18-nädalase sündimata lapse pilt kuulutati sajandi fotoks. Selle jäädvustas Rootsi fotoajakirjanik Lennart Nilsson ning see avaldati algselt ajakirja Life 1965. aasta aprilli nädalakirjas fotoesseena "Elu draama enne sündi", millest sai väljaande kõigi aegade kõige kiiremini välja müüdud number.
Üllatuslikult omistab fotole selle tiitli aga Suurbritannia vasakliberaalne ja abordimeelne päevaleht The Guardian.
"Värvilise ja kristallselgena on fotol näha loodet amnionikotis, kelle nabanöör lookleb platsentani. Sündimata laps, hõljumas justkui kosmilisel taustal, näib korraga nii haavatav kui sügavalt rahulik. Tema silmad on suletud ning tema tillukesed, täiuslikult vormunud rusikad on surutud vastu tema rinda," kirjeldatakse fotot väljaandes.
See sündimata lapse foto on üks mitmest, mis avaldati ajakirja Time kuulsas fotoessees ajal mil abordidebatt hakkas ühiskonnas üha enam esile kerkima ning ultraheli tehnoloogia oli veel äärmiselt piiratud.
Ajavahemikus 1953 kuni 1965 jäädvustatud fotoseeria algseks eesmärgiks oli olnud dokumenteerida endoskoopilise kaamera abil beebide arengut üheksa raseduskuu vältel, kuid kahjuks õnnestus Nilssonil selle tehnoloogia abil üsa siseselt pildistada siiski ainult ühte elavat last ning ka teda mitte terviklikult.
Settõttu on enamus sündimata lastest, keda ta fotografeeris, hukkunud kas nurisünnituse tagajärjel või tapetud abordi teel, nagu ka viidatud pildil kujutatud 18-nädalane laps. Sellele vaatamata õnnestus tal oma värvilistel ja mustvalgetel fotodel jäädvustada nende inimlikkust hämmastava üksikasjalikkusega ning anda edasi nende justkui eeterlikult läbikumavat müstilist kohalolu ema üsas.
Abort legaliseeriti Rootsis juba 1938. aastal, mistõttu õnnestus Nilssonil oma fotosessioonide tarbeks saada sünnieelselt tapetud lapsi otse abordikliinikutest, kus neid hukati 1965. aastaks juba üle kuue tuhande. Kaheteistkümne aasta vältel tegi temaga selle nimel koostööd koguni viis kohalikku haiglat. Ta rajas Stockholmi Sabbatsbergi naistehaiglasse isegi oma fotostuudio, kus ta asetas tillukesed kehad pildistamise tarbeks spetsiaalsesse akvaariumisse hulpima, olles neid eelnevalt "puhastanud, kaadrisse asetanud ja valgustanud". Nilsson ise kirjeldas seda protsessi järgnevalt:
"Muidugi ei olnud need isendid elus [vaid nad olid artikli kohaselt "erinevatel meditsiinilistel põhjustel kirurgiliselt eemaldatud" – toim.]. Me pidime neid formaldehüüdi lahuse abil fikseerima, seejärel üle loputama ning katma õhukese kulla kihiga. Mõnikord külmutasime neid ka äärmiselt külma vedela lämmastikuga."
Kui tema hämmastav fotoseeria viimaks nädalakirja Time 1965. aasta aprillinumbris avaldati, siis ehtis selle esikaant just seesama "18-nädala vanune loode" ning ajakirja kogu 8-miljoniline tiraaž müüdi kõigest mõne päevaga läbi. Kuigi need ei olnud esimesed fotod, millel jäädvustati emaüsas kasvavat last, olid need siiski esimesed, mis ilmusid peavoolumeedias niivõrd kõrge tehnilise taseme ja visuaalse meisterlikkusega.
Nilssonist sai seega justkui üleöö maailmakuulus ja kõrgelt tunnustatud fotograaf ning ta avaldas need pildid samal aastal ka raamatus "Lapse sünd: elu draama enne sündi". Enneolematute fotodega praktiline juhend last ootavale emale tõlgiti viimaks 40 keelde ning sellest sai üks kõigi aegade populaarsemaid pildiraamatuid. Ühtlasi hinnati kuulsat 18-nädala vanuse loote jäädvustust üheks 20. sajandi parimaks fotoks. 1970ndate lõpuks olid need pildid muutunud aga juba niivõrd ikoonilisteks, et need saadeti koguni NASA Voyager'i sondidega avakosmosessee.
