Mõttekoja Brownstone Institute'i vanemteadur Thomas Harrington leiab, et Joe Bideni suguste korrumpeerunud ja poolearuliste poliitikute võimule upitamise eesmärk on normaalsete inimeste alandamine ning hirmutamine.
Ma olen päris kindel, et ma pole ainus, kes imestab, miks Ameerika Ühendriikide süvariik ei suuda presidendikohale upitada pisut veenvamat hampelmani kui seda on Joe Biden.
Üks sõber küsis minult: "Kas sa tõesti arvad, et kogu Demokraatliku partei amoraalsete tähtsate ninade hulga juures, on see [Biden] parim, mida nad suudavad välja käia? Ja kuidas kõige tipuks panevad nad tema toetuseks veel ametisse Kamala Harrise suguse lämiseva idioodi?"
Tõesti, kui mõtlema hakata, on see üpris erakordne lugu.
Kuid mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda enam tundub mulle, et me küsime ilmselt valesid küsimusi.
Sellise mõttekäigu taga on eeldus, et süvariik austab meid vähemalt nii palju, et üritab poliitikute valimise juures anda usutava etenduse.
Kuid mis siis, kui see ei ole nii?
Mis siis kui eesmärgiks ei ole meile mulje jätmine, nagu riiki juhtivad poliitikud saavad oma ametiga hakkama, vaid hoopis meie alandamine? Mis siis kui meile tahetakse teha selgeks, et kõik püüdlused hakata süvariigile vastu on asjatud?
Kui kellegi võimuses on, kasutades täielist valitsuse ja meedia kontrollimise maatriksit, panna maailma kõige võimsama riigi kõige olulisemale positsioonile vaimselt nõder isik, siis pole nende jaoks miski võimatu. (Senatis istub samasugune piiratud kognitiivsete võimetega ja samal viisil ametisse saanud mees – John Fetterman –, kes on seal, et hoida ära vabariiklaste laastava mõjuga Bideni klanni korruptsiooni uurimised.)
Nende [süvariigi] vaatepunktist lähtudes paistab olevat kõige olulisem, seda nii Ameerika Ühendriikides kui mujal maailmas terve mõistuse säilitanud ja toimuva grotesksusest aru saavate inimeste puhul, et nad langeksid meeleheitesse ning ei üritaks antud olukorras enam lootagi, et mingisugunegi natukenegi midagi tähendav muutus oleks võimalik.
Sellises lähenemises pole mitte midagi uut. Ühiskonna hierarhia ülemisest otsast lähtuval sadistlikul alandamisel on väga pikk ja kuulsusrikas ajalooline genealoogia.
Teada on suurel hulgal lugusid võimuritest ja maffia donidest, kes sunnivad oma kontrolli all olevate gruppide "vähemaid" liikmeid lööma avalikult kulpi oma lemmikloomale või sööma nii päriselt kui kujundlikult s**ta.
Ajas on meile lähemal Abu Ghraibi, Guantanamo Bay ja suures hulgas salavanglates toimunud inimeste, kes võeti nõndanimetatud terrorismivastase sõja käigus kas vangi või rööviti, süstemaatilised alandamised ning piinamised.
Valitsus oleks võinud nende inimestega käituda mitmel erineval viisil. Me oleks võinud neid kohelda samamoodi, nagu koheldi Saksamaa natsionaalsotsialiste ja Itaalia fašiste, keda peeti Teise maailmasõja viimastel aastatel kinni [USAs] Fort Devensis, mis asub minu kodulinna lähistel, keda kasutati talusulastena, kes töötasid koos mõlemast soost ameeriklastega ja nagu üks mu sugulane mulle rääkis, said regulaarselt meditsiinilist abi ning hambaravi.
Kuid siiski, terrorismivastase sõja neokonservatiividest arhitektidel ei olnud aega, seda objektiivselt vaadates hulga vähemohtlikumal ajal ja hulga kahjutuma vaenlase puhul, näha vaeva oma vastaste tuumik-inimlikkuse eristamisega sellest, mida USA vaatekohast peeti "terroristide" ekslikeks uskumusteks ning tegudeks.
Nad [neokonservatiivid; neocons] tahtsid neid inimesi üdini alandada ja nende vaimu hävitada, milleks ehitati üles erisüsteemid Kuubal ning muudes paikades.
Kuid ainult sellega asi ei piirdunud.
Samal ajal kui inimolevusi aeti piinamise eesmärgil välismaa vanglatesse kokku, hakkasid need riigivõimu manu maasse kaevunud sadistid allutama kodumaal elavaid inimesi erinevatele alandavatele rituaalidele. Näiteks võib tuua lennujaamdes kingade ära võtmine; paelte vahel käikudes marrsimine, kus koerad inimesi nuusutavad ja mida tehakse hoolimata asjaolust, et sellised lahendused ei taga lennuohutuse seisukohalt mitte midagi olulist.
Kuid loomulikult sobivad need rituaalid väga hästi olukorra tekitamiseks, kus inimesed tunnevad ennast riigi ees võimalikult väikeste ja abitutena.
