Eelmise sajandi 60ndate seksuaalrevolutsiooni kujundatud seksuaalses anarhias toimub Pareto printsiibi alusel seksuaalne kihistumine, mille tulemusena on tekkinud uus frustreeritud alamklass, intselid.
Tartu Ülikooli usuteaduskonna seksikonverentsil ei olnud ühtegi ettekannet, mis oleks käsitlenud traditsioonilist kristlikku seksuaaleetikat positiivses valguses, kuigi seda tunnistavad suuremal või vähemal määral kõik Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud.
Ehk oleks aeg algatada ühe kunagise kultuurrahvana üks tõsine kultuurirevolutsioon?
Üle hulga aja on eelmine nädal toonud Eesti pedagoogilisse mõtlemisse positiivse arengu.
Hoolimata näilisest usuvabadusest on kristlased sisuliselt pandud valiku ette – keegi ei keela sul olla ristiinimene, aga kui elada tahad, siis hoia oma mokk maas ja ole omaette.
Ameerika Ühendriikidel pole pärast 2018.
Oktoobris kinokassa rekordi murdnud menufilm Jokker on vaatajate poolt palavalt kiidetud, ent liberaalses peavoolumeedias kriitikute poolt laidetud ja kardetud.
Viis aastat tagasi vassides vastu võetud poolik kooseluseadus polnud muud kui rahva igapäevaellu maandunud revolutsiooni rusikas, mis kuulutas sõda: lakkamatuid muutusi, millega ühiskonna alusväärtused pea peale pöörata, inimesed omavahel tülli ajada ja meie laste hingedesse haiglaseid väärarusaamu istutada, räägib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Ühiskonda pole lõhestanud mitte need, kes on asunud perekonna ja abielu kaitsele, vaid need, kes on rahva enamuse tahtest ja ausa poliitika põhimõtetest jõhkralt üle sõites perekonda rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena lammutada püüdnud, meenutab Objektiivi toimetus juhtkirjas kooseluseaduse vastuvõtmist viis aastat tagasi.
Roheline ideoloogia on kui arbuus – pealt roheline, seest punane.
