Sada aastat Vabadussõjast: Krasnaja Gorka operatsioon

Välipatarei nr 14 (Kuperjanovi partisanide patarei) tulistab vastast-Foto: Vikipeedia

Krasnaja Gorka operatsioon, millest möödub neil päevil sada aastat, kukkus paraku läbi ning suurejooneline plaan Venemaa Balti laevastiku hävitamiseks lõppes ebaõnnestumisega, kirjutab Vabadussõja 100. aastapäeva teemalise artikliteseeria kuuendas osas ajaloolane Ago Pajur.

Krasnaja Gorka (Punamäe) nimi märgib Vabadussõja ajaloos nii Eesti merejõudude ambitsioonikaimat poliitilis-strateegilist ettevõtmist kui ka suurimat ebaõnnestumist.

1919. aasta teisel poolel Vabadussõda jätkus. Seoses Landeswehri sõjaga Eestit haaranud vaimustuspuhang hääbus, asendudes sõjaväsimuse ja -tüdimusega. Neid tundeid süvendas tõsiasi, et lahingud käisid väljaspool Eestit, Venemaa ja Läti pinnal. Rindemeestele, kes iga päev oma eluga riskisid, näis, et nüüd, kus kodumaa on vabaks võideldud, tuleks poliitikutel hoolitseda rahu sõlmimise eest. Kodustele saadetud kirjadest jäi kõlama mõte: meil pole põhjust Venemaal suremiseks ning sõdigu Vene valged ja punased ise oma võitlused lõpuni. Teadmine raskustest, millega pidid kodus rinda pistma naised ja lapsed, kahjustas võitlusmoraali veelgi.

Sõdagi ei kulgenud kuigi edukalt. Kui mais oli vallutatud Pihkva ja vene valgete Põhjakorpus lähenes koguni Peterburile, siis suve teisel poolel olukord muutus. Peterburi suunal taandusid valged järk-järgult ja loovutasid augusti alguses Jamburgi. Pihkva rindelõigus õnnestus aga punastel rinne läbi murda ja 29. augustil langes Pihkva uuesti nende kätte. Valgete abistamiseks oli Rahvavägi sunnitud oma panust suurendama.

Seda vaatamata asjaolule, et suhted venelastega jätsid soovida. Suvel oli Põhjakorpus lahkunud Eesti väejuhatuse alluvusest ning asunud tegutsema Loodearmee nime all kindral Nikolai Judenitši juhtimisel. Ilmasõjas kuulsust kogunud Judenitši isik tõmbas ligi Vene poliitikuid ja ohvitsere, kes polnud kaotanud lootust taastada Vene impeeriumi endisaegne vägevus. Seetõttu tauniti varem Venemaa koosseisu kuulunud rahvaste iseseisvussoovi, süüdistades neid separatismis ja Venemaa lammutamises. Eestit nimetati halvustavalt kartulivabariigiks ning Eesti poliitikuid – kaelakohtulike kurjategijate kambaks.

Valgete teravnevad suhted eestlastega pälvisid koguni lääneriikide tähelepanu. Entente’i Baltimaade missiooni staabiülema brigaadikindral Frank Graham Marshi nõudel moodustati Vene Loodepiirkonna valitsus, mis üritas Eesti iseseisvust tunnustades vahekordi siluda. Kõigile asjaosalistele oli aga selge, et selle „valitsuse“ deklaratsioonid ei kajasta juhtivate valgete tegelaste tõelisi seisukohti. Pole siis ime, kui Eesti sõjamehed ei soovinud säärast „liitlast“ abistada ja ootasid kannatamatult rahu.

Kahtlusi tekitasid ka lääneriikide sihid. Pariisi rahukonverentsile läkitatud Eesti delegatsioon ei saavutanud de juretunnustuse taotlemisel vähimatki edu ning välisminister Jaan Poska pettus Entente’i hoiakutes sedavõrd, et avaldas soovi tagasi astuda. Asutava kogu palvel jäi ta küll ametisse, kuid asus otsima võimalusi rahulepingu sõlmimiseks N. Venemaaga. Tasapisi ilmnesidki märgid, mis lubasid loota, et Moskvas vähemasti kaalutakse sõja lõpetamist. Muuhulgas likvideeriti enamlik Eesti töörahva kommuuni nõukogu ning kinnitati, et Punaarmee võitleb üksnes vene valgetega ega ületa Eesti etnilisi piire. 31. augusti aga saabus Moskvast Tallinna raadiogramm ettepanekuga alustada rahukõnelusi. Esimene katse nende käivitamiseks – 17.–18. septembril Pihkvas aset leidnud kohtumine – lõppes siiski tulemusteta ja sundis kahtlema vastaspoole rahusoovi tõelisuses. Eestlased oletasid, et Kremli ettepaneku taga oli soov kukutada läbi kavandatav suurpealetung.