Kui keegi pöörab rohkem tähelepanu, siis võib ta näha, kuidas tänase oligarhide klassi iha suruda lihtsaid inimesi ninapidi … hunnikusse, vohab nagu seeneriik niiskes metsas.
Järgnevalt on välja toodud mõned "närige muru" kujundlikumad näited, mis meelde tulevad.
– Kogu süvariik ja selle meedia tallalakkujad valetavad üheskoos Hunter Bideni rüperaalist leitud kuritegude kohta.
– Sirge näoga väidetakse, et Putin lasi ise oma torujuhtmed õhku ja nüüd, et ta tegi seda samamoodi tammiga. Seda hoolimata asjaoludest, et mõlemad ettevõtmised mõjuvad kõige hullemalt Venemaa majandusele ja tema enda kontrolli all olevale territooriumile.
– 2021. aasta 6. jaanuari Washington DC Kapitooliumi meeleavaldus oli hirmus vägivaldne, aga 2020. aasta suvel üle USA aset leidnud Mustad Elud on Tähtsad (BLM) liikumise algatatud märatsemised ja rüüstamised seda ei olnud.
– 2021. aasta 4. veebruaril Time Magazine'is ilmunud artiklis sisuliselt kinnitati, kuidas jõuline mittedemokraatlike jõudude koalitsioon (loos jäeti loomulikult mainimata, milline on selle juures süvariigi koordineeriv roll) nägi vaeva Bideni presidendiks saamise nimel ja kuidas samal ajal tehti kurjategijad kõigist neist, kes sellesse jõuku ei kuulunud ning kes julgesid suunurgastki paotada, et midagi sellist võiks olla võimalik.
– Suur ravimitööstus, suured tehnoloogiaettevõtted ja süvariik nõudsid üheskoos, rikkudes kõiki moraalseid ja meditsiinilisi norme, et sajad miljonid inimesed laseksid enda kallal panna toime korralikult katsetamata geeniteraapia. Isegi kui väited protseduuri tõhususe kohta oleksid vastanud tõele, mida need ei olnud, polnud sellist meditsiinilist sekkumist 98-le protsendile elanikkonnast vaja. Inimesed, kes sellise "Caligula hobuse" moodi hullusega kaasa ei läinud, mõisteti moraalselt hukka.
Seda nimekirja võiks lõputult jätkata.
Ja see ei lõpe ainult asjadega, mida me tavaliselt arvame kuuluvat poliitika valda.
Kas keegi on viimaste aastate – aastate, mida iseloomustavad nii suurte ettevõtete ühinemine kui suurettevõtete hiiglaslikud kasumid – jooksul üritanud mõnda probleemi lahendada klienditeeninduse abiga?
Palju õnne!
"Oh, teil on probleem teenusega või mõne asjaga, mida me teile müüsime? Suurepärane, meil on teie jaoks üks inimene kuskil kaugel riigis, kellele me maksame tunni eest sente, kes vaevalt räägib inglise keelt ja kes loeb maha etteantud teksti ning kellel pole tegelikult voli mitte midagi lahendada. Kas see sobib? Te saate võimaluse temaga rääkida, kuid te peate ootama hulga tunde, mille jooksul oleksite te saanud teha midagi tarka, tootlikku ja toredat. Sobib? Mis see siis on? Oodates oma aja ära ja rääkides vaese kirja pandud teksti ettelugejaga, ei leie teie mure ikka lahendust? Oh, hea küll, võim on meie käes, me oleme teie käest raha kätte saanud ja teie ei saa meie käest midagi nõuda. Kerige karu hänna alla, matsid!"
Ma tean ühte neljanda põlve Hiina nõelravitsejat, kes elas üle kultuurirevolutsiooni. Ta on mulle rääkinud kibeda naeru saatel, kuidas käis elu tol ajal ühes Hiina Rahvavabariigi haiglas, kus tema isa oli juhtivarst. Ühte lugu ta kordab taas ja taas, mis rõhutab eriti toonaste aegade idiootlikust: valitsus määras terve haiglakompleksi juhiks haigla katlakütja, kes jäi sellesse ametisse mitmeks aastaks.
Valitsus teadis ilmselt väga hästi, et see katlakütja ei olnud võimeline tegema midagi muud, kui olulise institutsiooni põhja laskma.
Miks nad seda tegid?
Nad tegid seda samal põhjusel, nagu süvariik istutas poolearulise Bideni presidenditoolile.
Nad tegid seda lähtudest soovist näidata, et nad võivad seda teha, millega sunnitakse meid võtma omaks idee, et meil ei ole võimalik seista vastu millelegi, mida nemad meditsiiniliselt, kultuuriliselt ja majanduslikult eelolevatel aastatel meie kõrist alla suruvad.
Järgmise sammu peame astuma meie.
Kas me võtame omaks nende tahtmise, et me oleme rumalad ja hirmul olevused?
Või me otsustame võita tagasi oma kaotatud väärikuse ja võitleme selle eest, et mõistuspärasus ning demokraatia saaksid taas igapäevaelu osaks?
Tõlkis Karol Kallas