Tunnustatud fotograaf suri 2017. aastal 94-aastasena. Kuigi ta ise ei soovinud oma fotosid politiseerida, hakkasid abordivastased protestijad neid 1980ndatel oma meeleavaldustel üha enam kasutama, kuna need näitavad niivõrd selgelt veel sündimata laste kogu inimsust.
Nilsson ei soovinud aga ise abordi suhtes seisukohta võtta ning muutus hiljem ka oma meetodite kirjeldamisel kidakeelseks, kuna nägi end ise "kõigest ajakirjanikuna, kes jutustab üht lugu". Ühtlasi keelas ta hiljem oma fotode kasutamise poliitilistel eesmärkidel ning lõpetas nende taasavaldamise. Hiljuti toodi need aga tema nõusolekul siiski taaskord välja Pariisi fotokunstinäitusel, kus need tekitasid oma vaikse ilu ja tugeva emotsionaalse mõju tõttu ka rohkelt poleemikat.
Nilssoni kasutütre sõnul soovis tema kasuisa "muuta nähtamatu nähtavaks ning näidata meile hämmastavat teekonda, mille me kõik läbime ja mis meid kõiki inimestena ühendab. Ta soovis pakkuda meile võimaluse iseendasse vaatamiseks, et avastada pilte, mis määratlevad meid inimkonnana".
"Kuigi The Guardian üritas endiselt aborti õigustada, jättis nendepoolne kommentaar väga silmakirjaliku mulje, kui seda kõrvutada emaüsas viibivate beebide fotodega," leiab abordivastase väljaande LifeNews kolumnist Micaiah Bilger.
"Nilsson küll ei tahtnud enda fotode politiseerimist, kuid need muutusid siiski sellisteks, kuna aborditööstus üritab eitada sündimata laste inimsust. Tema fotod jätsid endast maha tohutu jälje, kuna need näitavad võimast tõde: sündimata lapsed on ainulaadsed, elavad, väärtuslikud inimolendid ning abordivastane liikumine seisab teaduse ja tõe poolel."
"Vaadates lähemalt seda fotot näiliselt ema üsas uinuvast lapsest, on näha, et tema käed on täielikult vormunud; tema küüned on selgelt nähtavad, tema silmalaud on suletud, tema palgest paistab rahu. Isegi nüüd, pool sajandit pärast foto jäädvustamist, on sellel näha õrna ilu, mida on raske määratleda," iseloomustab seda ajalehe National Catholic Register kolumnist K. V. Turley.
"Kahtlemata tuleneb see osaliselt universaalsest aukartusest, mida tuntakse rasestumisel lihaks saava elu müsteeriumi ees. Kahtlemata tuleneb see ka pildil kujutatud lapse jõuetust sõltuvusest [oma emast]. Seeria järgmine pilt on 28-nädala vanusest sündimata lapsest. Teda kirjeldatakse justkui kandmas "loori". Seda hingelõhestavam on teadmine, et väidetavalt on just need lapsed tapetud Stockholmi kliinikus sooritatud hilisabortide tagajärjel. Vaadates seda pilti nüüd, saab selgeks, et tegelikult kannab ta sellel oma matuseloori."
"Teades nende fotodel kujutatud laste saatust, on neid raskem vaadata tundmata seejuures kõikehõlmavat kurbust," nendib Turley. "Kummitama jääv kujutis oma pöialt imevast sündimata lapsest on viimselt fotojäädvustus tema lõpule jõudnud eluloost, mis oli üheaegselt nii ilus kui traagiline."
Turley heidab seetõttu Nilssonile ette, et vaatamata tema piltide mõjususele ei soovinud ta nende autorina endale ilmselt viimselt tunnistada, et oli nende jäädvustamiseks kasutanud kõige kurjemat nuhtlust, mida meie maailm on kunagi kogenud – väikeste sündimata laste arutut ent seaduslikku tapmist.
Eestis on abort lubatud kuni 21. rasedusnädalani.
Algselt nädalakirjas Time avaldatud fotoesseega on võimalik tutvuda siit ja siit.