Suurpealetungi idee oli küpsenud Entente’i sõjalises esinduses Baltimaades. Kui Londoni ja Pariisi poliitikud mõtlesid Venemaal tegutsenud ekspeditsioonivägede tagasikutsumisele, siis Baltimaade missioon panustas sõjategevuse intensiivistamisele. Kõige utoopilisemates ideedes loodeti panna Piiteri ja Moskva peale marssima lisaks valgetele armeedele ka Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõjajõud. Nii fantastilistest mõtetest ei tulnud muidugi midagi välja, ent Peterburi ründamise kava jäi päevakorrale ja omandas (hea õnne korral) realiseeritava operatsiooni mõõtmed.

Alustuseks tuli Loodearmeel anda demonstratiivne löök Pihkva suunas, et sundida punaseid tooma Pihkva kaitsele lisajõude Peterburi alt. Seejärel pidid minema rünnakule valgete peajõud, andma Punaarmeele otsustava ja purustava löögi ning jõudma üheainsa jõulise ja kiire sööstuga Peterburini. Rünnak Pihkva suunas käivitus 28. septembril ja Peterburi sihis 10. oktoobril. Peterburi kaitsnud punaväed löödi puruks, 16. oktoobriks jõuti Krasnoje Selo ja Gattšinani ning 21. oktoobril hõivati Tsarskoje Selo ja Pavlovsk. Võit näis olevat käeulatuses.

Rahvaväe toetus Loodearmee lõunatiivale jäi eeldatust väiksemaks. 11. oktoobril läksid küll 2. diviisi väeosad koos soomusrongidega pealetungile ja jõudsid mõni päev hiljem mitmes lõigus välja ka Velikaja jõeni, kuid seejärel, olles purustanud ülepääsud, tõmbusid tagasi Irboska kindlustatud liinile. Osalt tulenes passiivsus meeste sõjatüdimusest, osalt aga 2. diviisi ülema polkovnik Viktor Puskari soovimatusest toetada Judenitšit.

Hoopis erinevaks kujunes olukord Soome lahe lõunarannikul. Loodearmee operatsiooni eel oli kindral Johan Laidoner avaldanud arvamust, et valgete pealetungi peaks toetama ka Eesti laevastik, ent merejõudude juhataja aseadmiral Johan Pitka, kes ei pidanud Loodearmeest põrmugi lugu ega soovinud seda ka abistada, pakkus välja sootuks teise kava: hävitada Kroonlinna sõjasadamas baseerunud Venemaa Balti laevastik. Seeläbi suurenenuks Eesti mereline julgeolek lausa mõõtmatult ning seda nii juhul, kui eestlastel tuleb jätkata sõda N. Venemaaga, kui ka juhul, kui valged saavutavad edu ja vallutavad Peterburi. Pitka kahtlustas, et pärast Peterburi langemist pööravad valged relvad, sh Balti laevastiku sõjalaevad, Eesti vastu.

Laidoner nõustus olukorrahinnanguga ja 5.–6. oktoobril arutati Tallinnas tema eesistumisel konkreetseid plaane. Pitka pakkus välja idee maandada Punaarmee tagalasse meredessant, mis vallutaks ootamatu löögiga Krasnaja Gorka fordi. Fort kujutas enesest üht osa Keiser Peeter Suure merekindluse tagalapositsioonist ning selle rasked rannakaitsepatareid olid suutelised hoidma tule all suurt osa Soome lahe idasopist. Fort oli valgete juunikuise pealetungi käigus juba korra Rahvaväe kätte langenud, kuid toona polnud eestlased teinud ettevalmistusi selle tulejõu ärakasutamiseks ning peagi hõivasid punased kindlustuse uuesti.

