Aastalõpu mõtisklusi
Me ei valitse ega suuna enam oma elu.
Me ei valitse ega suuna enam oma elu.
Kolumnis küsitakse, kas kristlike veendumustega inimene peab moodsas läänelikus ühiskonnas elades lihtsalt lõuad pidama, kuna usk kuulub öeldavasti privaatsfääri ja religioossetel argumentidel pole avalikus debatis kohta, või on taoline arusaam demokraatiast pigem moonutatud.
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann meenutab üht ammust jõuluõhtut Tartus – umbes sellest ajast, mil Brežnev pidas kõnet ja paukus Советское полусухое.
Jõuludest on tehtud palju ilusaid ja armsaid filme.
Juhtkirjas tuleb juttu paradoksaalsest tõsiasjast, et oma kristlikku minevikku vihkavad valgustatud eurooplased on avanud ukse tulnukatele, kes peavad endid kõrgeima religiooni kandjateks ja kes ei tule siia üldsegi selleks, et sealiha õgivate hedonistlike uskmatute kultuuri rikastada.
Moraalireeglid ei ole mõeldud inimese piiramiseks või orjastamiseks, kirjutab kolumnist Malle Pärn ja küsib: kas kaldad piiravad jõe vabadust?
Varro Vooglaid vaatleb küsimust kooseluseaduse jõustumisest ning osundab, kuidas poliitiline eliit toob oma ideoloogiliste kinnisideede teostamisel ohvriks elementaarsed õigusriigi ja demokraatia põhimõtted ning ka terve mõistuse.
Einar Eiland tõstab oma kaastöös esile Haapsalu meeleavaldusel sõna võtnud saate "Kodutunne" assistendi, kes kõneles kehval järjel olevatest lastega eesti peredest, kelle aitamiseks riik raha ei leia, erinevalt pagulastest.
Nagu tihti juhtub, võib ka kõige puhtam ja õilsaim idee muutuda iseenda täielikuks paroodiaks, nendib Aleksandr Maistrovoi, ja kirjutab sellest, kuidas poliitiline korrektsus ja rassismi-süüdistuse kartus kammitseb lääne inimesi kõnelemast jõhkratest seksuaalkuritegudest, mille on toime pannud immigrantidest moslemid.
Homoliikumise strateegiasse on algusest peale kuulunud laste indoktrineerimine ja kaasamine.