kerkib.
Kas meie riiki sümboliseerib koeraga politsei kiirreageerija?
Lugedes, mida justiitsminister Maris Lauri räägib vilepuhumise seadusest, hakkavad viirastuma mingid koletuslikud kohtuveskid, terve kohtuveskite mets – nagu mingi Sõnajalgade tuulepark, ainult et tervel Eestimaa pinnal ja tuulikute asemel on kolossaalsed hakklihamasinad, kirjutab Ivan Makarov Objektiivile.