Kuid Pitka ei kavatsenud piirduda üksnes Krasnaja Gorka hõivamisega. Fordi kahurite kaitse all lootis ta koos Briti eskaadriga tungida läbi miiniväljade ja rünnata Kroonlinna merelt, hõivates või uputades sealses sadamas seisvad alused. Inglaste toetusele võis Pitka kindel olla, sest Balti laevastiku hävitamine vastas ka inglaste huvidele. Viimased olid seda korra juba katsetanudki: ööl vastu 18. augustit ründasid Kroonlinna kaheksa torpeedopaati, mida toetasid õhust lennukid. Rünnaku eesmärk – uputada sadamas seisvad suured sõjalaevad ja muuta seeläbi laevastik võitlusvõimetuks – saavutati vaid osaliselt. Kuna kallaletung üksnes kärpis punaste merelist aktiivsust, oli Briti eskaadri juhataja kontradmiral Walter Cowan jätkuvalt huvitatud Balti laevastiku hävitamisest ning nõustus meelsasti eestlastega koostööd tegema.

Erinevalt Pitkast, kes kavandas üksnes meredessanti Krasnaja Gorka vahetus läheduses, pidas kindral Laidoner otstarbekaks korraldada ulatuslikum pealetung piki rannikut, et toetada sel moel Loodearmee edenemist Peterburi sihis. Dessant kavatseti maandada vaenlase tagalas, Kernovo sadamas (Koporje lahes keskosas), et alustada sealt edasitungi Krasnaja Gorka sihis. Samaaegselt pidi piki rannikut edasi tungima Ingeri polk – olid ju ingerlased lausa eluliselt huvitatud omaenda asualade vabastamisest. Operatsiooni üldjuhiks määrati admiral Pitka, talle allutatud maavägede juhiks aga soomusrongide diviisi ülem alampolkovnik Karl Parts.

10.–12. oktoobril koondus Eesti laevastik (hävitajad Lennuk ja Vambola, suurtükilaevad Lembit, Meeme ja Tasuja, vahilaev Laine, neli traalerit ning maavägede transpordiks mõeldud alused) Narva ja Luuga lahte, et võtta pardale dessandiks määratud üksused. Ülemjuhataja korraldusel eraldati dessandiks kõige löögivõimelisemad väeosad – peaasjalikult vabatahtlikest koosnenud Scouts pataljon ja Kuperjanovi partisanide pataljon. Kuperjanovlastega tulid kaasa üks välipatarei ja soomusrongide diviisi eskadron, 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson eraldas täiendavalt laiarööpalise soomusrongi nr 3 dessantüksuse ning admiral Pitka tõi ühes meredessantkomando ja Aegna rannakaitsepatarei meeskonna. Viimane oli mõeldud Krasnaja Gorka fordi mehitamiseks. Kokku oli Pitka käsutuses umbes 2200 tääki ja mõõka ning neli välisuurtükki, millele lisandusid sõjalaevade meeskonnad ja laevadel paiknenud suurtükid – kokku 28 relva kaliibriga 37 – 130 mm. Briti eskaadrist viibisid Soome lahel 3 kergeristlejat, 19 hävitajat ja hulk väiksemaid aluseid.

12. oktoobril kohtus Pitka Ingeri polgu juhtkonnaga. Kokkusaamine muutis suuresti seniseid kavatsusi, sest selgus, et punased on asunud positsioonidele otse kavandatud maabumispaigas Kernovos ning lahe idarannikul Kalištše sadama ümbruses. Seetõttu loobuti dessandist vastase tagalasse ja 13. oktoobril pandi kuperjanovlased maale Peipija sadamas (Koporje lahe lääneosas), mis oli Rahvaväe kontrolli all. See oli siiski vaid operatsiooni eeltakt.

14. oktoobri hommikul lähenesid Eesti sõjalaevad Kalištše sadamale ja võtsid punaväe positsioonid suurtükitule alla. Varsti hakkasid aga laevade lähedusse langema Krasnaja Gorka 305 mm mürsud, mille tabamus võinuks uputada ükskõik millise Eesti laeva. Brittide katse vastase tuld maha suruda ei andnud tulemusi ja nii tõmbas Pitka laevad tagasi. Siiski õnnestus eelnevalt purustada Kalištše juures asunud punaste suurtükipatarei, mis avas tee edasitungiks maavägedele. Peipijast liikvele läinud üksused vallutasidki punaste vastupanu maha surudes Kernovo. Seal jaguneti kaheks löögigrupiks. Vasakpoolne grupp (kuperjanovlaste kolm roodu ja soomusrongi dessantüksus alamkapten Jaan Undi juhimisel), mis pidi lähenema Krasnaja Gorkale läänest, liikus edasi piki lahe rannikut ning hõivas Kalištše ja Ustje küla. Parempoolne grupp (kuperjanovlaste kaks roodu, soomusrongide eskadron ja Ingeri polgu II pataljon leitnant Johannes Soodla juhtimisel), mis sai ülesandeks rünnata forti lõunast, suundus sisemaale ja võttis kontrolli alla Lužki küla.

15.–16. oktoobril maandati Kalištše sadamas Scouts pataljon. Nüüd oli Pitka vägi täies koosseisus ja soodsal lähtealusel. Muret tekitas jätkuvalt asjaolu, et oldi Krasnaja Gorka fordi ja Seraja Lošadi patarei raskesuurtükkide tuleulatuses, kuid esialgu jäi vastane passiivseks. 16. oktoobril hõivas leitnant Soodla grupp Ust-Ruditsõ ja skautide luurekomando – Kandaküla (Koporje lahe kirderannikul), kuid ülejäänud üksused takerdusid vastase hästikindlustatud kaitsesse (raudbetoonist tulepunktid, mitu kaevikuteliini ja okastraattõkked). Õhtu saabudes hindas admiral Pitka olukorda raskeks – maavägi polnud suutnud üllatusrünnakuga forti vallutada ja oli kandnud märkimisväärseid kaotusi (umbes 30 langenut ja 50 haavatut), tormine meri takistas täiendava varustuse maale toimetamist ning vastase suurtükituli ei lubanud laevastikul maaväge piisavalt toetada.

Järgmisel päeval püsis olukord endine. 18. oktoobri hommikul tulistasid Eesti ja Briti hävitajad ühiselt vastase positsioone, kuid Krasnaja Gorka mürsud sundisid neid tagasi tõmbuma enne, kui jalavägi oleks jõudnud edasitungile asuda. 19. oktoobril läksid aga rünnakule punaväelased ja päeva jooksul käis Kandaküla mitmel korral käest kätte, jäädes lõpuks siiski Rahvaväele.

Esimene tõsine rünnak fordile võeti ette 21. oktoobril, mil umbes nelja roodu suurune ründegrupp üritas fordist edelas punaste kaitseliinidest läbi murda, kuid tulemusteta. Neis lahingutes rooduülemana osalenud Eduard Grosschmidt kirjutas hiljem: „Sellest ööst peale algavad lahingud, mis oma ägeduse poolest jätavad kaugele varju Paju, Landeswehri, Pihkva ja isegi Narva-esised võitlused. Päev päeva järel käivad betoonkindlustisi katsumas küll skaudid, küll partisanid, ka mereväe dessandid tulevad platsi. Kuid müür jääb müüriks“. Ka merejõud ei suutnud maavägedele tõhusat abi pakkuda, sattudes rannikule lähenedes ikka ja jälle vastase raskepatareide tõkketule alla. Leitnant Soodla grupp pidas samuti lahinguid vastulööke andvate punastega ega suutnud fordile läheneda.

22. oktoobril kaalus Pitka operatsiooni katkestamist, kuid päev varem oli Loodearmee sattunud punaste ägedate vasturünnakute alla ning sellises olukorras ei pidanud kindral Laidoner eestlaste taandumist lubatavaks, vaid käskis 1. diviisi juhatusel saata Pitka käsutusse ühe jalaväepolgu. Lisaks teatas admiral Cowan Pitkale, et Soome lahele on jõudnud monitor Erebus, mille kahe 381 mm suurtüki mürsud suutvat purustada kõik vastase kindlustused.

Seega Krasnaja Gorka epopöa jätkus. Kuid ei 4. jalaväepolgu lahingurakendus ega monitori Erebus saabumine, toonud loodetud murrangut. 4. jalaväepolk (polkovnik Aleksander Seiman), millele allutati ingerlased ja leitnant Soodla grupp, asus küll pealetungile Oranienbaumi suunas, eesmärgiga lõigata läbi Krasnaja Gorka ja Peterburi vaheline maismaaühendus, kuid ei jõudnud sihile. Samal ajal oli Punaarmee haaranud initsiatiivi ja surus vene valgeid järk-järgult tagasi. Raskete rünnakute alla sattunud Loodearmee vasak tiib taandus, tõmmates osaliselt kaasa Ingeri polgu ja tekitades seeläbi keerulise olukorra Pitka väegrupi tiival. Kindral Laidoner oli sunnitud nõudma, et Pitka jätkaks küll oma põhiülesande – Krasnaja Gorka vallutamist – täitmist, ent püüaks võimalust mööda abistada ka valgeid.

27. oktoobril teostas mereäärne grupp teise rünnaku fordile. Sedapuhku toetasid neid merelt lisaks Pitka laevadele monitor Erebus ja briti kergeristlejad, kuid sellest hoolimata läbimurre ebaõnnestus. Veel üks rünnakukatse tehti 28. oktoobril, ent ilmselt olid nii juhid kui mehed juba ette veendunud läbikukkumises ega pingutanud enam eriti. Polkovnik Seimani üksustel läks korda stabiliseerida Loodearmee taandumise läbi halvenenud olukord, ent Oranienbaumi peale minekust ei tulnud midagi välja. Ka britid kaotasid lootuse suurtükitulega punaseid alistada ning 30. oktoobril lahkus Erebus, olles tulistanud välja viimased mürsud, Soome lahelt.

1. novembril kandis Pitka ülemjuhatusele ette, et jõude Krasnaja Gorka vallutamiseks ei piisa ja kogu operatsioon tuleks lõpetada. Päev hiljem toimus Narvas nõupidamine, millel osalesid Briti sõjalise missiooni juhataja kindral Richard Haking, Vene Looderinde ülemjuhataja kindral Judenitš, Eesti vägede ülemjuhataja kindralmajor Laidoner, 1. diviisi ülem kindralmajor Tõnisson ja merejõudude juhataja aseadmiral Pitka. Nõupidamise tulemusena otsustas Laidoner operatsiooni lõpetada. Pitka sai Laidonerilt korralduse pöörduda koos laevastiku peajõududega tagasi Tallinna (paar laeva jäeti Koporje lahele). Pitka käsutuses seisnud maaväed allutati kindralmajor Tõnissonile. Operatsiooniks kohale toodud löögiosad (kuperjanovlased, skaudid, soomusrongide eskadron jt) tõmmati rindelt tagasi ja suunati Kagu-Eestisse. Lahinguid jätkasid 4. jalaväepolk ja Ingeri polk, kes – osalt vastase survel, osalt parempoolse naabri (Loodearmee) taandumise tõttu – tõmbusid tagasi Kernovo–Koporje–Kotlõ üldjoonele.

Seega lõppes suurejooneline plaan Venemaa Balti laevastiku hävitamiseks ebaõnnestumisega. Kogu operatsiooni ainsaks positiivseks tulemiks – ja sedagi pooljuhuslikuks – jäi kolme nõukogude hävitaja hukkumine inglaste asetatud miinitõketes ööl vastu 21. oktoobrit. Rahvavägi kaotas Krasnaja Gorka operatsioonis kokku 41 meest langenutena ning 278 haavatutena, lisaks 117 meest kas teadmata kadunute või vangilangenutena (viimastest moodustasid lõviosa ingerlased). Sõjasaagiks saadi kaheksa suurtükki ja üheksa kuulipildujat, lisaks hulgaliselt muud sõjavarustust. Vastase kaotuste kohta usaldusväärseid andmeid napib.

Kasutatud kirjandus:

  • Eduard Grosschmidt. Pealuu märgi all: mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkilt. 2. tr. Tallinn: Mats, 1995.
  • Arto Oll. Eesti merevägi Vabadussõjas 1918–1920 [Doktoritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2018.
  • Johan Pitka. Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni 1914–1920. 2. tr. Tallinn: Olion, 1993.
  • Reigo Rosenthal. Laidoner – väejuht: Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, 2008.
  • Jakob Saidlo. Krasnaja-Gorka operatsioon 1919. a. sügisel. – Vabadussõja Tähistel 1937, nr 10, lk 365-375; nr 11, lk 417-424; nr 12, lk 448-453.
  • Aarne Võting. Scouts rügement Vabadussõjas. Tallinn: Selts Scouts-Rügement, 1936.
Hävitaja Lennuk oli operatsiooni ajal admiral Pitka lipulaevaks. – EFA.104.0.40439
Vasakpoolse grupi ülem alamkapten Jaan Unt. – EFA.114.3.4560
Parempoolse grupi ülem leitnant Johannes Soodla. – EFA.59.3.792
Ingeri polgu ohvitserid ja sõdurid. – EFA.114.3.1552
Scoutspataljoni kuulipildujate komando. – EFA.107.4.502
Krasnaja Gorka operatsioonis osalenud soomusrongi nr 3 luuerkomando. – EFA.114.3.1184

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Ago Pajur
Ago Pajur on Eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud, alates 1999. aastast ajaloodoktor. Pajur tegeleb põhiliselt kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi ajaloo uurimisega. Ta on ka mitme kooliõpiku ja ajalooülevaate kaasautor.